Arvustus. Minu vangla: uued eestlaste lood Afganistanist ja Indiast ({{commentsTotal}})

Laevakaitsjad jõudsid tagasi kodumaale
Laevakaitsjad jõudsid tagasi kodumaale Autor/allikas: Rene Suurkaev/ERR

Vanglakirjandusest on saanud reisikirjanduse veider alamliik.

Vahur Laiapea

"Afganistani vang"

Post Factum, 2018

 

Dmitri Pappel, Rain Kooli

"Laevakaitsja päevikud"

Post Factum, 2018

 

Suve hakul ilmus mõnepäevase vahega kaks näiliselt sarnast raamatut, Vahur Laiapea "Afganistani vang" ning Dmitri Pappeli ja Rain Kooli "Laevakaitsja päevikud". Nende raamatute teemaks on ajakirjandusestki läbi käinud lood, kuidas Vahur Laiapea sattus Afganistanis pantvangi ning seejärel tavalisse vanglasse ning Indiasse sattunud laevakaitsjate umbes neli aastat kestnud saaga.

Niisiis on peamised ühised nimetajad vangistus või vabaduse võtmine ja eksootiline keskkond, üksikisiku elu pea peale pöörav draama. Kuigi raamatute mahu vahe ei ole tohutu (Laiapea raamat 170 lk, laevakaitsjatest 272 lk), on oluline vahe sündmuste kestvusel. Vahur Laiapea juhtum kestab Afganistanis umbes kaks kuud, laevakaitsjate lugu umbes neli aastat. Kindlasti tundus see neile endale palju pikema perioodina, kuid nagu selgub, olid lood teatud sarnasustest hoolimata üsna erinevad.

 

Üks öö Talibanis

Küllap tuleb mõnelegi üllatusena, et Afganistani jäänud vene sõduritest dokfilmi tegema läinud Laiapea oli taliibide käes pantvangis vaid ühe öö – tõsi küll, kahtlemata vägagi unustamatu öö. Laiapea kirjeldused on meeldivalt allaheitlikud, ta ei tee katset mängida kangelast, vaid tunnistab kõiki hirme ja seda, mis tunne on oodata augu ääres võimalikku hukkamist. Seejärel aga saabub raamatu ja kogu juhtumi kõige arusaamatum hetk – teadmata põhjusel taliibid vabastavad Laiapea ja tema saatja ning nad sattuvad Afganistani KGB kätte.

Järgneb kaks kuud vanglaelu, mis sarnaneb teiste vanglakirjanduse kaanonisse kuuluvate raamatute lugudega: leidub üllatavat sõprust või inimlikkust (keegi toob täiesti võimatus olukorras järgi kadunud prillid ja rohud, teine lubab saata oma telefonist olulise sõnumi), lõputut bürokraatiat ja korruptsiooni ning jah, ka õnnelik lõpp. Laiapea kirjelduse parim osa jutustaja hääl, sest see on ebatüüpiline. See on üsna ebakindel, antidepressante kasutav ja kohati olulisi väikeseid detaile märkav tegelane, kes ei vasta tavapärasele stereotüübile. Vanglakaaslaste lugude kaudu saab ka aimu Afganistani ühiskonna keerukusest, enamik neist lugudest on sarnaseid raamatuid lugenuile ilmselt tuttavad, kuid näiteks sotsiaalmeedia kasutamine Talibani poolt või gei- ja pedofiiliateema tavalisus islamistlikus riigis võib tulla nii mõnelegi üllatusena. Kasu olnuks ehk väikse ajatelje ning kaardi lisamisest.

 

Relvad, jooga ja lõputu ootus

"Laevakaitsja päevikud" on tegelikult kahe autori raamat. Kuigi aluseks on võetud ühe asjaosalise Dmitri Pappeli päevik vangistuse viimase perioodi ajalt, on varasema puuduva osa (umbes pool raamatut) aidanud üles kirjutada ajakirjanik Rain Kooli, kes on ka algselt venekeelsete päevikumärkmete tõlkija. Seetõttu tunnetab ka lugedes kahte erinevat häält, Kooli üritab luua konteksti (piraatlusest, laevakaitsjatest jms üldiselt) ning lappida auke, Pappel kommenteerib ja lõpetab päevikuga.

Päevik on juba selgema iseloomuga hääl, kuid see on ikkagi päevik – kirjutatud eelkõige iseendale. India bürokraatiamasinas solgutamise lugu on artikleid lugenutele paljuski tuttav ja üllatuslikumat pakuvad ehk need episoodid, kui laevakaitsjad ei viibinud kinnises vanglas, vaid pooleldi vabaduses riigist lahkumise keeluga. Nii saame inimlikuma külje pealt teada, kuidas laevakaitsjaid kutsuti ka mängima India filmidesse või sarjadesse (ja nad seda ka tegid), millist elevust võis tekitada naise sattumine pikalt omaette viibinud meeste seltskonda või kuidas plaaniti korraks Nepaali maavärinat ära kasutada riigist põgenemiseks. Nimelise koslepi saab Krister Kivi, kes ei kirjutanud üldse sellist lugu, nagu laevakaitsjad oleksid soovinud. Sarnaselt Laiapea raamatuga on vanglas istumise periood täidetud lugudega vastikutest tingimustest, bürokraatiast ja püüdest kuidagi hakkama saada.

Võrreldes Laiapea tekstiga on siin teemadering laiem ja periood pikem, kuid peategelase hääl on nõrgem ja vähem isiklik. Nii Laiapea kui kõik 14 Eesti laevakaitsjat jäid ellu, kuid nagu artiklitest lugeda on olnud, siis inimeste isiklik hind oli kõrge, elud jäid seisma ja perekonnad purunesid. Nagu klooster, on ka vangla tihti üks rutiinne paik ja seal ei juhtu iga päev sugugi nii palju, kui võiks ehk eeldada. Pikad kirjeldused joogaharjutustest ei ole välisele lugejale nii väga huvitavad – suuremate tragöödiate puudumine päästab peategelased, kuid n-ö "ooperimõõtmetes" draamat seetõttu ei saa, palju on rutiini.

 

Vanglakirjandus kui žanr

Kuigi see kõlab ehk ka pisut julmalt või küüniliselt, siis vangla- ja pantvangikirjandusest on juba ammu saanud reisikirjanduse üks spetsiifiline alaliik. Praegused kaks uut raamatut saab mõtteliselt riiulis panna juba mitme olemasoleva kõrvale.

Värskelt on meeles veel kaks Liibanonis vangistatud jalgratturitest kirjutatud dokumentaalset raamatut, Madis Jürgeni "Liibanon 2011" ning Tiit Pruuli "Antiliibanon 2011", millele lisandus kummaline vandenõuteooriatega vürtsitatud Tuomas Wirkkuneni (Toomas Reisalu pseudonüüm) nime all avaldatud romaan "Punaste juustega tüdruk". Liibanoni juhtumist on ettevalmistamisel ka film. Kuu aega mässuliste poolt kinni peetud OSCE vaatlejana Ukrainas töötanud Tõnis Asson on avaldanud raamatu "Saatuse pantvangid". Nendest viiest raamatust tõstaksin kõige erilisemana esile Vahur Laiapea käsitluse.

Vangla- ja pantvangikirjeldused ei ole Eesti omapära, tegu on üleilmse nähtusega. Muidugi võib ajas kaugemale tagasi minna ja lugeda, kuidas Edmont Dantes 14 aastat Ifi vanglas istus ja kättemaksu plaanis, kuid paraku on pantvangide võtmine nii sage nähtus, et sarnaseid näiteid on tuua üle maailma. Vanglakirjanduse puhul on oluline ka õigluse küsimus, sest näiteks narkoveo süüdistusega Tai vanglasse sattunud Ervin Bernhardt raamatuga "Minu Bangkok" sama suurt kaastunnet lugejatelt ilmselt ei saa.

 

Ka vanglad ja pantvangi sattumine on avatud maailma hind

Vangla- ja pantvangiteema tulek eestikeelsesse kirjandusse näitab ka seda, et reisimine on muutunud täiesti tavaliseks ja me oleme osake suurest maailmast ja selle sündmustest. Vastavad juhtumid käivad avatud maailmas reisimise juurde sama lahutamatult kui erinevad liiklusõnnetused. Nõukogude ajal oli mõeldamatu, et keegi oleks avaldanud raamatu 1980. aasta Balti jaama rongiõnnetusest või 1985. aasta Tallinna-Kišinjovi lennuõnnetusest.

Kui tollase vanglakirjanduse näited puudutavad pigem Siberit, siis praegu oleks näiteid võtta palju rohkem: eestlasi on viimastel aastatel vangi pandud või kohtu alla antud ka nii eksootilistes kohtades nagu Trinidad ja Tobago, Peruu, Boliivia või Fiji (kus eestlast süüdistati riigipöördele kaasa aitamises). Pelgalt vangis olemise faktist jääb ikkagi väheks, peab olema ka lugu – ja tavaliselt peab see kas olema süütult vangi sattumine või siis väga erakordsed tingimused (nt "Papillon" Prantsuse Guyanas või "Midnight Express" Türgi vanglas).

Alati ei lähe laia maailma uudistega seotud eestlastel siiski sama hästi kui Liibanonis või nende kahe raamatu tegelastel, ilmselt ei hakka keegi kirjutama raamatut Air France´i 2009 Rio-Pariisi allakukkunud lennul viibinud või Nice´I rünnakutes hukkunud Eesti kodanikest.

Peale vangla- ja reisikirjanduse saab praegu ilmunud raamatuid paigutada päevakajalistel uudistel põhineva kirjanduse žanrisse. Nõukogude ajal sellist asja ei tohtinud avaldada, kuid ka 1920-40ndatel polnud see kombeks, ei hakanud ju keegi kirjutama raamatuid Nõmme lõhkeaineladude õnnetusest (63 hukkunut) või Kilingi-Nõmme koolipõlengust (18 last).

Tollal olid sellised juhtumid alles ajakirjanduse teema ja tuntumaid lugusid käsitleti kaua ja üksteist üle trumbates – nii on teada mitu lugu väidetavalt Titanicul viibinud eestlastest, millest seni ühtegi pole suudetud lõpliku kindlusega tõestada (tuntuim selle loo müüja oli Herman Regastik, aga veel kümmekond aastat tagasi jõudis üks ebausutav juhtum ka "Pealtnägijasse").

 

Mälestuste äriline pool

Eestisse jõudis ajakirjanduslikuma põhjaga raamatute avaldamise komme Estonia hukuga ning arvestades hukkunute suurt arvu, pole selles ka midagi imestada. Praeguseks on ilmunud üle kümne raamatu, mille seas on vanade artiklite kokkuvõtteid, mälestusi, paranoiateooriaid, ilukirjanduslikke romaane mitmes keeles ja ka vähemalt üks poeem. Pea 25 aastat hiljem jõuab ikka veel mõni selline raamat müügiedetabelitesse, kuigi sisu ei pruugi eriti kriitikat kannatada.

See kõik näitab, et mälestuskirjandus, ka vanglamälestused, on ühtlasi äri. Näiteks on meie naabermaadest Soomes omal ajal ilmunud Filipiinidel Jolo saarel neljaks kuuks mässuliste kätte langenute lugu ja üsna hiljuti kuus kuud Jeemenis pantvangis olnute raamat. Soome meedias on räägitud, kuidas omaksed pidid Kolumbias vangi langenud mehe välja ostma 50 000 euro eest ja Jeemeni kinnipeetude eest makstud ligi miljon eurot, kuigi keegi muidugi hinnakirju ei avalda – jääb igaühe otsustada, kas uskuda avaldust, et Liibanonis kinnivõetud ratturite eest ei makstud midagi või välismeedias avaldatud teooriaid, et maksti umbes miljon.

Selle taustal on üsna villaselt liigutav lugeda, kuidas Vahur Laiapea pakub vangistajatele, et saab kokku kraapida ehk umbes 3000 eurot ja rohkem tal kuskilt võtta pole. Enamike selliste raamatute puhul on võrdlemisi vähe detaile diplomaatide ja julgeolekuasutuste tööst juhtumitega – see on küll arusaadav, aga lugeja vaatepunktist siiski oluline puudus. 

 

Konkureerivad mälestused

Laevakaitsjate raamatus leidub mitmel korral ilmselt Rain Kooli lisatud märge, et see on esimene raamat laevakaitsjatest ega pürgi olema täielik ülevaade, vaid ühe mehe nägemus. Küllap on see õige ja teisalt viitab ajapuudusele – kui Laiapea raamat ilmus aasta pärast vabanemist, siis laevakaitsjate oma kõigest pool aastat pärast kodumaale saabumist. Kuna laevakaitsjaid oli 14, siis võib tõesti oodata, et mõni raamat ilmub veel.

Üks eriti dramaatiline sarnane näide on Beirutis viieks aastaks vangi langenud Brian Keenani "An Evil Cradling" ja John McCarthy "Some Other Rainbow", mis mõlemad kuuluvad pantvangikirjanduse klassikasse. Vahepeal hoiti neid koos ja eriti McCarthy raamatust leiab üksjagu spetsiifilist huumorit, kuigi tingimused olid kohutavad. Selle põhjal võib aga järeldada, et parema raamatu sünniks peaks raamatu kirjutama läbielanu ise ning tal peab peale šokeeriva kogemuse olema ka üksjagu kirjutamisannet.

Nii on kõigi India vanglakirjelduste seas esile tõusnud Gregory David Robertsi "Shantaram" (eesti keeles: 2011 Varrak) – kuigi autor oli pesueht kurjategija, oskas ta värvikalt kirjutada. Ma loodan et see soov ei osutu kunagi prohvetlikuks, aga ilmselt saaks üsna omapäraselt värvika ja hüpohondrilise kirjelduse, kui keegi juba varem mainitud Krister Kivi pantvangi võtaks. Pantvangide puhul peab siiski silmas pidama, et kuigi raamatuks saavad peamiselt hästi lõppenud lood, siis alati nii ei lähe. Näiteks Prantsusmaal sai üsna palju tähelepanu Marie Seurat´ liigutav raamat tema pantvangi võetud abikaasast, kes seal vabanemata ka suri.

Kui on konkurents, siis võib olla oluline oma lugu välja saada esimesena. Eraldi teema on see, kui asju mäletatakse täiesti erinevalt. Mainitud eestikeelses vanglakirjanduses on küll vangistatute vahel lahkarvamusi, kuid need suudetakse siiski ületada. Võib arvata, et kõike lihtsalt ei taheta välja tuua. Laevakaitsjate raamatus taandub kriitika pigem inglaste, indialaste ja ukrainlasest kapteni poole. Rahvusvaheliselt on selles suhtes olnud huvitav juhtum Colombias vangi langenute mälestused.

Kui poliitik Ingrid Betancourt vabastati Colombias pärast kuus ja pool aastat kestnud vangistust, kirjutasid mõned temaga koos viibinud ameeriklased oma mälestused Beatncourt´i üleolevast ja diivatsevast käitumisest vangipõlves, millele Betancourt andis vastulöögi enda memuaarides. Niisiis on kogu pantvangindusel ka oma veider äriline järelm, ehkki pärast elu uppi löömist ei saa seda üdini hukka mõista. Mälestused on alati olnud võimalus paika panna mingi ametlikum tõde ja viimastel kümnenditel on nende avaldamise tempo järjest tõusnud, näis ka meile jõuab ka presidendiks olnute memuaaride avaldamise komme vahetult pärast ametiaja lõppu.

 

Kuigi vanglakirjandus on muutunud reisikirjanduse osaks, siis hindaksin seda enamikust reisikirjandusest siiski pisut kõrgemalt, eelkõige proportsionaalsuse tunnetamise võttes:

1527. aastal saatis Karl V praegust Floridat uurima ekspeditsiooni Panfilo de Narvaezi juhtimisel 600 mehe ning viie laevaga. Juba teel Kuubalt Floridasse kaotasid nad kaks laeva ja pärast maabumist sattusid vaenulike pärismaalaste peale. Järgmise aasta sügiseks oli neist pärast torme ja lahinguid elus veel ainult umbes 80, kes hakkasid parvedel ja jalgsi mööda rannikut Mehhiko poole liikuma. Seltskond suri järjest nälja ja haiguste kätte ning võeti kohalike hõimude poolt orjaks. Kaheksa aasta pärast jõudis Mehhikosse vaid neli meest. Võib öelda, et nende reis ei sujunud kõigis aspektides kõige ladusamalt.

Praegusel ajal pritsivad inimesed sotsiaalmeedia sappi täis, kui ei näe bussis neile meeldivat filmi või kui lennuk väljub lubatust kaks tundi hiljem, kaevatakse kohe oma tuttavale ajakirjanikule, kelle number on otsevalikus. Küllap on neil kõigil omamoodi õigus, aga inimene muutub hämmastavalt kiirelt liiga hellaks. Vahel peavad juhtuma tõeliselt halvad asjad, et mõista tähtsamat.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: