"Kirsiaed" on nii tuntud näidend, et enamik peaksid olema üldjoontes selle sisuga kursis. Samas ei saa milleski päris kindel olla, mäletan, et näiteks 1996. aasta Baz Luhrmanni "Romeo + Julia" linastumisel selgus, et terve rida kinost tulnud noori olid pisut šokeeritud, kuna nad lihtsalt ei teadnud, kuidas see lugu lõppeb. Olgu siis sellistele vaatajatele kohe lohutuseks öeldud väga vähese väärtusega spoiler, et "Kirsiaed" ei ole üks neid Tšehhovi näidendeid, kus mõni tegelane end või kedagi teist ära tapaks. Vähemasti mitte näidendi nähtava tegevuse jooksul.

Kuna järelikult küsimus ei ole süžee üllatuslikkuses, muutub sellevõrra tähtsamaks lavastus ise. Esmalt üldine küsimus, kas jääda valdavalt originaali juurde või oluliselt ajakohastada, ehk isegi tuua tegevus tänapäeva? Kuigi Tšehhovi puhul on rohkem jäädud originaali juurde, siis on ka vastupidiseid näiteid, näiteks seesama "Kirsiaed" 2005 NO-teatris tantsuetendusena, "Kolm õde" Draamateatris 2012 ja alles äsja Ugalas lavale jõudnud "Kajaka"-töötlus "Krdi loll lind". Loomulikult, kõike annab tundmatuseni väänata, aga kas on kahtlust, et suuremat menu on seni nautinud traditsioonilisemad lahendused nagu Linnateatri "Pianoola" või "Maailmale nähtamatud pisarad"? Ootuspäraselt on uus "Kirsiaed" ikkagi lähedane originaalile, Ranevskajast ei ole tehtud narkomaani või Liis Haavelit, Lopahhinist Linnamäed ega ingelinvestorit või Trofimovist Ossinovskit või hoopis Züleyxa Izmailovat.

Kui publikut rasvase pliiatsiga allajoonitud kaasaja analoogiatega kurnama ei hakata, jäävad põhiküsimuseks lavastaja valitud rõhutused. Ka "Kirsiaia" puhul saab valida terve rea lähenemisi: aristokraatia mandumine, õhku rippuma jäävad hinge närvutavad suhted, põgenejad ja jääjad, pidu katku ajal, Lopahhin kui isiklikus elus möku tõusik või konfliktne heategija, naistegelaste ajastuomane roll, Trofimov kui noor idealist, tuisupea või tulevane revolutsionäär (olen lugenud, et ühes briti lavastuses oli ta suuremaks naeruvääristamiseks etenduses pidevalt peeretama pandud, mis on juba märkimisväärne sildistamine).

Elmo Nüganen/Linnateater oli küllaltki läbimõeldud eelreklaamiga loonud ettevalmistava pinnase, kuidas seekord seda lugu näha. Lavastaja on öelnud, et tema jaoks on tüki võtmeks tegelane, keda laval ei ole – Ranevskaja armuke Metslane, kelle juurde Pariisi ta tagasi tahab. Seega Ranevskaja ei ole mehe ja lapse matnud ning mõisast ilma jääv vaene kannataja, vaid ta on pigem ilus ja rumal naine, kes langetab järjest valesid otsuseid, mis viivad ta kogu aeg lähemale isiklikule hukatusele. Ranevskajal on küll teatud hootisi süümepiinu mõisa ning kirsiaia kadumise pärast, kuid eelkõige tahab ta Pariisi oma "metslase" juurde. Miks ka mitte, täiesti usutav vaatepunkt. Selle juurde on koguni leitud ühe mänglevalt teoretiseeriva vene majandusteadlase arvutusi, kuidas Ranevskaja oli majanduslikult loll mis loll ja tegi rahalises mõttes kõige halvema valiku, kuigi tegelikult pidanuks kiire raha asemel hoopis mõisa arendamisega tegelema. Teine oluline korduv rõhutus oli ka seekord, et "Kirsiaed" on ikkagi komöödia või koguni farss, mitte tragöödia – nii tõesti rõhutas Tšehhov ise ja seda kordas nüüd ka Nüganen.

