"Tänu oma eale meeldib mulle üha vähem asju," sõnas Andrus Vaarik ja kinnitas, et on justkui tunne, et oled kõike näinud ja teinud. "Inimene peabki vaikselt hääbuma, oleks ka kohutav, kui ta surivoodil kisendaks, et oo, mul on nii palju energiat, tahaks ennast teostada ja tõestada," lisas ta ja nentis, et see on väga humaanne, kuidas elujanu hakkab hääbuma. "Liiga vara ei tasu ka surra enne füüsilist surma, kui mulle midagi meeldib, siis mulle meeldib väga."

Vaariku arvates on präänik tõhusam pedagoogiline hoop kui piits. "On mõned tõelised aristokraadid lavastajad, kes omavad piitsasid, aga ei võta neid välja, sest neil on präänikuid nii palju," selgitas ta ja leidis, et näitleja ei mängi meelega halvasti, ta lihtsalt ei suuda mingil hetkel. "Tigedust, rahuldamatust, kurjust, enesega rahulolematust ja lollust ka, mis avaldub kurjusena, on nii palju, et iga killuke headust teeb maailma paremaks."

"Kui me saame targemaks, ju me saame rikkamaks ka, aga kui ei saa, siis me ei pane vaesust enam lihtsalt tähele," ütles Andrus Vaarik ja rõhutas, et eestlaste üks suurim häda on harimatus. "Äkki lööb meie haridus nii laiaks, et me saame aru, et on tohutult naudinguid, mis on tasuta, maailm läheb põnevaks," mainis ta ja lisas, et seeläbi avastad sa ka iseenda. "Need on sellised narkootikumid, mille eest ei panda kinni ja ei kutsuta politseid, inimesed saavad tänu haridusele aru, et peale Säästu Kange on ka veel muid kaiffe."

"Väga paljud mainekad näitlejad ei teagi elust mitte midagi," tõdes ta ja ütles, et seetõttu nad ongi professionaalid. "Sellist kõigehõlmavat maailmapilti sinna kõrvale tekitada ei ole lihtsalt aega, nende fookus ongi laval."