On möödunud 17 aastat Steven Soderberghi "Oceani" triloogia esimese osa väljatulekust ja Hollywood on otsustanud, et on aeg taasavastada tänapäeva vaates kehtivusaja kaotanud, aga kunagi lõbusalt kiiretempolist heist-filmide valemit. Selleks on kokku kutsutud mõjuvalt kokkumängiv grupp andekaid naisnäitlejaid, kellele antud stsenaarium pigem dubleerib üksluiselt ja kohmakalt juba nähtut, kui püüab luua midagi uut. Režissöör-stsenarist Gary Rossi ("Seabiscuit", "The Hunger Games") ja kaasstsenarist Olivia Milchi ("Dude") "Oceani 8" on järjekordne näide oma eelkäijate pärandisse takerdunud ebaõnnestunud katsest vältida "loomingulisi riske", kasutades uute narratiivide loomise asemel neid, mis kunagi toimisid. Rõhuga kunagi.

Muhe tiim

"Oceani" triloogia spin-off võtab heistiliku hoo sisse eelmistest osadest tuttava Danny Oceani õe Debbie Oceani (Sandra Bullock) vanglast tingimisi vabastamisega. Debbie on sihikindel kutseline kriminaal, kes on valmis ellu viima oma vangistuse ajal välja töötatud juveelivargust glamuursel Metropolitani muuseumi galal. Nagu kombeks, tähendab see oskusliku ja iseäraliku tiimi kokkupanemist, varguse detailset ettevalmistamist, selle kergete üllatustega vürtsitatud teostamist ning lugu kokkuvõtvat järelmõjudega tegelemist.

Debbie ja ta peamine koostööpartner Lou (Cate Blanchett) värbavad selleks juveeliprofi Amita (Mindy Kaling), hangeldussõltlase Tammy (Sarah Paulson), andeka taskuvarga Awkwafina (Constance), impulsiivse moekunstniku Rose (Helena Bonham Carter), vilunud häkkeri Nine Balli (Rihanna) ja kas kedagi veel jäägu üllatuseks. Näitlejad võtavad sundimatult maksimumi õhkõrnast stsenaariumist, mängides kokku muhedalt ning olles filmi ainus õnnestunud aspekt.

Pole Soderberghi energiat 

Varguse siht tingib glamuursuse, moe ja tähesära, mida rõhutatakse nii kostüümidisaini, kaadrites vilksatavate kuulsuste kui süžeeliste käikudega. Need arengud põimuvad küll kokku rütmikalt ülesehitatud aukliku plaaniga, ent see sujub liiga libedalt, et tekitada mingitki pinget. Loo areng mõjub seetõttu tuimalt ja lugu saatev ebalevalt ajastatud huumor pole võimeline seda virgutama. Ei suuda loole anda ka energiat originaaltriloogiale omase dünaamilise montaaži ja kaameratöö jäljendamine, mis on pigem pinnaline kui motiveeritud.

Kui näiteks "Oceani 11" montaaži- ja kaameratöövõtted toetasid filmi loojutustamisviise ning tervikut, siis "Oceani 8" ei suuda saavutada Soderberghi filmidele omast energiat ega selget tooni. Stsenaarium on selleks lihtsalt liiga nõrk, nii varguse auklike detailide, intriigivabade olukordade kui karakterite motiivide suhtes. Sellele lisaks vaimukusele pretendeeriv dialoog komistab liiga passiivse režissööritöö otsa..

Kui eelmine aasta andis filmipublikule kaks tunduvalt omapärasemat ja filmikunstiliselt tugevamat koomilise suunitlusega heist-filmi – helikujunduselt ja montaažilt leidlikult koreograafilise Edgar Wrighti "Põgenemise rütmi" ning karakterite poolest muheda Soderberghi "Logani õnne"[1] –, siis "Oceani 8" puhul on raske esile tuua midagi iseäralikku[2]. See on pelgalt lahja visiit mineviku valemisse, mis pole ilma selge vormilise või sisulise ümbertõlgendamise või uuenduseta suuteline saavutama kavatsetud efekti – olla kaasahaaravalt meeleolukas, tempokas ja vaimukas lõbusõit pentsikute tegelaste ning süžeeliste ja stilistiliste trikitamistega. 

[1] https://kultuur.err.ee/618528/arvustus-logani-onn-roomsameelne-ja-pretensioonitu-zanrimang
[2] Oleks lihtne seostada filmi eelmisel aastal intensiivistunud liikumistega, mis võitlevad struktuuridesse imbunud soolise ebavõrdsuse ja seksuaalse ahistamise vastu. See oleks siiski meelevaldne juba üksinda fakti tõttu, et projektiga alustati  aastal 2015, filmi sisulistest aspektidest rääkimata. Samuti Cate Blanchett on rõhutanud filmi ja liikumise ajastuse kokkulangemise juhuslikkust ning politiseerituse vältimist. Ta on toonud välja, et film püüab olla lihtsalt lõbus heist-film. Ent selles "Oceani 8" kahjuks ebaõnnestub.(https://www.refinery29.com/2018/06/200647/oceans-8-female-cast-sandra-bullock-interview)