Arvustus. "Disenchantment" pilab enam-vähem õnnestunult imeulmet ({{commentsTotal}})

"Disenchantment" Autor/allikas: Kaader treilerist

Uus sari
"Disenchantment"
1. hooaeg
Netflixis alates 17. augustist
7/10

Keskaeg on juba mõnda aega moes olnud: esimestena meenuvad "Troonide mäng" ja apteeker Melchior, nüüd üritab sellele rongile jõuda ka "Disenchantment", mille tegevus leiab aset samuti keset losse ja linnuseid. Sarja autori (või vähemalt tema stiili) tunneb ära kaugelt – "Simpsonitest" ja "Futuramast" tuntud ümarate äärtega maneer on Matt Groeningule allkirja eest.

Need kolm nime on esimesed, mis uue sarjaga seostuvad ja sellele karuteene teevad, sest ühest küljest on paremat reklaami raske ette kujutada, ent teisest küljest seab säärane CV lati taevastesse kõrgustesse. Sarnastes tingimustes elab juhuslikult ka "Disenchantmenti" peategelane: printsess Tiabeanie, omadele tuntud kui Bean (Abbi Jacobson), kes eelistab Unistustemaa kõrgeimas tipus asuvale lossile kõrtse ja troonile baaripukke. Seikluslik printsess jõuab baarikaklusega alustada enne kui sarja esimene minut täis tiksub ning ajab luhta kõik oma vanemate ponnistused ta paari panna.

Viimaks saatuslik päev siiski koidab, kuid pulmakinkide seast avastab ta deemon Luci (Eric André), kelle töö on olla saatan Beani õlal ja ta halvale teele juhtida. Miks on teda vaja Beanile, kes seda teed niigi hästi tunneb, jääb vähemalt esimese hooaja lõpuks selgusetuks. Laulatuse katkestab aga Elfo (Nat Faxon), seni kommikarpide lindikestele spetsialiseerunud päkapikk, kellel on kõrini haldjamaa imalast ülevoolavusest, mille eest ta mitmekülgsemasse inimeste maailma põgenes. Kuldne trio ongi koos, kuid kas see ei kõla mitte tuttavalt?

Ehk siis: jäärapäine ja kontrollimatu naispeategelane, kellele on abiks saamatu (kuid armastusväärne) ja kaugelt pärit noorsand koos teisest liigist sõbraga, kelle moraalse kompassi kalibreeringus on alust kahelda. Jah, see on täpselt sama rivistus, millega alustas Leela, Fry ja Benderi näol 20 aastat varem "Futurama", mis leiab kusjuures aset samas universumis, nagu paljastas vilksamisi hooaja viimane osa, kust Fry ja Bender läbi käisid. On tõsi, et säärane kolmeosaline ülesrivistus on testitud ja lollikindel, aga ühtelangevused "Futuramaga" annavad võrdlusmomentidele ainult auru juurde ja selles mõõduvõtus jääb "Disenchanment" esimesele selgelt alla.

Pärast avahooaega on ehk vara tibusid lugeda, aga siiani on sarja nõrgimaks kohaks osutunud tegelaskujude areng ja selle kujutamine. Näiteks Elfo, kes lahkub Haldjamaalt kui kõige eneseteadlikum ja libedakeelsem nende seast, osutub järgmisel hetkel inimeste maailmas naiivseks ja kergeusklikuks ning armuasjades pehmelt öeldes kohmakaks. Samuti jäävad lahti seletamata tema Beani kiindumise tagamaad ja nende suhe üleüldse, mistõttu on hooaja teises pooles võrdlemisi raske nende vahekorra kuumenemisele ja jahenemisele kaasa elada.

Peategelastest sümpaatseim on ehk deemon Luci, kelle motiivid lähiajal loodetavasti selginevad, seni on teada vaid see, et klaaskuuli vahendusel hoiavad tal silma peal kaks asjaarmastajast okultisti. Teiste kõrval väärib suurima õnnestumisena esile toomist ka kuningas Zog, kellele on hääle andnud legendaarne John DiMaggio. Zog alustab kibestunud vanamehena, ent pehmeneb ja avaneb hooaja jooksul, arenedes üheks südamlikumaks tegelaskujuks.

Teiseks hooajaks on tähelepanu igatahes kindlustatud. Riske ei võetud cliffhanger'ite (eesti keeles Janek Kraavi eeskujul näiteks ripplõppude või narratiivsete nagide) kuhjamisega, kuivõrd viimastes episoodides pöörati sisuliselt kogu senine narratiiv loetud minutitega pea peale. Loodetavasti leiavad sarja loojad selle puntra lahti harutamise kõrvalt aega ka eri tegelaskujude tagamaade avamiseks, sest nagu öeldud, ei mõju nad praegu kuigi veenvalt, kui mõned erandid välja jätta.

Erinevalt "Simpsonitest" on "Disenchantment" üles ehitatud seriaalselt ehk sündmuste kuhjumisele, mida on aga raske välja mängida, kui igaks episoodiks on aega alla poole tunni ning karakterid võrdlemisi palju. Seega tuleb mõned nurgad maha lõigata.

Selle kõige juures pole "Disenchantment" sugugi halb sari. Kastanid toob tulest välja suurepärane huumor, kuigi kõik naljad märki ei taba, on nende üldine tase siiski kõrge. Otseseid mõõtmisi ma ei teostanud, aga skaalal "naerukohad minuti kohta" lunastas "Disenchantmenti" esimene hooaeg veenvalt oma olümpiapileti ehk koha parimatest parimate seas. Keskaja teemal on suutnud paremini nalja heita ehk vaid "Monty Python ja Püha Graal".

See annab sarja tuleviku osas lootust, seda enam, et ka Groengingu eelmistel sarjadel on õige hoo kätte saamiseks hooaeg või kaks kulunud. Mistap on kõnekas, et esimenegi hooaeg kulges tõusvas joones: viimased kolm episoodi olid esimestest selgelt üle.

Oleks "Disenchantment" tulnud n-ö tühjalt kohalt, oleks selle arvustusedki heldemad, aga praegu ähvardab seda kolmanda põlvkonna needus: esimene alustab ("Simpsonid"), teine arendab ("Futurama") ja kolmas lammutab (teadagi kes). Siiski näib mulle, et paljud kriitikud on beebi koos vanniveega välja visanud.

"Disenchantmenti" narratiiv ja tegelaskujud pole kõige veenvamad, aga nalja saab ning vaadata tasub.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: