Arvustus. Kas ohtlikum on luua või vait olla? ({{commentsTotal}})

Ana Urushadze
Ana Urushadze "Ohtlik ema" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinos

"Ohtlik ema"

Lavastaja Ana Urushadze

Näitlejad Nato Murvanidze, Dimitri Tatishvili, Ramaz Ioseliani

Filmi lavastaja Ana Urushadze on "Mandariinide" lavastaja Zaza Urushadze 27-aastane tütar.

Tema lugu räägib sellest, kuidas keskealine tubli pereema ei taha enam olla tubli ja pereema, aga annab järele painavale obsessioonile kirjutada raamat oma deemonitest, laspepõlvest saatnud hullused ja ängid lõpuks ometi vabaks lasta. Ja film on minu jaoks parem kui "Mandariinid", mis oli liialt tehtud, konstrueeritud, kuigi üsna lihtsalt ja hästi tehtud.

Lihtne on ka "Ohtlik ema", aga seal tuleb lugu hingest. Tahtmatult mõtlen, et režissööri tütrena on Ana Urushadze filmindusest nii läbi imbunud, et tal pole oma esimese filmi jaoks midagi vaja leiutada, ei tehnikat ega oskusi, ta on ehk valmis olnud juba aastaid enne filmimist ja nagu filmis sees on kasvanud romaan välja peategelasest, tuleb film iseenesest välja ka noorest naisrežissöörist, kes ei taha midagi tõestada, aga pigem end millestki vabastada. Ehk sellest, et on olnud tahe filmi teha, aga pole teinud, pole teha saanud.

Tiba konstrueeritud "Mandariinides" (käsikirja viskas Zaza Urushadze valmis kahe nädalaga Eestis ettesöödetud idee pinnalt) oli kiiduväärt mängu ja lavastamislihtsust, otsekohesust, mida eesti kinos enamasti vajaka. Seega oli Eesti-Gruusia koostöö ülimalt õnnestunud komponentide sümbioos. Meilt absurditunne ja ivake abitut raskemeelsust, grusiinidelt kergust, muretust ja südamlikkust. Tundub olevat parem rehkendus, kui eesti ja soome absurd ja meelehaigus kokku liita, aga ega tea.

Kui ümber jutustada, tunduks lugu kistud. Motiiv küll lihtne – pereema asub kirjutama raamatut ja unustab kogu pere ja lõpuks niivõrd, et pere (kus kõik teda armastavad ja vajavad ja kõigist hoolib temagi) enam tal varsti polegi, on vaid romaan.

Aga romaani painav sisu on fantastilist krunti. Pereema Manana lenadab ringi filipiini deemoni Manananngalina. Naisvampiirina, kes imeb verd loodetest emakõhus. Ja filmi järgi olla see puha isa- ja emaarmastuse puudusest Manana lapsepõlves. Filipiini vampiir lendab ringi oma ülemist kehapoolt kasutades läbipaistvate tiibade abil, alakeha jääb ootama. Ja kui keegi alakehale soola raputab, siis vampiir kukub päiksetõusul surnult maha. Filmis üritab Manana ontlik ja armas mees naisukest hullusest päästa, aga see ongi muidugi naise alakehale soola raputamine ja naine kirjutab motiivi kribinal oma romaani ja laseb kodust jalga... aga kogu sisu ette ära ei räägi.

Nii nagu ülimalt triviaalsest stsenaariumist libisetakse romantilistesse kõrgustesse (mis teeb need usutavaks) ja libisetakse kuidagi märkamatult, nii sugeneb ülimalt olmelisse pilti peene valguse ja värvilahendusega kaadreid. Rõhutatult rasvased ja räpased täiesti tavalise korteri seinad (miks meil eesti kinos toalist ehedust ei kannatata) on aegajalt üles võetud rakursist, kus kaader jaguneb selgelt kaheks – hele pool ja tume pool. Või siis punane pool ja valge pool. Rõhutatult argisest mängust ja argikeskkonast ootamatult kandvate, rahulike, sümbolina mõjuvate kaadrite (ja mõjuvate värvilahenduste) väljavõlumine on nagu Antonioni uuestisünd.

Filmis leidub üksjagu staatikat, näiteks algukaader magavast ja viimane kaader oma mõtetele lahenduse leidnud liikumatust peategelasest, aga see staatika kannab hästi, kannab sisemine pinge. Kui ma stsenaariumist loeksin, et peategelane jälitab korteriperemeest, sest kogub oma arust materjali romaani tarbeks, siis tunduks see papist. Filmis aga mitte.

Võibolla ongi nii, et grusiinid kannavad ise lihtsakoelise ja tiba naiivse loo paremini välja, usuvad seda, kui Eesti head ja parimad näitlejad ("Mandariinides"). Ülilihtsad on filmis ka pere lapsed. Olgu, midagi erilist neil teha ei tulegi, aga seda mitteerilist teevad nad veenvalt.

Lihtne lugu, kus keegi ilma erilise aplombi või tõekuulutaja ambitsioonita loobub oma igati ontlikust elust, et keskenduda millelegi, mis lähedastele tundub hullus ja ise kahtlustab samuti, et see pole normaalne, on üks vana lugu. Taolist on ikka ja jälle uuesti jutustatud. Olgu Antonioni või Tarkovski ja veel paljud. Eesti kirjandusest meenub mulle Teet Kallase "Arvi kamin", kus kriisis ja naisega kontakti kaotanud arhitekt ehitab kamina linnakorterisse, kuhu seda ehitada ei tohiks. Ja veel meenub motiiv Aino Pervikult, kus tubli pereema kahtlustab, et ta energiavampiirina tõmbab energiast tühjaks oma lapsed ja abikaasa.

Tõsi, enda kahtlustamine pere arvelt elamises, kui oma maaniatele keskendutakse, kummitab kunstnikke ja kirjanikke tihti. Ja õigusega. Sageli nii osalt elatakasegi. Ja väga raske oleks siin kohtumõistja olla.

Jah, ehk osalt selle pärast film mulle hinge läks ja puudutas. Kunstniku dilemma pärast, mis tuli autori hingest.

Treiler:

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: