25. septembril külastab Eestit paavst Franciscus, mis on Philippe Jourdani sõnul ajalooline sündmus. "Ma loodan, et kõik jälgivad seda visiiti, et igaüks leiab sellest enda jaoks midagi, isegi siis, kui ta pole kristlane. Kui paavst reisib, siis ta ei tule kohtuma presidendiga, see pole nagu riigivisiit. Ta ei tule ka kohtuma ainult katoliiklastega, kuigi nad on justkui tema pere, vaid ta tuleb kohtuma kogu rahvaga," ütles ta.

Jourdan rääkis, et möödunud korral, kui roomakatoliku paavst Eestit külastas, oli aeg, mis Eesti riik hakkas end taas üles ehitama. 1993. aastal külastas Eestit paavst Johannes Paulus II, kelle visiidi peamine sõnum riigile ja rahvale oli "ärge kartke". "See oli aeg, kui inimestel olid suured lootused südames, aga oli ka ebakindlus tuleviku suhtes. Nüüd ma näen, et meie riik on tugevam kui ta kunagi on olnud, aga lootusrikas hoiak tuleviku suhtes on vähenenud. Inimestes on palju skeptilisust ja egoismi, seda ka ühiskonna tasandil," tõdes ta ja kinnitas, et see, mida paavst tahab meile nüüd öelda, on kokku võetud ka selle visiidi motos ehk "Mu süda ärka üles". "Me valisime selle, sest fraasi tähendus on see, mida vajame – meie riik on tugev, aga meie süda vajab ärkamist."

Paavsti figuur on universaalsem kui kunagi varem 

Tema sõnul on paavsti mõju ja roll viimase sajandi jooksul väga palju muutunud. "Kui me vaatame Johannes Paulus II või Franciscust, kelle juurde tulevad maailma suured valitsejad, nii USA kui Venemaa riigipead ja arutavad temaga maailma asju – 100 aastat tagasi see oleks olnud võimatu. Paavsti figuur on väga palju globaliseerunud. Ta on käinud Birmas ja Bangladeshis, mõlemad on suured riigid, kus on väga vähe katoliiklasi. Ta käis Birmas, kus on peamiselt budistid, palumas sealset valitsust, et nad ei tapaks muhameedlasi," kinnitas ta ja lisas, et seal on üks vähemus, rohingjad, kes on tugeva tagakiusamise all. "Võiks öelda, kuidas on võimalik, et paavst, kes on katoliiklaste pea, läheb budistide juurde paluma, et nad jätaks muhameedlased rahule. See näitab, et paavsti figuur on muutunud palju universaalsemaks kui ta varem oli."

Globaalsest lähenemisest räägib ka paavst Franciscuse mõned aastad tagasi kirjutatud kiri, kus ta kutsus kogu inimkonda meie ökoloogilise katastroofi lävel Maad kuulda võtma. "Ma olen kohtunud paljude inimestega, kes ei ole üldse religioossed, aga on öelnud, et nad on lugenud seda kirja, sest see räägib teemadest, mis pakuvad neile huvi ja tavaliselt see, mida vaimulikud räägivad, neile huvi ei paku. Ma arvan, et see paavsti kiri on aidanud, sest väga paljud inimesed on seda lugenud. See kiri räägib keskkonnast, aga ta räägib ka eriti sellest, kuidas inimene ise oma inimlikkuse ja oma hingega seisab keskkonna eest ja keskkonna sees, kuidas ta on osa sellest ja respekt keskkonna vastu tähendab ka respekti inimese vastu," arutles ta.

Kuigi ühiskondlikul tasandil on paavstidel üha suurem roll ja mõjuvõim, on roomakatoliku kiriku mainet laastanud mitmed skandaalid seoses laste ärakasutamisega. Valusat teemat kommenteerides kinnitas Jourdan, et sellised kuriteod on usu reetmine: "Kirik võib olla ainult veenev siis, kui ta elab vastavalt sellele, mida ta usub. Vahel on see olnud kristlaste probleem laiemalt, et see, mida me ütleme ja mis vastab kristluse õpetusele, ei vasta sellele, kuidas me elame. Need skandaalid on veel hullemad, seal on tõesti inimesi, kes on käitunud vastupidiselt sellele, mida nende kutsumus peaks tähendama," kinnitas ta ja nentis, et see on olnud täielik reetmine. "Milles ma olen kindel – ei ole midagi, mis oleks rohkem paavst Franciscuse südames, et need skandaalid ja kuriteod lõppeks, et ei oleks uusi ohvreid. See pole ainult kiriku probleem, vaid probleem kogu ühiskonnas. Üks Rooma kuuria peapiiskop, kes paavsti aitab, ütles hiljuti, et need skandaalid on olnud nagu kiriku 11. september – see on tõsi ja väga valus. Kristlane peab vältima, et ta ei kaotaks usaldust ja lootust."

Insenerist vaimulikuks

Jourdan rääkis saates ka enda vaimulikuks saamise teekonnast, mis ei olnud sugugi otsetee tõelise kutsumuse juurde. "Ma olen sündinud katoliiklikus peres Baskimaal, Prantsusmaa ja Hispaania vahel. See on väike rahvas, nagu eestlased, kellel on oma keel ja kultuur, aga kellel pole oma riiki, võib-olla kunagi see tuleb, aga tingimused ei ole praegu täidetud. Eesti rahvas on olnud selles mõttes tublim. Mu vanemad olid katoliiklased, kuigi mitte sellised, kes oleks olnud väga seotud koguduse tegevusega, aga me käisime kirikus. Ma õppisin tsiviilinseneriks ja see on väga maine ala, meie oleme need, kes ehitavad, kes on koguaeg mudas ja tsemendis." 

Ta kinnitas, et veel ülikooliajal, enne seda, kui ta hakkas töötama, tasapisi kolme-nelja aasta jooksul tekkis tema sees üha selgem veendumus, et kuigi see, mida ta õppis ja millega ma tegeles, meeldis talle väga ja meeldib veelgi, siis Jumal tahab temast midagi muud. "Ma ei ole kunagi mõelnud, et minust saaks inimkonna või kiriku päästja, vaid lihtsalt mulle tundus, et Jumal tahab minust midagi konkreetset. Ühel hetkel ma töötasin natuke insenerina, aga pärast ma muutsin suunda ja ei ole seda kunagi kahetsenud," sõnas ta ja mainis, et ta on teede ja sildade insener, aga sõna pontifex ladina keeles, mida antakse piiskoppidele, tähendab just sillaehitajat, muidugi maa ja taeva vahel. "Varem ma olin sillaehitaja maa peal, nüüd ma olen sillaehitaja maa ja taeva vahel. See on sama töö, aga teises keskkonnas."