"Mulle on klassika alati sügavat muljet avaldanud ja tundub, et ma tean autorist natukene paremini, kuidas see kõik võiks olla ja ega ma seda ei häbene ka," rääkis Lennuk. "Mõnikord on öeldud, et ma teangi ja siis võtangi rahulikult ette ja otsin välja just need kohad, mis mind võluvad ning on kuidagi varju jäänud."

Lennuk märkis, et teda tegi Lutsu peale pahaseks see, kuidas ta on Kiirega ümber käinud. "Kuna see "Paunvere poiste igavene kevade" kajastab nii "Kevadet", "Suve", "Tootsi pulma", "Argipäeva" kui ka "Sügist", siis "Sügist" lugedes ma olin ikka päris pahane. Ta on vist esimene Eesti rahvakirjanik, kes on oma tegelasega nii julmalt ümber käinud."

"Kui keegi on lugenud Lutsu viiendat osa, siis seal on see moment, kus Kiirel on kõht lahti, ta on hädas ja siis Lible teeb temaga igasugu trikke. Päris kahju hakkas temast ja me püüamegi nüüd seda Kiirt natuke rehabiliteerida," lisas Lennuk. "Me ei tee Lutsule liiga, ausõna. Ta ei hakka hauas pöörlema nagu propeller. Kõik on väga rahulik."

Samas lavastuses Tootsi rollis üles astuva Margus Grosnõi sõnul Lennuk Lutsu tõlgendamisega liiale ei ole läinud.

"See lugu, mille Urmas on kirjutanud, keerleb mingis mõttes jah rohkem Kiire ümber." Aga Grosnõi Tootsi rollis end tagaplaanile jäetuna seepärast ei tunne. "Toots on läbi aegade olnud selline trikster või selline krutskitega tegelane. Kui tõmmata paralleele, siis selline Rebase-Rein. Aga ei saa küll öelda, et kuna lugu keskendub rohkem Kiirele, siis Toots, või vastupidi, Arno, oleks kuidagi tagaplaanile lükatud."

Uuel hooajal teeb oma külalislavastuse Rakvere teatris ka Itaalia lavastaja Giorgio Bongiovanni, kes toob lavale näitekirjaniku Aldo De Benedetti näidendi "Kaks tosinat tulipunast roosi".

"Ta on juba selline nimi, et võib tekkida hirm, et ta on väljamõeldud inimene, aga ma kinnitan, et olen teda ise näinud ja ta on täitsa lihast ning luust. Avapeol me tutvustasime ka oma repertuaari ja nii mitmedki inimesed jäid selle peale mõtlema, et kas ta on fiktiivne tegelane," rääkis Lennuk.

13. septembril esietendus Rakvere teatris ka Magnus Carlssoni kirjutatud "Põrsas Desmond ja sookolli lõks.

"See on Vaarikametsa lugu, et kes on filmi näinud, siis neile on nad juba tuttavad tegelased. Aga hästi armsalt on seal kokku saanud just inimesetüübi ja loomategelase ühisosa. Ma tõesti tunnen sealt ka ise oma tuttavaid ära. Ta on selles suhtes kujunduslikult väga õnnestunud. See, kuidas näitlejad ise on teinud sellest, mis neile kunstniku poolt on peale pandud, sellise inimese ja looma vahelise olendi," kirjeldas Lennuk.