Rahaäng ja julgus. Kuidas kõige kiuste julgeda jääda humanitaariks? ({{commentsTotal}})

Rahaline stiimul.
Rahaline stiimul. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Aija Sakova arvamusartikkel 22. juuni Sirbist.

Mai alguses avaldas Ärileht.ee loo, milles tõdetakse, et Eestis tuleb humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna tippspetsialistel (pean siinkohal silmas doktorikraadiga inimesi) oma tiitlid väljapool akadeemilist maailma pigem maha vaikida, sest muidu kardetakse neid tööle võtta.1 Teatud mõttes vastulausena sellele püüab Tui Hirv oma Sirbis ilmunud arvamusloos "Õpime väärtustama korrastatud võhiklust" (25. V) sõnastada ja mõtestada humanitaarsete kõrgharitud inimeste ja loovate inimeste väärtust ja väärtuslikkust ühiskonnas. Hirv kirjutab pikemalt loovuse vajalikkusest juhtimises ja eestvedamisel ning tõdeb: selleks et "loomeinimesena üldse püsti püsida, karjäär üles ehitada ja täisväärtuslikku pereelu elada, peab olema palju võimekam, leidlikum ja sihikindlam kui need, kellel oli oidu, õnne ja vabadust lollikindlamaid valikuid teha".

Olles selle nendinguga laias laastus nõus, tahaksin siiski lähemalt vaadata selle vastanduse – loomeinimene vs. "lollikindlamate valikute tegijad" – sisse ning otsida dialoogivõimalusi. Teisisõnu, tahaksin küsida humanitaaride ja/või loomeinimeste ning rahamaailma (andke mulle selles kontekstis see lihtsustus andeks) kokkupuutepunktide järele ning valgustada mõningaid humanitaaride valukohti. Seda eeskätt eesmärgil, et määratledes end nii humanitaari (pean siin silmas eeskätt humanitaarteadustes tegutsejaid) kui ka teatud määral loomeinimesena, pean samal ajal oluliseks, suisa eluküsimuseks seda, et nendes rollides inimene ei jääks ühiskonnas mängima pelgalt kaitse- või ohvripositsioonis. Tui Hirv oma artiklis ohvripositsiooni ei võta, kuid isegi kui võtaks, siis mõistan seda väga hästi, sest oht ja kiusatus on suur. Ohvripositsioonile mittejäämine tähendab iga­päevast võitlust nii iseenda mõttemaailma sees kui ka reaalelulisel majanduslikul tasandil. Küsimus sellest, kuidas julgeda kõige kiuste ikkagi jääda humanitaariks, ei ole retooriline, vaid eluline.

Milles siis on õigupoolest probleem?

Sõnastasin Tui Hirve ja Ärilehe uudisloo pinnalt peamise neist ehk selle, et kõrgharitud tippspetsialistid ei jõua sobivatele töökohtadele väljaspool akadeemilist maailma, nende kompetentsid (sügavad kultuurilis-ajaloolised teadmised, üldistus- ja analüüsivõime, aga ka loovus ja leidlikkus jne) jäävad ühiskonnas rakendamata.

Kui pöörata seesama probleem teistpidi, siis on sellesarnaseid küsimusi sõnastatud ka ülikoolides humanitaariat seestpoolt vaadates. Nii ilmus möödunud aasta sügisel Sirbis vestlusring "Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?" (24. XI 2017), kus humanitaaria nähtavuse ja panuse üle ühiskonnas arutlesid Mare Kõiva, Tõnu Viik, Urmas Sutrop, Bruno Mölder, Aare Pilv ja Triinu Ojamaa. Ajendiks vestlusringile oli 2017. aastal toimunud ülikoolide ja teadusasutuste korraline hindamine, mille tagasisides paluti teadlaskonnal pöörata tähelepanu sellele, kuidas nad teadlikult mõtestavad oma panust ehk ühiskondlikku mõjukust.

Sellel probleemiasetusel on kaks poolt: ühelt poolt tasub tõepoolest mõelda, kas humanitaarteadlased on ühiskonnas nähtavad, ja kus; kuid teiselt poolt tasub humanitaarteadlastel selgemalt mõtestada, milles see ühiskondlik mõjukus seisneb, et seda saaks ka kõrvaltvaatajale (hindajale) selgitada. Teaduse ühiskondlikku mõjukust, nagu ka teaduse populariseerimist, ongi humanitaarvaldkonnas mõnevõrra keerulisem määratleda (loe: mõõta) kui ehk mõnes teises teadusvaldkonnas, kuid selge on see, et sihtgruppe, kellele humanitaar saab oma tegevusega mõju avaldada (ja seda teebki), on väga palju, selleks on ju kogu ühiskond ja kõik inimesed. Alati ei tarvitse ühiskondlik (mõõdetav) mõju väljenduda tingimata kooli- või kõrgkooliõpikute kirjutamises (ehkki see on kahtlemata äärmiselt tänuväärne töö). Teinekord avaldub see näiteks arvamuslugudes päevameedias, kultuuriväljaannetes või kirjandus-, kunsti- või muus kriitikas, avalikes esinemistes või vestlustes (nt raamatukogudes, festivalidel vm), aga ka vahel lihtsalt vestlustes teiste valdkondade esindajatega.

Humanitaaria ja raha

Siinkohal on huvitav küsida, kus õigupoolest võiksid kohtuda humanitaarid (ja loovad inimesed) ning teiste valdkondade esindajad? Kus on need kokkupuutepunktid, kus humanitaaria ja rahamaailm omavahel kohtuvad? Ning veelgi olulisem: kui nad peaksid kohtuma, siis mis keeles nad omavahel räägivad ja kas nad on ülepea võimelised teineteist mõistma?

Humanitaarina olen seda alati valeks pidanud, et majandussõnavara on tükkinud kõrgharidusse ja ülikoolidesse. Viimati kirjutas neoliberaalse ülikooli probleemidest Joonatan Nõgisto oma arvamusloos "Mis on ülikool?" (Sirp 18. V). Kuid tegelikkusele otsa vaadates tuleb tõdeda, et majandusvaldkonna sõnavara on juba ammu ülikoolidesse tunginud ja arvestades praegust maailmakorraldust ei plaani see sealt ka niipea lahkuda.

Kuid nagu ikka, on ka mündil teine külg. Olles ise mõnda aega töötanud küll mitte era-, aga avalikus sektoris ning olles olnud seotud juhtimist (ning teatud määral ka rahavoogude juhtimist) puudutavaga, on mul mõningane aimdus sellest, mida tähendab seista iga päev silmitsi küsimustega, kuidas ja kust tuleb raha inimeste palkade maksmiseks, kuidas seda saab või ei saa ümber jagada, kuidas seada prioriteete, millal ja kuhu ressursse suunata, kuidas inimesi motiveerida, kuidas tegevusi strateegiliselt planeerida jne. Seepärast mõistan ma väga hästi, et raha ei kasva puu otsas. Mitte et ma seda varem arvanud oleksin, kuid olles saanud tasuta kõrghariduse, olnud n-ö stipendiaabel, töötanud avalikus sektoris, võib vahel tõepoolest juhtuda, et pilt hägustub ning oma õiguste taganõudmine ei ole tingimata kooskõlas sellega, kui palju ollakse humanitaarina valmis oma mugavustsoonist (nõudmise tsoonist) väljuma.

Aeg-ajalt tasub enesekriitiliselt küsida, milliseid ja kui palju samme olen ma humanitaarina valmis tegema, selleks et selgitada oma tegevust, tööd ja võimalusi teise valdkonna inimesele n-ö teises keeles, teiste terminite abil. Minul humanitaari ja kultuuriliste erinevuste tundjana võiks ju selleks rohkem võimalusi ja pädevust olla kui mõnel teisel. Kuid kuidas ma säilitan sealjuures oma väärikuse ja ei tunne sealjuures, et olen rahakeeles rääkimise tõttu reetnud oma ideaalid?

Oma sisemise väärikuse säilitamise küsimus tõuseb humanitaari elus esile ka hoopis teisel moel. Niipea kui astutakse kontakti rahamaailmaga ja juhtumisi areneb välja oskus selle maailma inimestega rääkida, tuleb ühtlasi silmitsi seista küsimusega, kuidas julgeda jääda humanitaariks. Kuidas mitte lasta end muserdada rahaängist ja mitte lasta mängida end ohvri ja kõrvalseisja positsiooni? Kuidas samasuguse sirge seljaga seista kõrvuti ärimaailma esindajatega? Kuidas uskuda sellesse, et kui ma vaid tahan, siis ma saan vähemalt sama hästi ettevõtte juhtimisega hakkama kui mõni teine, aga ma olen valinud jääda selleks, kes ma olen.

Enne kui püüan pakkuda lahendusi, tahan veel kord osutada probleemiringile, millest olen kirjutanud ka mõned aastad tagasi,2 – sellele, et silmapaistvaid humanitaare-mõtlejaid, häid eeskujusid ei ole Eestis ülemäära palju. Pean silmas selliseid humanitaare-mõtlejaid, kes on seotud ülikoolide ja teadusasutustega ning oskavad, saavad ja tahavad avalikkusega suhelda. Miks see nii on, eks sellel ole mitu põhjust. Osa neist on kindlasti seotud tahtmise ja oskuste puudumisega, kuid teised ka sellega, et humanitaarid ongi sageli tohutult vaevatud ülalkirjeldatud rahaängist. Või siis on nad selle ängi leevendamiseks oma siseressursid kõikide lisaraha teenimise võimaluste peale nii ära pihustanud, et loovusele ja suveräänsele mõttele ei jäägi enam ruumi.

Milliseid lahendusi on?

Loomulikult peaksid rahamaailma esindajad julgema kaasata loovaid ja sügavate humanitaarsete teadmistega inimesi, nagu osutab ka Tui Hirv, kuid ka humanitaarid peavad kõige kiuste otsima ja leidma sisemist jõudu julgeda jääda humanitaariks. Samuti seda jõudu, mis aitaks tõlkida oma tegevust, aga ka oskusi, teiste eluvaldkondade keelde.

Muidugi ei ole ega saagi olla otsest (majanduslikku) kasu humanitaarsel teaduslikul tööl, sh minu uuritaval valdkonnal – inimeseks olemise ja minevikuga tegelemise küsimused kirjanduses –, kuid minu teadmistel, kogemustel ja oskustel, sh intuitsioonil, millest räägib Tui Hirv, on universaalne tähendus. Ma lihtsalt pean uskuma, et meie ühiskonnal ja kaasinimestel on neid vaja. Et selliseid inimesi nagu mina on ühiskonnal vaja. Ning ma pean seda suutma teha hoolimata sellest, et inimesena võib mind vahel tabada kadedus ja äng, et sellal kui mina pean olema lõputult leidlik, et oma elu humanitaari ja lapsevanemana korraldada, võib see teistele tulla hoopis lihtsamalt kätte. Tean, et sellised tunded on väiklased, kuid eks humanitaar ja teaduskraadiga teadlanegi ole inimene koos oma nõrkustega. Ning nendega võitleme kõik, hoolimata sellest, mis valdkonnas me tegutseme ja kui palju teenime.

Peamine on, et ei tohi karta end naeruväärseks teha ning tuleb kõigest hoolimata jätkata oma valitud teel ja vahel lubada endale nii tõmbumist teadlase elevandiluutorni (sest seda on vahel keskendumiseks ja enesekaitsekski ääretult vaja) kui ka ekslemist sellest väljaspool tundmatutel radadel. Tõsi on ka see, et oma tornist väljumisega kaasneb oht sattuda avalikku arutellu, mis eeldab ühtlasi valmisolekut mitte lihtsalt sattuda naeruväärsesse olukorda, vaid saada poriga üle valatud. Kuid enamasti on tõsi siiski see, et alles tornist väljudes tekib võimalus dialoogiks, kohtumiseks teise (valdkonna) inimesega.

1 http://arileht.delfi.ee/news/uudised/diskrimineerimine-tooturul-kandideerimisel-vaikitakse-doktorikraad-maha-sest-see-takistab-eestis-too-saamist?id=82043237

2 Aija Sakova-Merivee, Haritlastest ja õpetlastest – Sirp 4. IX 2015.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: