Anu Lamp: näitleja elukutse põhiasi on hoida üleval inimeste meelt
Oma 60. sünnipäeva puhul andis saate "Kohtumine" raames Margus Saarele intervjuu Linnateatri näitleja Anu Lamp. ETV2 eetrisse kell 19.30 jõudvat intervjuud näeb ERR-i kultuuriportaali vahendusel täispikkuses.
Anu, suur tänu, et kohtume teatripäeva hommikul, ja head teatripäeva.
Tänan.
Noore teatrivaataja esimene teatrikogemus tuleb tihtipeale televiisorist. Mul üks sõber karlssonoloog ütleb, et Karlsson tuli Väikevenna ellu selleks, et õpetada talle, et kommide jagamisel võib elu olla vahel väga ebaõiglane, et asjade-inimeste vaatamiseks on päris mitu vaatenurka. Mida vastaks 1988. aastal noor näitleja [küsimusele], miks tuli Karlsson Väikevenna ellu?
See on küsimus Astrid Lindgrenile, mulle tundub. Nii nagu Pipigi, see on mingi teine vaatenurk. Ma oskan öelda seda, et kui ma lugesin seda raamatut uuesti tookord, olles lugenud seda lapsena hoopis teises vanuses, siis mind jahmatas Karlssoni ülbus. Ma ei olnud osanud seda niimoodi üldse vaadata.
Aga sellest loost tuli see vist välja niimoodi?
Ma mäletan, et seal oli kaks osa. Kui ma olin esimest osa näinud, ma ei olnud ju näinud tervikut ja mul puudus terviku taju ja mulle tundus, et see on vajakajäämine mu enda rollilahenduses. Sellesse teise ossa ma püüdsin seda sõbrasuhet panna, et [välja tuleks see] sama kommide jagamise teema, et teaks, kuidas komme jagada. Tema puhul on seal ka muidugi selline alatuse küsimus.
Eks ta umbes nii on. Kas teie olete selline näitleja, kellele Karlsson jäi külge ja kas te tahtsite sellest lahti saada?
Keegi küsis mult, ma ei mäleta enam, kes see oli. See oli keegi vanem näitleja. Et kas sa ei karda seda, et see hakkab sind saatma. Ma polnud üldse selle peale mõelnud, see polnud teema. Jah, mind on sellega seostatud. Ma ise mitte.
Te olete olnud teatrilaval vähemalt 67 lavastuses. Lisaks film, Raadioteater, televisioon, te teete tõlkimist. Siin, lavakoolis olete tagasi õppejõuna juba veerandsada aastat. Ja praegu olete näite eriala professor. Mis teid kooli tagasi tõi?
Kooli tagasi tõi vastutustunne. Selle elukutse puhul on väga palju sellist suulist traditsiooni, võib nii öelda selle õpetamise puhul. Ma mõtlesin, et kellega mina olen kokku puutunud ja siis tekkis see tunne, et ma olen see vahelüli ühes ahelas, et see järjepidevus on oluline.
On see siin veel Panso-kool?
Ma arvan küll.
Nüüd te olete Nüganeniga 29. lennu kallal. Kas teile meeldib siin koolis?
Õpetamine on minu jaoks olnud väga põnev. Ma olen õpilastele väga tänulik, sest ma olen nii ise palju õppinud.
Milline on lavaka tudeng praegu? Kui palju tuleb ette äratundmisnaeratust? Või on täiesti teistsugune aeg praegu?
Kui ma tulin kooli õpetama, siis mind lihtsalt tookord jahmatas – võib-olla see oli see esimene kogemus – [et] ma tulin kooli ja ma nägin ainult oma kursuse mustrit. Ma nägin mingeid samu asju, samu probleeme ja kõike. [Aga] nüüd ma nägin [seda] natuke teisest vaatenurgast. Ma nägin, mis oli juhtunud. Paljud asjad võib-olla ei olnud enam nii traagilised. Sa näed, mis on selle aja hetke valupunkt, kuidas see hoopis muutub. Mõnikord oli ka see, et ma mõtlesin, et mis sellest inimesest saab. Et kas see muster hakkab uuesti tööle, kas kõik läheb hästi. Niisugused mõtted olid. Tegelikult on seda alati. Midagi on väga sarnast. Lihtsalt kuna tookord oli see selline vaade asjadele esimest korda, siis see jäi kooli tulles nii teravalt meelde. Siis ma tajusin seda aja hindamist, kui palju rohkem ma respekteerin teise inimese aega. Eluga olen õppinud seda tegema. Need on niisugused tähelepanekud, mis olid tookord.
On teada lugu, et te olete tahtnud saada näitlejaks, või vähemalt ütlesite oma emale kaheksa-aastaselt selle jaanuaris 1967, kui Ruut Tarmo suri, välja. Ja selle nimel koguaeg tööd teinud. Te ei saanud esimesel korral sisse. Lamasite kaks nädalat voodis ja vaatasite lakke. See muster ju kordub ka ja nüüd olete ise viimasel ajal selles süüdi olnud, et üks noor poiss või tüdruk lavakasse sisse ei saa ja kogu tema maailm, kogu tema unistus puruneb. Mis te talle ütlete?
Kõik on millekski vajalik. Võib-olla see annab talle teadasaamise, et ta ikka väga tahab seda. Võib-olla tal läheb see soov üle. Ei tea. Nii on öeldud, et kui sa pead jõudma, siis sa jõuad teatrisse. Ja see rada, mis läheb võib-olla kõrvalt, see rada võib olla väga rikas. Ta näeb hoopis teistsugust maastikku, kuni ta jõuab sinna [teatrisse], ta tuleb rikkamana sellesse punkti.
Kaks aastat hiljem saite te sisse ja kaks nädalat pärast sissesaamist kirjutasite oma päevikusse, et "ma olen vist vales kohas".
Seda lauset ei maksa absoluutselt üle dramatiseerida. Absoluutselt. Müstifitseerida. [See,] et me sellest räägime, [sellega] me müstifitseerime selle üle. See on niivõrd loomulik asi, sellepärast, et inimene saab [lavakasse] sisse, aga siis ta lihtsalt ei oska veel midagi. See on igal erialal nii. See tähendab ka seda, et inimene ei tunne iseennast veel. Ta ei tea, mismoodi ta hakkab käituma sellistes situatsioonides. Ta võtab seda nii traagiliselt. Ehk ma üldse mitte ei taha alahinnata seda või kuidagi naeruvääristada seda sissekannet tookord. Aga pärast ühte äpardunud etüüdi võib terve maailm kokku kukkuda. Ma olen seda ise näinud siin koolis ka. Või ütleme kas või seda, et mingi ebaadekvaatsus enesehinnangul, ehkki see kindlasti võiski olla äpardunud etüüd. Aga ma olen samamoodi ära jooksnud. See õpetab iseenda suhtes olema valvas. Ma ei läinud sinna "Jääaja" esilinastuspeole, sest mulle tundus, et see on kohutav [Anu Lamp andis selle multifilmi eestikeelses versioonis oma hääle ühele tegelasele – toim]. Ja kui pärast tuli selline positiivne tagasiside, siis ma mõtlesin, et ma ei ole päris adekvaatne. Aga ma sel hetkel ka näiteks ei tundnud iseennast, nii et ärme müstifitseeri seda lauset sealt [üle].
Las teised annavad ka hinnanguid.
Ma arvan, et see tõesti on väga normaalne. Ma olen ise hiljem näinud, et just seal väga kooli alguses tekib selline asi, et sa oled sissesaamisel, mingi meeletu kokkuvõtmine, tehakse asju, mis sind ennast ka üllatab, ja siis järsku sa ei saa kõige lihtsamate asjadega[gi] võib-olla hakkama. Mõtet väljendad, aga see ei kajastu. Olen näinud selliseid äralangemisi veel.
Mida suudab teatrikool näitlejale anda ja mis tal iseenda sees peab olema?
Käsitööoskuse. Võime iseseisvalt töötada, ise oma rolli teha. [Selle,] kuidas rollile läheneda. Kõik see töö häälega. Füüsiline ettevalmistus. Aga ma arvan seda ka, et väga oluline on ka vaimsus ja üldine kultuuripilt ja kultuurimaastikul orienteerumine. Ja kuidagi ikkagi [on nii, et] need inimesed, kellel on suurem kultuurihuvi, need on ka huvitavamad laval hiljem vaadata. See on nii oluline, kui ma näen üliõpilases soovi rääkida kaasa Eesti kultuurimaastikul ja et ta kuidagi haarab laiemat pilti. See ei ole mitte nii, et "vaadake mind!", vaid et see lava on tema väljendusvahend.
Et ta tegelikult arutab kaasa ka muudel teemadel kui see, kuidas pisarat välja pigistada kindlal hetkel. Kus on see tasakaalupunkt, et kui noor näitleja tuleb kooli, et talle õpetatakse [ainult] tehnika kätte ja ta ei leia iseendas mingeid vastuseid, sellist inspiratsiooniäratust või julgust proovida ja katsetada, [siis] kuidas see tasakaal näitlemise koolis peaks leitama? Muidu läheb võib-olla liiga trafareti või stampide peale välja, et nii see asi käib, aga kas see tuleb näitleja seest?
Inspiratsiooni hankimine on see, mis saadab näitlejat läbi terve tema loomingulise tee. See ei tähenda üldse seda, et see peaks tulema teatrist. See mulle tundubki, et sind võib käivitada ja võid inspiratsiooni saada üldse mingilt teiselt kunstialalt. Seetõttu minu jaoks on ülioluline laiem kultuurihuvi. See enamasti nii on. Sa võid saada inspiratsiooni hoopis teistest kunstiliikidest. Loomulikult võib ka teatrist saada. Ma ei tahaks arvata, et me kuidagi [kellegi] inspiratsiooni siin lämmatame. Vastupidi. Ikkagi on see, et see, mis selles inimeses on, vajab tehnikat. Ta vajab seda tuge, lihtsalt seda oskust, kuidas ennast väljendada. Aga et ära tunda see ja toetada seda, mis temas on, [selleks] ta peab olema kuidagi ahne.
Ahne?
Selle sama inspiratsiooni hankimise mõttes. Võib ka olla niiviisi, et inimene tegelikult on väsinud ja mõnes mõttes ta tiksub veel edasi kusagil. Teda tegelikult miski ei käivita. Ka see iseendale näkku vaatamine, et kuidas ma töötan või kas ma olen äkki millelegi alla jäänud, kui ma vaataksin otsa sellele noorele inimesele, kes ma olin koolis, [et] kas ma olen veel selline, kas see huvi on samasugune.
Kui rahulikult te teatris lavastusi vaatate? Teiste kolleegide tööd. Te jääte ju näitlejaks, õppejõuks ju isegi publiku hulgas.
Ülimalt kasulik on vaadata teiste tööd. Nagunii paralleelselt jooksevad mingid [muud] asjad, et sa mõtled oma asjade peale.
Kuidas mina seda teeks, miks ta seda teeb?
Ei, mitte seda. Näiteks kas või see, et kui kedagi ei olnud kuulda või mingid niisugused asjad, või keegi kuskil libises mingist asjast üle või tajud ära mingi võltsi noodi, siis [mõtled, et] võib-olla ma olen ise samasugune. Teiste vaatamine nagu korrigeerib oma mõtlemist. Mõne inimese puhul võib väga laadida sind see, kuidas ta mängib. See annab sellise rõõmu.
Olete te nii julge, et viis või kümme aastat pärast seda, kui noor näitleja on lõpetanud kooli, lähete ta juurde või saadate talle mingi väikse sõnumi, et see oli hästi, aga see, seda meie koolis nii ei teinud.
Niiviisi ma ei ütle, et meie koolis nii ei teinud, aga ma arvan, et ütlema peaks. Ma olen väga palju ka rõõmustanud. Sa näed seda arengut, mis toimub inimesega pärast. See on tõesti väga suur rõõm, kui sa näed, kuidas see noor inimene on edasi arenenud. Väga palju peab mõtlema, kuidas öelda, aga mõnes mõttes mõnikord on ka kohustus öelda, kui sa oled olnud õpetaja ja meil on olnud ikkagi ju suhe. Õpetamine tähendab ka individuaalset suhet inimesega – kui ma mõtlen, et ma olen väga pikalt, 24 aasta jooksul suhelnud niiviisi individuaalselt noorte inimestega. Muidu mul ei oleks võib-olla olnud niisugust võimalust, kui me ei oleks ühes teatris. Ei puutu niimoodi kokku. Ikkagi iga inimesega on oma suhe. See ei ole ka kasulik inimesele, et ta natuke kusagil koperdab, et siis tuleks ütlema minna. [Aga] alati on see, et kuidas öelda. Sa saad öelda ka väga toetavalt. Ma mõtlen, et just tänu sellele suhtele, mis meil on olnud, et just niiviisi on võimalik arutada seda mõistvalt, ja mitte solvates inimest kuidagi.
