Paavo Piigi dramaturgitöödest olen näinud kolme lugu. "Teisest silmapilgust" (ühistöö dramaturgina Mari-Liis Lillega ja Linnateatril Vene Teatriga, etendus mängis läbi Linnateatri, busside ja Lasnamäel Lindakivi kultuurikeskuse), "Keti lõpp" (nägin Priit Pääsukese filmi, mis on tehtud samanimelise lavastuse järgi) ja nüüd "Miljoni vaade" (koostöö Baskini teatriga Toom-Kooli tänaval).

Kõigest kokku ei oska ma Piiki enda jaoks peas paika panna, saati siis veel paberil. Mingid märksõnad on. Piik otsib teemasid, mis klikivad laiale publikule. Sarnast üritab keelekasutuses. On teravmeelne, armastab pöördeid sündmustikus. Karakterid üsna selged, kohati tunduvad konstrueeritud, samas lihtsustatud. Lugude ülesehitus ratsionaalne, püüeldakse rahvaläheduse poole ja pisut mõjub see tehtult. Summa summarum – asjad töötavad ja rahvas vaatab. Mis ongi vist peamine. Ja igas loos on ivake jutukoorukese sees. Kas iva on uus ja üllatav, on iseasi. Aga värskete ivade otsingul minnakse tihti nii kaugele mägedesse, et keegi sinna järele ei jõua ja isegi ei näe, kuhu ivaotsija ära kadus, seetõttu on lihtsus voorus.

Nii nagu Piigi tekstis saavad kokku rahvalikkus ja peenem, ratsionaalne konstruktsioon (miljonivaate loos metafüüsilise ambitsiooniga), nii on lavastuses koos ja kõrvuti Linnateatri ja Vana Baskini Teatri näitlejad. Ja see on minu meelest tugev pluss ja lavastaja kiiduväärt tegu. (Samuti nagu oli hea mõte mängida koos vene näitlejatega). Elmo Nüganen toob kesketes osades Egon Nuteri ja Liina Tennosaare Linnateatri prožektorite valgusse ja kohe on selge, et tegu on tipptegijatega, kes võiksid soleerida iga riigiteatri truppides. Ja on tunne, et miks me seda seni pole teadnud ega tajunud.

Ma võiksin susata, et näitlejad pingutasid, et end eriülesandes õigustada, aga nii pole vaja rääkida. Ega siis paljas pingutamine vägevat rolli tee, kui sul pole materjali, millest rolli välja voolida. Ja tööd ja talenti.  

Aga lugu, millest siis meile pajatatakse?

Esimene vaatus tegi mind suisa nukraks. Oleks justkui kümnendi tagune tüüplugu (või peaks olema). Vana mees saab suure maja tagasi ja kohe asutakse seda talt välja petma. Aktiveeruvad sugulased ja libamaakler muutub pruudiks. Ma hakkan juba nutma enne, kui seda lugu läbi jutustada jõutakse. Aga mittte sentimentaalsusest. Mida te sest teeemast veel välja tahate väänata? On teil mingi trump tagataskus?

Poolseniilse, väärika vana balletiõpetaja piiramine ja piinamine kestab kogu esimese vaatuse. No kas ma pean nüüd ütlema, et see osa tükist oli kirjutatud Vana Baskini teatri publikule? Ei tahaks nii. Ardi Liives tuli loodetavasti matnlipärija nööpe tänulikult kinni panema. Koos Egon Rannetiga.

Minus tärkas kaastunne näitlejate vastu. Ülipriima mitmekihilise rolli teeb Saara Nüganen, aga tal on võimalust avaneda pisut hiljem ja Elmo Nüganen ei lase lihtsalt loorbereid lõigata ja vaatajale (mõtteliselt) silma pilgutada. Aga lugu pedaalib sentimendi peal või vähemalt üritab. Vürtsitades seda paariteist aasta taguste reaaliatega nii helis kui pildis, mis loomulikult heldimust tekitavad (aga ühel hetkel enam mitte ja tunduvad muutuvat trikiks triki pärast).

Õnneks saab Nüganeni-Piigi tandemil sedasorti mängust esimese vaatuse lõpuks isu otsa ja ma saan olla õnnelik, et vaheajal minema ei hiilinud.

Teist kaasakiskuvamat vaatust ma teile ette ära pajatama ei kuku, aga seal saab juba aega veeta kaasamõtlemisega. On süžeelisi uperpalle ja ajanihkeid, need ei väsi ära nagu ei väsi heas aegu segavas filmis (ennäe, ongi filmi sugemetega lugu), aga ei muutu ka arusaamatuks. Kõigel on tähendus ja seda, mis see tähendus on, saab nuputada pärast mõnda aega.

Mina leidsin mõne vana tõdemuse üles. Et ajad korduvad ja korduvad ka vanaisade ja lastelaste elukäänakud, ehkki uuel moel ja meil läheb tihti aega, et ära tunda, kelle saabastesse oleme astunud ja kuidas. Loll võib osutuda targaks ja vastupidi (ei ole enneolematu mõte, aga kena on näha värsket vormistust).

Mina kergitan mütsi eelkõige näitlejatele, kes suutsid täpselt sama elaaniga läbida esimese vaatuse klišeeliku melodraama ja teise vaatuse abrakadabra. Tõsi, see poleks võimalik, kui Paavo Piigil poleks läbivat loogikat, mis veenab. Ei saa öelda, et näitlejad pidanuks stilistiliselt nihkes teises vaatuses hakkama uusi rolle viskama, pidevus säilis, mis on tore ja annab usutavuse.

Aga teha midagi pöörast, mis etteantud realismi pinnalt mõjub veenvalt, on kõrge kunst ja seetõttu väärib teatrimäng aplausi ja täit tunnustust.

PS

Miks "Miljoni vaade" ja mitte "Miljonivaade", ei hammustanud ma päriselt lahti. Lavastuses demonstreeritakse, et väärtusliku maja (mis on kui Lutsu kapsapea), mille omandamise ümber käib lõputu jagelus – akendest paistab vastasmaja trööstitu räämas sein. Kas siis viidatakse, et miljonivaatest unistavad miljon eestlast näevad tegelikult oma akendest trööstitust ja jagelevad millegi üle, mis nende vaadet raasugi kaunimaks ei teeks? Üsna krõbe iroonia. Publiku suhtes siis?

Ma tõesti ei tea, milline vaade avaneb lavastuse loojate akendest. Ma näen oma korteri akendest armsat Koidu uulitsat ja meie pisut agullikku, aga kena hoovi ja pole vaatest merele ja mägedele taibanud unistadagi.

Või viidatakse, et etendust vaatab peagi miljon vaatajat? Loodetavasti siis vaatab. Ehk teles või kinos, kui lavastus osutub sama edukaks kui "Keti lõpp" ja näidend sinna jõuab.

Või on siiski nii, et kui selgus, et etenduseruumi akendest paistab vastasmaja sein, siis oli raske isetärganud mürgisevõitu teravmeelsusest loobuda? Siin meenub mulle nõuanne kirjanikele: kill your darlings ehk keelelised uperpallid ja ärapanekud võivad kahjustada teksti tervikut ja sisu kandvust.

Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ei jõudnud mulle hästi kohale ka pealkirja "Teisest silmapilgust" tuum. Aga eks viga või olla vaataja silmis ja kõrvus.

PPS Egon Nuter peab mängima dementset meest. Mängib ja teeb seda osavalt, aga natuke tundub mulle selline roll lõks. Päris puhtalt saaks ära mängida filmis filmivahendeile toetudes nagu Dustin Hoffman mängis autisti "Vihmamehes". Aga kui puhtalt pole vaimset nihet võimalik teatris ära teha, tekib risk seda sisse kirjutades. Kirjutajagi peaks tajuma asja seestpoolt, aga kuidas? Kuidas näidata seda, et aeg voolab ilmselt teisiti ja mõte liigub teisiti. Samas, tõsi, ajanihkeid ju kasutati ja edukalt.

Loodetavasti saab Egon Nuter rolli eest mõne uhkema äramärgi kui see väike tähelepanuavaldus siin.