Michelangelo Antonioni legendaarse filmi "Blow-up" põhjal tehtud VAT Teatri lavastus tekitab kahetisi tundeid. Ühelt poolt on Tanel Saare lavastus ladus ja lihtne, Pille Kose ja Eve Ormissoni lava- ja kostüümikujundus suisa paitab silmi. Ka ei panda laval asjata diipi, kuigi Antonioni algteos seda võimaldaks. Filmi faabula mängitakse huvitavalt ja asjatute liialdusteta välja: elunautlejast moefotograaf (Markus Habakuk) satub kogemata kuritegu pildistama ja üritab seejärel asjasse seotud võõralt naiselt (Kaia Skoblov) vahetuskaubana filmirulli eest seksi välja pressida. Markus Habakuk esitab elunautlejast moefotograafi stiilse suvalisusega, kujutan ka päriselu-kaunitare vabalt Habakuke lokkis kiharaisse sukeldumas.

Nauditavust lisab Ewert And The Two Dragonsi trummar Kristjan Kallase etendust läbiv trummipartii, mille vahendusel jõuab vaatajani postmodernismi sünniaja vaib.

Vaatamata vägevale visuaalile, haaravale muusikale ja üldse lavastuse osavale, sujuvale rütmistusele on tegemist siiski Antonioni variteosega. Lavastus aimab lavastuslikult üsna täpselt filmistseene järele, mulle kippus kogu aeg originaalteose visuaal silme ette ja seetõttu on mul filmi näinuna raskusi pidada VAT Teatri lavastust üldse omaette kunstiteoseks. Pigem on ta kultusfilmi sümpaatne, aga siiski teatrile omaselt kohmakam, rabedam taasesitus.

Kriipimise ja roidumuse vahe

Etendusejärgsest ebamugavustundest vabanesin hetkeks pärast seda, kui olin teatri kodulehelt lugenud lavastust tutvustava tekstilõigu alguslauseid: "Lavastus ei ole Michelangelo Antonioni 1966. aasta legendaarse filmi ainetel. See lavastus ongi too film, see ongi "Blow-up"". "Klaar," mõtlesin, "Saar ongi kõike nii mõelnud, oleks enamad lavastajad nii ausad oma ambitsioonituse osas". Aga siis paar lõiku hiljem tõmmatakse endale turukott silmini pähe: "ometi erineb see lavastus Antonioni filmist täielikult" ja "panused on vahepeal veelgi tõusnud."

Etendusejärgne ebamugavus üldiselt meeldib mulle, hea lavastus jääbki kriipima. Aga nüüd kasvas see üle roidumuseks. Liiga tihti kohtab iseenesest sümpaatseid, aga ülepunnitatud turundussõnumiga rikutud lavastusi. Pole mõtet teost tutvustades kõvatada teemadega, millega tal ei sisulist ega vormilist puudet pole. Selline kõvatamine on kas asjatu ebakindluse või liigse enesekindluse märk, ma ei teagi, kumb teisest hullem on kunstis.

Oleme muutunud modellideks

Jah, "panuste tõstmise" all võiks ju (kui Saare lavastus oleks seda kuidagi mõista andnud) mõista elu sündmuslikkuse kandumist sotsiaalmeediasse, fotograafia ja igasuguste fotoäppide (Instagram, Snapchat jne) enneolematult suurt rolli me enesetaju kujundamisel. Kui veel kümme aastat tagasi pidasime nt Tallinna väisavaid ja ennast absoluutselt igas paigas fotografeerivaid Jaapani turiste veidrikeks, siis täna on enda argielu turistlik lavastamine kujunenud normiks. Oleme muutunud modellideks enda lavastatud veits obsessiivsetes fotosessioonides.

Kui keegi mult küsiks, kas VAT Teatri "Blow-upi" vaadata, siis vastaksin jah, soovitan, minge vaadake, nunnu kraam, aga vaadake kindlasti ka filmi ja ärge uskuge kõike, mida lavastuste kohta loete. Keel tõrgub ütlemast Saare lavastuse kohta parasiit-teos, kuigi see fraas juba etenduse kestel pähe tikkus. Tõrgub seetõttu, et kui oleme leppinud tõdemusega, et teater jäljendab või taasesitab elu, siis, tõepoolest, miks ei võiks teater jäljendada kunsti? Kui selle tõdemusega leppida, pole ka "Blow-upile" eriti midagi ette heita.

P.S. Kui aga soovite oma sotsiaalmeediakäitumist kuidagi sisulisemalt mõtestada, siis soovitan soojalt ajakirja Vikerkaar (nr 4-5/2018) sotsiaalmeediumite rolli puudutavat numbrit.