Tauno Vahter: kuidas lihtne kotlet murdis Vana-Roomast linnaosade vorstipidudele ({{commentsTotal}})

Tallinna esimene pizzabaar aastast 1986: kokk Vjatšeslav Repin küpsetamas.
Tallinna esimene pizzabaar aastast 1986: kokk Vjatšeslav Repin küpsetamas. Autor/allikas: Rahvusarhiiv

Ka sel suvel toimub terve rida erinevate linnade kohvikutepäevi ja linnaosapidusid. Kui algselt kiputi neid kuulutama lausa kodanikuühiskonna ilusaimateks õiteks, siis üha sagedamini tundub, et neist on saanud harilikud vorstipeod.

Müüjate korduvad näod, haldjaleiva, haldjaspelta, haldjapatsijuustu- ning haldjamuffinimüüjad ja 8-eurosed "käsitööburgerid" tundub juba sama kalkuleeritud formaat kui uusluitunud iiri pubi suvalises maailma nurgas. Kodukohvik Capri viilutatud mozzarella'ga (perenaine pani täna juuksed üles, mehel kästi end pesta), praetud räime tzatziki'ga üllatav "Lahemaa kuldkala", 6 eurot tükk maksev suitsutatud aneemiline lestapoeg, mahakandmisele suunatud mänguasjadega esimest ostjat ootama jääv väikelaps, kelle entusiasm langeb koos päikesega või tulevastele valimistele mõtlev poliitik, kes ei ole viitsinud isegi ise quiche´i valmis visata, vaid laseb seda aianurgas müüa mingil cateringifirmal (näide pole juhuslik).

Juba mullu oli ühes toiduautos (foodtruck'is) nn käsitööburgerit näha müügil uue rekordhinnaga. 13 eurot! Sinna oli küll kirjade järgi igasugu asju vahele topitud, aga polnud ta wagyu veisest ega sous vide madalküpsetatud albiino-loorkakust, välja nägi ikka nagu… burks. Ostma ei hakanud ja kuigi burgerid ei ole põhitoidus, siis nii puritaan ma pole, et neid üldse kunagi ei sööks. Ma olen isegi korra elus käinud nii Terminaatori kui Smilersi kontserdil, mis on siiski märksa piinlikum fakt.

Mis on rämps?

Me oleme viimaste kümnenditega ära õppinud sõnad "kiirtoit" ja "rämpstoit", kuigi mõnikord jääb üsna segaseks, kus lõpeb n-ö päristoit ja kust algab rämpstoit. Jah, juba põlvkondi on olnud mingid road, mille kohta on lastele ja ka vanematele inimestele öeldud, et nende söömine pole mõistlik. Kohati mingi hetkemoe tõttu, kohati igati põhjendatult. Ära söö nii palju magusat, ära söö nii palju kuiva, ära joo nii palju vett, joo 5 liitrit vett iga päev, ära pane nii palju soola, ära pane nii palju suhkrut, ära söö nii palju võid, ära söö nii palju liha. Kiirtoidu ametlikum definitsioon liigitab selleks toidud, mille energiaväärtus on kõrge, aga toitaineväärtus madal.

Jah, kõik on kuulnud. Sedalaadi mured pole päris uued, aga kahtlemata on need omasemad ajastule ja ühiskondadele, kus toidupuudus pole enam olnud nii tõsine probleem. Andrew Smith kirjeldab raamatus "Fast Food and Junk Food", et rämpstoidu tõeline pealetung sai alguse 19. sajandi algul, kui tehnoloogia arenguga kasvas hüppeliselt veskite võimsus ja efektiivsus ning nisu muutus palju odavamaks kui enne. Inimesed hakkasid tarbima suures koguses jahutooteid, mida varem nii palju ei saanud endale lubada.

Rebitud sealihaga kimchi-eineist niipea veel ei räägitud, kuid vanemast kodumaisestki kirjandusest võib lugeda lõigukesi, kuidas näpud aeti saia ja kommide järele, sahvris oli kallis suhkrupea, mille suurust käisid vanemad kontrollimas. Igal põlvkonnal on oma rämpstoidud. Kui mõelda enda kooliajale, siis meenuvad kohe kellukesed, rasvast läbiimbunud povidlopirukad, hernekommid, suhkruteradega südamekujuline saiake või hilisem kooperatiivide aeg oma vahvlitorude ja suhkruvatiga – ka see oli rämpstoit.

Turvapaluke

Paraku muutuvad lapsepõlvemälestused nendega seotult ka lihtsalt nostalgiaks ja rämpstoit on ühtlasi turvahetk, võimalus end viivuks meeldivamasse keskkonda viia, ehkki näiliselt. Näiteks mu vanaisa turvatoit oli lihtlabane tükk leiba, mida ta alati kandis pintsakutaskus – sõda näinud inimesena leidis ta, et on lihtsalt hea teada, et sul on see tükk leiba olemas, kui tahad.

Võrdlemisi raske on kindlaks teha, kas Eestisse jõudis populaarseimatest kiirsöökidest varem pitsa või hamburger, aga pigem siiski hamburgeri derivaat. Salme Masso 1975. aasta kokaraamatus "Rahvaste toite" on pitsast mitu varianti lahtise piruka nime all olemas, erilise imeasjana koguni pähklipitsa!  "Hakk-kotletti" mainitakse ilma retseptita, aga küllap oldi selle originaali nähtud välismaal käies või Soome televisioonist. 1978 ilmunud "Tšempionide eines" nimetatakse McDonald´sit veel "kiirkotlettide restoraniks". Ilmselt paljud aga ei tea, et juba 80ndate keskpaigas oli Tallinnas Gonsiori (toonase Lomonossovi) tänaval omal ajal populaarne pitsabaar (praegu on samades ruumides hiina söögikoht Pekingi Part).

Hamburgerit müüdi vene ajal kotletisaia nime all ja kuna vastavaid kukleid tollal ei toodetud, pandi need kahe tavalise saia viilu vahele. Kotleti asemel võis olla ka praetud sentimeetrine keeduvorstiviil või harvemal juhul viiner, mida siis nimetati "kuumaks", lühendina nimetusest "kuum võileib". Seda käidi 80ndatel ja veel 90ndate alguseski söömas näiteks praeguse Inglise kolledži ja Tallinna keskraamatukogu vahel asunud putkast, järjekorra moodustasid koolilapsed ja merekooli kursandid. Natuke hiljem tekkisid juba esimesed burgerikohad, kus algul oli müük valuuta eest – neist ilmselt kuulsaim oli Hartwalli putka Vabaduse väljakul hilisema Söögiplatsi kohal. Pärast tulid juba Carrolsid, McDonald´sid ja Hesburgerid, aga need olid algul nii kallid, et täitsa vabalt seal ei käidud, olid lastele pigem nagu oma aja üürikesed eliitrestoranid.

Burgeripihv tuleb samuti Roomast

Huvitav aga on, et kui pizza algusajaks peetakse 1850ndate Itaaliat, siis julgemad toiduajaloolased paigutavad hamburgeri algusaja märksa kaugemale kui 18.–19. sajandi Saksamaa või 20. sajandi alguse USA. Nimelt on säilinud Vana-Rooma kokaraamatutes toit isicia omentata, mis lihtsalt öeldes oli maitsestatud hakklihast kotlet. Kuklit veel ümber ei olnud, aga muus osas olnud tegu üsna samasuguse toiduga. Mesopotaamia kultuuri Godin Tepe leiukohast Iraanis on aga avastatud nõude ja toiduriistadega letijadasid, mida on mõnedes tõlgendustes peetud ajaloo vanimateks kiirtoiduputkadeks, kuigi see võib ka olla näljase arheoloogi soovmõtlemine.

Limonaadijoominegi pole midagi eriti uut. Kui juba 500 aastat tagasi segati sidrunimahla kaaliumvesiniktartraadiga, siis 18. sajandi lõpus õpiti süsihappegaasi jookidesse lisama ning 19. sajandil olid need apteekides juba väga tavalised ja teatavasti on rida siiani müügilolevaid tüüplimonaade pärit 19. sajandist. Irooniline on ilmselt see, et karastusjook või itaalia keeles soft drink pidi ju olema tervislik alternatiiv hard drink'ile ehk alkoholile.

Muidugi on rämpstoidu ja "päristoidu" eristamine vahel keeruline. Kui võtta aluseks see, kas tegu on eraldi valmistatud sooja söögikorraga või millegi kiire ülessoojendamisega, tulevad jälle mängu ajaloolised põhjused. Kui 1960-70ndad tõid endaga nn teleõhtusöögid ehk jõledapoolsed kiirelt ülessoojendatavad valmisportsud, siis nende juured on juba 19. sajandi sõdades, kui sõdurid hakkasid esimest korda massiliselt sööma konservidest. Paljud viisid selle harjumuse pärast sõda koju kaasa ja konservtoidu kiire ülessoojendamine läkski massidesse. Lisaks muidugi muutused töölkäimise kultuuris, kui pidevalt ei istunud üks pereliige kodus pliidi ääres …

Küsimus on koguses

Me kõik oleme lugenud lõputuid Šveitsi instituutide uurimusi, kas vein on kasulik või kahjulik, mille ainus mõistlik kokkuvõtte on see, et küsimus on koguses. Ei ole ka Eesti oma tootjate ja teadlaste reklaamtekstid probiootiliste bakterite kasust enama usaldusväärsusega, nende lausetega jogurtijoogi turundamine lõpuks lausa keelati. Eestis on kümnendite jooksul korduvalt pea peale pööratud suhtumine kartulisse – kas kasulik või üks põhilisim hädade põhjus? Sama palju tülisid tekitab piim.

Paraku ongi tõe selgitamine tihti raske ja see selgub alles tüki aja pärast. Näiteks tomateid peeti paarsada aastat tapvaks viljaks, sest märgati seoseid selle söömise ja mitmete tõsisete haiguste vahel. Põhjus polnud aga tomatis, vaid pliiga emailitud nõudes, mis tomati hapetega reageerisid ja tekitasid vaevusi. Samuti tõmbasid pliiga häda kaela vanad roomlased, kes tegid sellest joogiveetorusid ja magustasid veini pliiatsetaadiga.

Kas teate, mis on nii Eestis kui maailmas viimase aasta kõige hoogsamalt kasvava müügi ja hinnaga toiduaine? See on avokaado, mille tarbimine on maailmas tõusnud kümne aastaga üle kahe korra. Avokaadot eksponeeritakse peaaegu ideaalse viljana, mis on just kui probleemitu ja üdini tervislik. Tegelikult on probleemid üsna suured, sest nõudluse tõttu läheb eriti Lõuna-Ameerikas tohutu kogus metsa lageraiele, et kasvatada läänemaailma poolt avastatud kallist kultuuri.

Samuti nõuab avokaado kasvatamine erakordselt palju vett ja neis piirkonnis (eriti Mehhiko, Dominikaani Vabariik, Peruu, kust tulevad ka meil müüdavad avokaadod) on juba ennegi suured probleemid veevarudega. Kui vett vähe, kannatavad maisipõllud, see omakorda tõstab maisi hinda, mis on pannud kehvemal järjel kohalikud palju raskemasse olukorda. Ja pisut irooniline on ka see, et avokaado teeb maitsvaks just rasv – tõsi, küllastumata rasv, aga ikkagi tervelt 15-20-protsendine rasvasisaldus ja valimatu guugeldaja võib taas kerge vaevaga leida miljon artiklit, kuidas avokaado kas A) hoiab ära või b) põhjustab vähki. Parem muidugi selliseid artikleid üldse mitte lugeda, sest muidu käsib klikiloendur neid juurde toota.

Kiirtoit on elustiil

Avokaado praegune vilgas hinnatõus iseloomustab ka seda, et arenenud maailmas on näljahäda mure paljudes riikides asendunud ülekaalu ja sissetuleku suuruse seostamisega teistpidi. Kui paari aasta tagune Briti Terviseameti uuring näitas, et vaesema sissetulekuga perede lastest olid 25 protsenti rasvunud, siis paremal järjel peredes oli see number vaid 11. Samas aga mullune Science And Economics & Human Biology uuring USA kohta näitas, et kõige rohkem tarbib kiirtoitu siiski keskklass, sest ka kiirtoit on vaesema kihi jaoks liiga kallis ja rikkamad tarbivad vaid õige pisut vähem kiirtoitu. Ilmselt juhtub ajaga selline tasandumine ka teistes riikide, kus harjumus kiirtoitu süüa on kauem (juba põlvkondi) kestnud, kiirtoit ei ole vaesuse ja lolluse märk, vaid on juba muutunud elustiiliks.

Paralleele võib tuua teise intrigeeriva väitega, kus üritati seostada vaesust ja teleri mõõte – ehk vaesematel inimestel olevat suurema ekraaniga telekad. Kui raha sisukama meelelahutuse ja hobide jaoks ei jagu, jäävad toit ja televisioon.

Uusim kiirtoidu pealetungi vorm on toiduautod või foodtruck'id, kui mitte hakata kasutama mõnda piinlikku uudissõna. Foodtruck on suutnud kiirtoidu rehabiliteerida umbes sama moodi nagu "50 halli varjundit" tegi erinevate SM-teemadega. Maine järgi oleks nagu tegemist toiduga, aga enamasti on nad ikkagi kiirtoit või rämpstoit, üksikute eranditega. Kuigi toidumüügiautosid leidus ka palju varem, on foodtruck'ide massiline pealetung viimase kümnekonna aasta nähtus, mis USA suurlinnadest koos muude hipsterinähtustega levis üle maailma Vancouverist Vladivostokini.

Burksiauto tuleb

Tõhusa toetuse foodtruck'ide levikule andis sotsiaalmeedia kasv, kus teatati selle päeva peatuskohti ja tutvustati menüüd. Saatev kuulsus on kergelt mässumeelne ja romantiline, aga sisu jääb enamasti ikka tavaliseks kiirtoiduks. Vaadake ise mõnel popimal vorstipeol, mitu samasugust burksimüüjat kõrvuti seisab. Kiirtoitu ei peaks paaniliselt kartma ja vältima, aga selguse huvides tuleks teda nimetada õige nimega.

Aga linnaosa- ja kohvikupäevade korraldajad peaksid rohkem silma peal hoidma, et need üritused ei muutuks lõplikult järjekordseks Õllesummeri tütarfestivalliks – ilma selle ainsa normaalse esinejatagi.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: