Üllatavalt tihti alustatakse "Pimeda öökulli" arvustusi hoiatusega – soovitusega seda mitte lugeda. Kohe ollakse aga varmad kinnitama, et asi ei ole mitte teose kvaliteedis, pigem vastupidi. Hedayati kujutatud õud ja õõv olevat nii usutavad, et tõukavad inimesi enesetapule ning tihti lisatakse tõik, et sama saatus tabas ka autorit ennast. Kodumaal on "Pime öökull" kusjuures endiselt keelatud, kuigi Iraani 20. sajandi oluliseimaks teoseks tituleeritud raamat põranda all innukalt ringleb.

Alustuseks olen ka mina sunnitud toonitama, et tegemist pole meeldiva teosega. Küllaltki ilmekalt kujutatakse laipu ja nende lahkamist, nagu ka vägivalda ja misogüüniat. "Pimeda öökulli" peategelane, erakust kunstnik, kirjeldab groteskselt oma nukrat elukäiku ning seika sahvris, kus talle avaneb ühtäkki vaatepilt vanamehest ja ebamaisest neiust, kellesse ta lootusetult ära armub. Süžee poolest on "Pime öökull" segane, et mitte öelda nõrk. Ent see polegi teose kandev telg. "Pime öökull" ei ole mitte niivõrd raamat kellegi kogemusest, kuivõrd selle lugemine on kogemuse enda eest. Viimase lehe pööramine mõjub kui ärkamine õudusunenäost, mille raskus veel mõneks ajaks lasuma jääb. Seda näitlikustab ka novelli pealkiri, millele pole seletust leitud. Motiivi pole tekstis kordagi avatud ja nõnda jääb see iga lugeja enda teha.

Hedayati looming on tuntavalt idamaine, "Pime öökull" valmis ja ilmus Indias, mille mõju on selgelt kohal. Paraku jäävad eesti lugejale hoomamatuks Hedayati teened pärsia keele uuendamisel ja kirjakeele kasutamisel, nagu ka autori kaasajale viitavad, vahest et ühiskonnakriitilised sümbolid. Samas kohtab "Pimedas öökullis" ka Euroopa pärandit, millega palju reisinud autor hästi kursis oli. Äratuntavad on nii Franz Kafka, Edgar Allan Poe kui ka Charles Baudelaire'i mõjud – ehk annab seegi aimu teose laadist. Kõige selle juures püsib Hedayat aga isikupärasena. Kirjutab ka tõlkija Üllar Peterson oma teose mahust kolmandiku moodustavas saatesõnas kokkuvõtvalt, et ""Pime öökull" pole ei ida ega lääne looming, see on nii Indo-Pärsia kui Euroopa ainest ja meetodeid kasutav tänapäevane väga unikaalne novell."

Stiililt on "Pime öökull" sürrealistlik, millele annab sügavust peategelase kestev oopiumiuim. Piir reaalsega hajub kiiresti ning ei taastu lõpuni välja – jutustajat ei saa kunagi usaldada, kuna tema sules põimub tõesti sündinu hallutsinatsioonidega. Sealjuures mõjuvad viimased tihti usutavamaltki kui esimesed. Sümbolitest kihav tekst lubab igaühel sellese vastavalt huvile süveneda: seletamatut müstikat oma nägemuse järgi interpreteerida ja arhetüüpe otsida. "Pime öökull" pole mitte lineaarselt kulgev tee pimedusse, vaid spiraal põhjatusse sügavikku. Teisisõnu depressiivse peategelase meisterlik psühholoogiline (auto)portree, milles igaüks end mingil määral ära tunneb.

On ainult tore, et nõnda ainulaadne teos on leidnud tee eesti keelde. Üllar Petersoni põhjalik tõlge koos kommentaaridega ja juba mainitud saatesõnaga teeb sellele igatahes au ning pakub täiemahuliseks naudinguks hädavajalikku konteksti. Samuti väärib lisamist, et eesti keeles on olemas ka Hedayati "Hadži-Aga", mis ilmus Loomingu raamatukogu sarjas aastal 1959. Lõpetuseks soovitaksin mina "Pimedat öökulli" lugeda küll. Aga ainult oma vastutusel.