Anu, millest tunneb ära hea näitleja?
No, mängib hästi (naerab), sest mis ma nüüd ütlen? On näitlejaid, kelle puhul jookseb justkui mitu plaani. Ma oma õpetajat Aarne Üksküla pean väga heaks näitlejaks. Tema ise ütles, et ta on keskpärane näitleja. Kuidas sellesse suhtuda? Aga me ükskord Andrus Vaarikuga arutasime. Nemad omakorda Jaan Rekkoriga olid seda arutanud, – see oli nüüd suhteliselt hiljuti –, et võib-olla Aarne üldse ei valetanud, kui ta niiviisi ütles. Siis me arutasime Andrusega sel teemal ja ma jäin selle peale pikalt mõtlema, sest Aarne jaoks oli selline täielik eeskuju Ants Eskola. Ja kui ma neid kahte võrdlen, et miks ta arvas, et ta päris Eskolani ei küüni, [siis] ma ei tea. Igatahes, kui ma mõtlen, et Eskolal – nii vähe, kui ma teda olen näinud, sest ei olnud võimalust näha – oli tõesti veel mingi mitmekihilisus, et võib-olla Aarne pidas seda silmas. Ma tulin just täna öösel Moskvast. GITIS-es oli üliõpilastööde – nimetavad seda ise konverentsiks – ülevaatus. Need olid režiiüliõpilaste tööd, et nad olid võtnud suurtest näidenditest või vene proosast katkendeid ja olid lavastanud ühe stseeni, ja [seal] juhiti tähelepanu [sellele], et nad peaksid oskama näha tervikut. Nad peaksid oskama isegi selles väikses katkendis [näha tervikut]. Seal peaks olema [toodud see], et millega see lugu tegelikult lõppeb. Ma mõtlesin, et võib-olla [on] see seesama, et selle tõeliselt hea näitleja puhul need mitu kihti, mis jooksevad, jookseb veel mingi tervik ka. Jookseb mingi ajastutunnetus sinna samasse rolli sisse, mida ta [Eskola – toim] mängib suurepäraselt. Ta suudab sinna sisse tuua mingi plaani veel.
Et kui mängida ühte päeva, siis hea näitleja teab, kuidas ta sinna päeva on jõudnud ja oskab mängida ka seda, mis on ta saatus aastate pärast?
Umbes nii. Ma mäletan, et ma istusin Draamateatris"Ivanovi" esietendusel, kui Ivanovit mängis Jüri Krjukov ja mis mind noore näitlejana jahmatas tookord – ta tuli lavale ja see Ivanovi elu oli kohe temaga kaasas. Vot see on selline asi, et kui suudaks [ise] seda niimoodi mängida, et sa tajud, et kogu see ruum on sellest täidetud.
Samas ma hakkasin mõtlema, et kui Aarne Üksküla ütleb, et ta on keskpärane näitleja, aga kõik arvavad, et ta on jube hea näitleja, et kas ta pani järsku mingi skaala paika siis?
Ma ei tea. Ma jäin mõtlema, et kas ta mõtles seda, et ta ei ole päris see, mis on Eskola. Ma ei tea. Igal juhul ta oli ja on üks ikkagi vapustavamaid näitlejaid, keda ma olen näinud.
Teie kursusekaaslane Andrus Vaarik armastab ikka seda lugu rääkida, et näitleja on maailmas kõige toredam amet, sest et sa saad elada läbi kõike [alates] esimesest printsist kuni lapsetapjani. Olla filosoof või olla arst. Kust kohast see tegelane tuleb, keda endas ei ole mitte ühtegi raasu? Kas lapsetapjas on ka mingi hea külg siis, millest kinni hakata?
Ma arvan, et see lapsetapja roll, kui ta on kuhugi sisse kirjutatud, ta on mingi muu asja teenistuses, mis puudutab seda sama tervikut. Võib-olla peaks teda selles kontekstis vaatama. Ma olen tundnud ühe rolli puhul, et ma püüdsin autorit hakata kuidagi kaitsma. See oli Strindbergi "Isa". Terttu Savola lavastas, Juhan Viidinguga mängisime. Ma sain aru, et seal ei saa minna contra autor [autori vastu – toim], et pidi olema see, et Strindbergi kokkupuuted naistega pidid olema niisugused, et ta võttis tõesti selle halvema poole, mida ma arvan, et iga naine võib endas võib-olla tajuda, mille vastu ta võitleb. Aga tal oli see kuidagi kandikul, see mingisugune hämar pool naises. Mingi salakavalus ja ma püüdsin kuidagi hakata seda õigustama või ilusamaks teha. Ma tundsin seda niisugust vägikaika vedu autoriga. Et ma ei saa siin minna contra. Ta on niimoodi kirjutatud. Siis läksid asjad minu jaoks paika, kui ma selle ära tajusin.
Mis on lemmiklavastaja omadused? Millist lavastajat näitleja Anu Lamp vajab?
Ma arvan, et üks ülioluline oskus lavastajal on kannatlikkus. Ära kannatada see näitleja tuterdamine, koperdamine ja otsimine. See aeg, mis läheb. See tee osutub pärast palju lühemaks, aga see läbikompimine. Mitte minna närvi mingite asjade peale. Mitte välja näidata oma kannatamatust. Need lavastajad, kes respekteerivad näitlejat, targalt suunavad teda.
Kui näitleja jänni jääb ja lavastaja laval ütleb, et see käib nii või hoopis nii, et tee [nüüd nii]?
Kui on selline lavastaja, siis eks see näitleja püüabki teha. Sees võib-olla ta keeb. Me tahame ikkagi kõik jõuda ju tervikuni, lõpuni mingi tööga. Sellepärast ma ütlengi, et see, kuidas osata märkusi öelda, on väga oluline. Kuidas saada kätte see, mida sa tahad tegelikult. Kahe teineteisega arvestava inimese kooslus võiks olla see ideaal.
Teie karjääris on olnud üks periood [aastatel] 2006–2010, [kui te olite] Linnateatris kirjandusala juhataja. Kas see oli teatrilavalt taandumise aeg?
Jaa, ma oleksin tahtnud väga ära minna, ja siis Elmo arvas, [et ma võiksin hakata kirjandusala juhatajaks, kuna] meil ei olnud seal kirjandusala inimest. Selle koha nimi oleks tegelikult olnud lugeja. Prantsuse teatris on selline nimi lugeja, et inimene loeb ja ta ei tunne häbi seepärast, et ta loeb ja selle eest siis raha võtab. Et see oli vot selline periood.
Miks te tahtsite teatrist ära minna?
Vist kahtlesin endas, nii oleks kõige õigem öelda. Mitte vist, vaid kahtlesingi endas.
Kuidas saab täiskasvanud näitleja, inimene, [kes] juba elus elanud, endas kahtlema hakata? Selles kõiges, mis ta siiamaani teinud on?
Võib-olla see käib selle elukutsega kaasas siis.
Aga mõni lõbusam teema siis võib-olla. Anu, millest näitleja tunneb ära, et täna läks asi korda?
Ma ei oska seda kuidagi seletada, mis see on. Et mingi erilise kergusega võib minna too etendus. Kusjuures need korrad, kui on see tunne, et ei läinud hästi, see ei pruugi nii [tegelikult] olla. Tegelikult mingi struktuur on sedavõrd paigas selles rollis, selles lavastuses, ja see struktuur hoiab sind üleval. Kui ka ei läinud nii hästi. Mõni päev on selline eriline päev. Aga kui keegi kuidagi mängib eriliselt, ta kohe sütitab kõiki teisi ka, et see on niisugune vastastikune ansambel, mis tekib.
Kui palju teie ise seda kriitikat tõsiselt võtate?
Ma ikkagi arvestan sellega. Ma loen, mul oli see taktika vahe[peal], et ma ei lugenud samal päeval, ma lugesin lihtsalt järgmisel päeval ja siis olid paljud asjad lihtsalt palju leebemad. Aga selline väga suur tugi või see tänu, kui see tuleb hoopis teatriga mitteseotud inimeselt, inimeselt, keda sa ei tunne, see on väga rõõmustav. Ikkagi saad aru, mis on selle elukutse põhiasi – hoida üleval inimeste meelt. See inimese teenimine. Et me võiksime kirjutada "teenindaja", kui meil palutakse kirjeldada, kes me oleme, siis sa saad aru, et sa oled hoidnud üleval kellegi meelt või andnud talle tuge, jõudu või võimaluse näha oma elus mingit situatsiooni. Sa oled teda aidanud. See täiesti võõra inimese tänu on veel erilise väärtusega.
Linnateater on selline huvitavate saalidega teater. Publik on umbes sama kaugel näitlejast kui meie praegu ja nohisemised, krõbistamised, ohked ja sosinad on lavale vist päris hästi kuulda. Kas see peegeldus on kasuks? Või oleks Draamateatris külalisena kergem mängida selles lavamullis, teistsuguses lavamullis.
Jaa, valgus, mis kaitseb sind, et sa ei näe saali. Mõnes mõttes see on kergem. Tekib see neljanda seina illusioon, et ainult meie siin. Ma arvan, et mõlemad kogemused on kasulikud.
See Linnateatri-truudus, millest see tuleb? Noorsooteatri-truudus? 1982. aastast ühes ja samas teatris.
Jah, seda võib nimetada truuduseks, seda võib nimetada ka teisiti. Ei osanud õigel ajal ära minna, võib ka nii öelda.
Te saite riigi kultuuripreemia Esme Alleni rolli eest "Amy seisukohas" ja seal oli üks primadonna, see Esme, ja ta ütleb niimoodi: "Teater on noorte inimeste asi. Mingist hetkest alates ei ole see enam väärikas tõmmata endale kostüüm selga ja rääkida sõnu, mida keegi teine sulle ette kirjutab. Lõpuks hakkad mõtlema, kus ma õieti olen, kuidas see üldse minusse puutub." Tegelikult me oleme seda täna jõudnud rääkida ka, aga kui palju see teisse puutub?
Selles mõttekäigus on oma tera. Selleni võibki jõuda. Täpselt niisuguste mõteteni.
Aga mida kauem on inimene teatris vastu pidanud, seda huvitavam ta ju on.
Jah.
Vana näitleja, kes on 70-, 80-[aastane], on tihtipeale mitte väsinud näitleja, vaid huvitav näitleja. Et selle lausega ei pea leppima ju, ega.
See tekst räägib teiste inimeste sõnu. Aga see ongi näitleja amet ju. Muidugi tehakse ka teistsuguseid tükke loomulikult, kus iseenda nimel räägitakse, aga üldjuhul räägitakse kirjaniku teksti.
See ongi see põhiasi, millega näitleja koguaeg tegeleb – et teiste antud sõnu küll räägid, aga sa pead neile andma sisu ja see peab sulle koguaeg huvitav olema.
Jah, ja no nagu tolles näitemängus, see näitleja seal räägib nii, aga ega ta lavalt ära ei lähe sellepärast.
Jah, me ei saa ette rääkida vist, aga ta põhimõtteliselt saab jälle uuesti inspiratsiooni.
Aga see, mis me enne rääkisime, see sama, et miks ma olin ära. Tõesti, et see kahtlus ei ole niisugune kerge asi. Miks ma peaks arvama, et mind on huvitav vaadata, kes mind tahab? Need küsimused, mis sul tekivad, et kuidas sa võid sellise asjani jõuda, või mingi selline mingisugune enesekordus, et kas sa suudad inimestele midagi pakkuda. Äkki viisakusest keegi ei tule sulle ütlema midagi tegelikult.
Anu Lamp! (naerab ja viibutab sõrmega)
Me võime selle üle naerda, aga tegelikult on need asjad, mis sind ikkagi külastavad. Et kuidas selliste punktideni jõutakse.
Vähemalt te silmad säravad sel hetkel, kui te seda räägite. See on tore.
Või et ühel hetkel tundub elu palju olulisem, mingid asjad elus.
Anu Lamp, ma tänan selle vestluse eest. Ilusat teatripäeva ja toredat sünnipäeva. Üks inimene publikust (ulatab Anule lilled).
Ma tänan väga. Üks inimene publikust on kõige suurem tänu, aitäh.
Toimetaja: Merit Maarits