Arvustus. Alfa Collective on roheline sõna parimas tähenduses ({{commentsTotal}})

Alfa Collective
Alfa Collective Autor/allikas: Kerdo Mägi/Facebook

Uus album
Alfa Collective
"Canvas" (Mürgel Records)
7/10

Mullu kokku tulnud ning Hooandja toel vajalikud rahad alla saanud Alfa Collective sai valmis debüütalbumi ning selles mõttes on "Canvas" roheline nii seest kui väljast. Rohelisus annab tooni plaadi kaanel ning soovi korral võib seda leida ka albumi kõlast, kuid seal annab see tunnistust pigem värskusest kui vilumatusest.

Oma osa on selles kindlasti mängida tõigal, et kollektiivi liikmetele (Anett Tamm, Johannes Laas, Taaniel Pogga, Robert Nõmmann ja Martin Petermann) pole Alfa Collective sugugi mitte esimene muusikaprojekt, kuigi Beeta Collective mõistagi sama uhkelt ei kõlaks. Igatahes jätkub ansamblil julgust üllatada ja improviseerida, mõnikord õnnestunumalt ("Tuulepead") ja teinekord, noh, mitte nii õnnestunult ("Launch"). Žanriliselt ei saa Alfa Collective'i puhtalt soul'i alla liigitada, kuivõrd selge sõna ütleb sekka ka jazz ning tuntavalt on kohal erkipärnojalik pop (kes, nagu kiire otsing paljastas, albumil isegi kaasa tegi).

Sealjuures ei keera "Canvas" midagi üle võlli, vaid hoiab laias laastus kurssi sisse tallatud radadel, teostades mõõdetud kõrvalepõikeid näiteks kitarri- või trummisoolode võtmes. Selmet kõike pea peale pöörata või mõnda kergliiklusvahendit leiutada, kordab Alfa Collective sisuliselt üle seda, mis on selles žanris juba korduvalt kõlanud, ent teeb seda esiteks meisterlikult ja teiseks omanäoliselt.

"Canvas" pole album, mis jääks kummitama päevadeks ja eeldaks kuulamisel suurt andumust, küll aga sobib ta suurepäraselt taustaks ja toeks – täiendama niigi tähendusrikkaid hetki. Lihtsa katsena võib end korraks kujutleda oma lemmikkohvikusse, kus hakkaks ühtäkki mängima näiteks "Heavy On My Heart" või "Blind". Kui see mingit erilist reaktsiooni esile ei kutsuks, teeb see selles kontekstis lauludele ainult au, sest õigesse aega ja kohta sobivad nad lausa valatult.

Alfa Collective'i hoiab koos eelkõige solist Anett Tamme avar vokaal, mis siduva niidina läbi laulude jookseb ja "Canvase" helipildis domineerib. Kõige parema hoo saab ansambel aga sisse nimelt Tamme n-ö hingetõmbepausidel, kui seni tagasihoidlikumalt tegutsenud instrumendid üle võtavad ning oma rada raiuma hakkavad. Seda näitlikustab kõige ilmekamalt ehk albumit kokku tõmbav "Scared", mis algab aeglaselt, aga lõpeb seda hoogsamalt.

Sümbioos nende vahel ongi albumi veenvaim külg, mis laseb muusikal hingata ja kuulajal hinge tõmmata. Kui vokaal on end parasjagu ammendanud ja laul selle võrra üleküllastunud, võtab julge instrumentaal initsiatiivi ja avab akna, et õhku tuleks juurde ja sama tsükkel saaks otsast alata. Nõnda purjetabki album noorte muusikute koostöös üsna sirges joones lõpuni välja. 

Ühesõnaga on "Canvas" roheline selle sõna parimas tähenduses. Värske ja parajalt väljakutsuv, serveerib ta jazzilikku neo-soul'i omas mahlas. Ja seda ilma eriliste pretensioonideta, varjudest üle hüppamata ja vangerdamata, maneeris erilisi muudatusi tegemata ning endale kindlaks jäädes.

Sobib pigem tausta rikastamiseks kui süvenemiseks, aga kevad-suvist rohelust ei saa sügises kunagi liiga palju olla.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: