Igaühele võrdselt… Nagu mu kallis vanaema meiegi kodus traditsiooniks seadnud oli, jagasime alati võrdselt neid komme, mida ta külla tulles suure kotitäie kaasa oli toonud: šokolaadi-, karamelli-, vahvli-, marmelaadi- ja kõiki muid parimaid maiuseid! Lapsi oli meie peres sel ajal neli. Süsteem, kuidas kommijagamist toimetati, oli vanaemal hästi läbi mõeldud. Nimelt lasi ta neid komme jagada meil endil. Kuni poolitamisteni välja. Nii õpetas ta meile elu, ent nagu meil ka muudes jagamistes kodune ridadevaheline kokkulepe kehtis, oli seadus, et viimast endale ei võeta!

Seda kaunist reeglit aga ei õnnestunud kuidagi külge pookida mu vennale, minust üheksa aastat vanemale Urmasele, kes mitte kuidagi, mitte kunagi, üleüldse mitte kellegagi mingit jagamist ei sallinud. Õieti, see ei tulnud tema puhul kõne allagi. Saime kas joonlaua või pinaliga vastu näppe, niipea kui tema pliiatseid, komme või muud toredat kraami puudutada julgesime. Ka magusa kondenspiima, mida ta omale tihti mereäärsest kioskist soetas, peitis Urmas kuhugi oma salakohta, et hiljem üksi lutsutada.

Pahaks ei saanud me talle seda sugugi panna, polnud lihtsalt võimalik. Oli ju selge, et Urmase puhul on tegu ju siira ja puhtakujulise boheemlasega! Kunstiinimesega täiel määral. Mis seal's ikka pahandada?

Urmas ei teinud eales ka kodutöid, ta ainult kas kirjutas või harjutas: mängis klaverit, tundide kaupa. Või tegi omi teisi projekte, nagu näiteks ehitas plangulaudadest endale observatooriumi, mille ette rajas paekividest käänulise raja, millel samuti mingi unversaalsem tähendus näis olevat. Ka seda tähendust meiega ei jagatud. Nii oli, ja oligi kõiges. Ta oli vaikne ja salapärane vend, mu vanem vend Urmas. Ja meie toetasime teda igati!

Oma boheemluse juures oli Urmas samas väga korrektne. Mäletan, kuidas ta näiteks kord terve ämbritäiegi mustikaid koju tõi, need ühtlasi kõik üle lugenuna. Või kuidas ta oma sammud kodust kuni bussipeatuseni üle loendas, iga samm eraldi, kahe kilomeetri vältel. Või kuidas ta kopikaid kogus, kõik suurusjärgud eraldi torbikutesse keeratud, summad peale kirjutatud, suurde ilusasse nahkkarpi pakituina, kõik korralikult arvesse võetud. Ning kuidas ta nende kopikate kogumiseks lapsena metsalilli korjas ning seejärel neid kauneid isetehtud kimpe Balti jaamas möödujaile müütamas käis. Kogutud raha eest ostis ta omale lintmaki, Jupiteri, mida meil – maalastel – andis alles imetleda… Lõputuina tunduvatelt pruunidelt lintidelt kõlavat muusikat aga meiega siiski jagati, nn head ja paremat: Kate Bush, Pink Floyd, Jethro Tull, Genesis… Võin igati tunnistada, et just tänu Urmase Jupiterile sai ka minu muusikamaitse oma määratud lihvi.