Seega, kui palju vastab näidend nendele kahele peamisele eelhoiatusele? Mitte täielikult. Sandra Uusbergi Ranevskaja ei ole kindlasti mitte lõpuni naeruvääristatud ullike, vaid pigem pisut pealiskaudne diiva, kellel aeg-ajalt esineb südametunnistusepiinu, aga ratsionaalseid otsuseid ta ei suuda langetada. Kaspar Velbergi Lopahhin on mõõdukalt hea hingega tõusik, kes muidu on veenev, kuid teostumatu suhte liinis Varjaga ei tundu ta piisavalt möku või asperger. Komöödiaks või tragöödiaks liigitamine on "Kirsiaia" puhul raske teema, sest ega see pole kunagi olnud laginal naermise tükk. Võiks öelda, et peategelastest Ranevskaja ja Lopahhin esindavad rohkem tragöödialiini ja väiksemad tegelased on need, kelle peale jäävad komöödiaelemendid. Piret Kalda kehastatud rahvalik Dunja, Andrus Vaariku hambutult pudisev Firss, Anu Lamp kui klounilik Šarlotta ja Alo Kõrve õnnetusehunnik Jepihhodov on need, kes peavad enda peale võtma publiku naerutamise töö ja see üldiselt ka õnnestub, ehkki suur osa neist naljadest on võrdlemisi lihtsapoolsed. Veelkord, see ei ole kindlasti laginal naermise tükk, sel juhul tuleks vaadata pigem "Maailmale nähtamatuid pisaraid". Lavastuse lavaline ja muusikaline kujundus on maitsekalt tagasihoidlikud, see pole rüüsidesse ja kübaratesse uppuv kostüümidraama. Originaali neljast vaatusest on tehtud kaks, kuid valdav osa tekstist on jäänud väga originaalilähedaseks. Lõpustseene on küll venitatud ehk pisut pikemaks kui olnuks tarvis ja mõned tegelased püherdavad põrandal kaunikesti pikalt. Etendusse on sisse kirjutatud ka mõned moodsamad vimkad ja publiku reaktsiooniga hanitamised, aga üllatuse säilimiseks ei hakka neid siin lahti rääkima.

Üks huvitav nüanss erinevate teoste puhul on see, millise tegelase suu läbi avab autor ise ennast kõige rohkem. Sageli ei ole need üldse kesksed tegelased, vaid väiksemad kõrvaltegelased, kes poetavad mõned üksikud iseloomulikud laused. Näiteks Terry Pratchett rääkis kunagi, et tema enda hääleks on üks linnavalvur. "Kirsiaia" puhul võib selliseks pakkuda peale üliõpilase Pjotr Trofimovi ka 87-aastast toapoissi Firssi, kelle põhjal saaks kirjutada valmis midagi sarnast nagu "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud". Tšehhovi enda isa oli sunnitud perekonna mõisa müüma ühele Loppahini analoogile, nii pole raske mõista, miks sarnased teemad Tšehhovi näidendites ikka ja jälle korduvad.

Mõni päev enne esietendust ilmunud pikas intervjuus Eesti Ekspressile ütleb Elmo Nüganen, et ta ei taha, et inimene tuleb pärast pikka päevatööd teatrisse ja talle lajatatakse seal tordiga näkku, vaip tõmmatakse jalge alt ära ja tuleb lahkuda sitamaitse suus – peab olema "natukenegi valgust". Ma olen selle seisukohaga suuremalt jaolt nõus, narkomaaniks tehtud klassikaliste teoste uusversioonide tegelasi on iga teise põõsa all juba sama tihti kui poplaulude töötlusi esitavaid tšellobände. Nüganen ütleb, et "Kirsiaed" on tema jaoks Tšehhovi kõige täiuslikum näidend, kuid ma ei tahaks takka kiita, et see on vaieldamatu tõde. Võib-olla on ta metoodilisest täiuslikum, kuid ta ei paku kordagi heas mõttes kerget ebamugavustunnet, mis näiteks "Kajaka" puhul on tuntavam. Ei, sitamaitset suhu ka ei taha, aga kuna tegu pole siiski jandiga, siis võiks mõtlemisainet olla natuke rohkem.

Kas enne esietendust tublisti tähelepanu saanud "Kirsiaed" õigustab suuri ootusi ja tasub vaatamist? Jah, tasub küll ja ilmselt on see mängukavas veel pikalt. Sama hingetõmbega tuleb aga öelda, et ootused olid kõrgemad. "Pianoola" ja "Maailmale nähtamatute pisarate" puhul oli elamus kindlasti suurem ja üldmulje värskem. "Kirsiaed" on hea klassikaline lavastus, kuid üllatusmomenti on seal vähe. Või kas klassika puhul peab tingimata üldse olema suuri üllatusi? Pole kahtlust, et lavastaja materjali tunneb, kuid miks on nii, et Tšehhovi ainetel sündinud lavastused on sündinud paremad kui originaalilähedasem tükk?