Lugege katkendit: Friedrich Hölderlini lüüriline kiriromaan ({{commentsTotal}})

Hõbekajakad
Hõbekajakad Autor/allikas: Arne Ader / Loodusemees.ee

Loomingu Raamatukogus on ilmunud saksa ühe läbi aegade suurima luuletaja Friedrich Hölderlini (1770–1843) lüüriline kiriromaan "Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal", mida Stefan Zweig on nimetanud saksa kirjanduse kõige puhtamaks romaaniks. Muusika piire kompav romaan on täis tajusid, unelmaid ja unistusi, parema aja igatsust, ülistust loodusele, armastusele ja igavesele noorusele. See on üks paremaid näiteid romantismile omasest geeniusekultusest ja suhtumisest, et inimene on saladus, mida ei haruta lahti pelga mõtlemisega.

Raamatu lõpus on tõlkija Mati Sirkeli saatesõna.

Loomingu Raamatukogu nr. 30–32, 2018

 

Esimene raamat

Hyperion Bellarminile

Isamaa kallis pind pakub mulle taas rõõmu ja valmistab vaeva.

Käin nüüd igal hommikul Korinthose maakitsuse küngastel ja mu hing otsekui mesilane lillede seas lendleb sageli merede vahel, mis paremat ja vasakut kätt jahutavad mu lõõmavate mägede jala­meid.

Eriti üks neist kahest merelahest pidanuks mind rõõmustama, kui seisnuksin siin aastatuhat varem.

Just nagu võidutsev pooljumal voogas särav merelaht rõõmu linna, noorusliku Korinthose poole läbi maastiku, mille ühel küljel Sikyoni paradiislik tasandik ning teisel aopuna mänglemas uhkete ja metsikute Helikoni ja Parnassose tippude kohal, ja puistas oma lemmiku ees välja igast kandist saagiks saadud rikkuse.

Kuid milleks mulle see? Muinasaja kivilasu all oma metsikut haualaulu ulguva šaakali kisa ehmatab mind ju üles mu unelma­test.

Hea on olla mehel, kelle südant rõõmustab ja kosutab õitsev isa­maa! Kui keegi meenutab mulle mu isamaad, on mul tunne, nagu heidetaks mind sohu, nagu löödaks kirstukaas minu kohal kinni, ja kui keegi mind kreeklaseks kutsub, on mul alati tunne, otsekui nööriks ta koera kaelarihmaga mu kõri.

Ja ennäe, Bellarmin, kui mul mõnikord taolised sõnad suust pääsesid ja küllap vihagi pärast pisar silma ilmus, siis tulid need targad isandad, kes nii meelsasti kummitavad teie, sakslaste, seas, need viletsad, kelle jaoks üks kannatav hing on just see õige, kel­lele oma õpetussõnu jagada, nood tegid seda siis mõnuga ja võtsid mulle öelda: "Ära kurda, tegutse!"

Oh, kui ma poleks mitte kunagi tegutsenud! Kui paljude loo­tuste võrra oleksin ma rikkam! –

Jah, mu puudust kannatav, piinatud, tuhatkordselt viha tund­nud süda! Unusta, et on olemas inimesed, ja pöördu tagasi sinna, kust sa tulid, muutumatu, vaikse ja kauni looduse rüppe.

 

Hyperion Bellarminile

Mul pole midagi, mille kohta võiksin öelda, et see kuulub mulle.

Kaugel ja surnud on minu kallid ning ükski hääl ei anna mulle neist enam kuulda.

Minu toimetused siin maa peal on läbi. Täis tahet asusin ma töö kallale, rügasin palehigis, ent ei teinud maailma mitte pennigi võrra rikkamaks.

Kuulsusetult ja üksinda pöördun ma tagasi ja rändan läbi isa­maa, mis laiub mu ümber nagu surnuaed, ning võib-olla ootab mind nuga küti käes, kes peab meid, kreeklasi, oma lõbuks nagu metsloomi.

Veel paistad sa, taevane päike! Veel haljendad sa, püha maa­pind! Veel mühavad jõed merre ja varju heitvad puud sahisevad lõuna paiku. Kevade rõõmulaul suigutab mu surelikud mõtted unele. Igielava maailma küllus toidab ja täidab joobumusega mu puudust kannatavat loomust.

Oo, õnnis loodus! Ma ei tea, mis minuga sünnib, kui tõstan pilgu sinu ilu poole, kogu taeva rõõm on pisarais, mida valan sinu ees, armastaja armastatu ees.

Kogu mu olemus jääb vait ja kuulatab, kui õrn õhulaine mäng­leb mu rinna ümber. Kaugesse sinasse kadununa vaatan sageli üles taevalaotuse poole ja pühale merele ning mul on tunne, otsekui avaks mõni sugulaslik vaim mulle rüpe, otsekui lahustuks üksin­duse valu jumaluse ellu.

Olla üks kõigega, see on jumaluse elu, see on inimese taevas.

Olla üks kõigega, mis elab, õndsas eneseunustuses tagasi pöör­duda looduse kõiksusse, see on mõtete ja rõõmude tipp, see on püha mäekõrgus, igavese rahu paik, kus keskpäev kaotab oma läm­buse ja äike oma hääle ning keev meri on nagu voogav viljapõld.

Olla üks kõigega, mis elab! Nende sõnadega võtab voorus sel­jast pahandava turvise, inimvaim paneb käest valitsussaua, ja kõik mõtted kaovad igiühtse maailma pildi ees, nii nagu pingu­tava kunstniku reeglid tema Urania ees, raudne saatus loobub oma võimust ja olendite liidust kaob surm ning maailma hingestab ja kaunistab lahutamatus ja igavene noorus.

Seisan tihti sellel kõrgusel, Bellarmin! Kuid vaagimise hetk hei­dab mind tagasi alla. Mõtlen järele ja leian end sellisena, nagu olin varem, üksi, kõigi surelikkuse valudega, ja mu südame paopaik, igiühtne maailm, on kadunud; loodus suleb mulle oma rüpe ja ma seisan otsekui võõras tema ees ega mõista teda.

Ah, poleks ma iial teie koolides käinud. Teadus, millele ma alla šahti järgnesin ja millelt nooruslikus sõgeduses ootasin kinnitust oma puhtale rõõmule – teadus rikkus mul kõik ära.

Teie juures sain ma õige arukaks, õppisin end põhjalikult eris­tama sellest, mis mind ümbritseb, olen nüüd lahutatult siin kaunis maailmas, nõndaviisi välja visatuna looduse aiast, kus kasvasin ja õitsesin, ning närbun lõunapäikese käes.

Oo, inimene on unistades jumal ja järele mõeldes kerjus, ning kui vaimustus on kadunud, seisab ta nagu nurja läinud poeg, kelle isa on majast välja ajanud, ning vaatab neid armetuid penne, mille kaastunne talle tee peale kaasa andis.

 

Hyperion Bellarminile

Ma tänan sind, et palud mul endast jutustada ja mulle endised ajad mällu tagasi tood.

Kreekamaale tagasi ajas mind ka tahtmine elada lähemal oma nooruse mängudele.

Nagu tööline kosutavasse unne, nii langeb sageli mu kiusatuste küüsis vaevlev loomus süütu mineviku rüppe.

Lapsepõlve rahu! Taevalik rahu! Kui sageli seisan ma vaikselt ning armastaval pilgul sinu ees ja tahaksin sinust mõelda! Kuid me mõistame ju ainult seda, mis kord oli halb ja siis sai heaks tehtud; lapsepõlvest, süütusest pole meil arusaamist.

Kas polnud ma siis, kui olin veel tasane laps ega teadnud midagi sellest kõigest, mis meid ümbritseb, midagi enamat kui praegu, pärast kõiki südamevaevu ning kogu juurdlemist ja pingutamist?

Jah! Laps on jumalik olevus, kuni teda pole kastetud inimeste kameeleonivärvi.

Ta on täiesti see, mis ta on, ja seetõttu nii ilus.

Seaduse ja saatuse sund ei puuduta teda; ainult lapses on vabadus.

Temas on rahu, ta pole veel endaga pahuksisse läinud. Temas on rikkus, ta ei tunne oma südant, ei tunne elu kehvust. Ta on sure­matu, sest ta ei tea midagi surmast.

Kuid seda ei suuda inimesed taluda. Jumalik peab saama nendetaoliseks, peab kogema, et nemadki on olemas. Ja enne veel kui loodus ta tema paradiisist välja ajab, meelitavad ja tirivad ini­mesed ta välja äraneetuse põllule, et ta rügaks nende kombel palehigis tööd teha.

Ent ka ärkamise aeg on ilus, kui meid vaid ei äratata valel hetkel.

Oo, neid pühasid päevi, kui meie süda proovib esimest korda tiibu, kui me, täis kiiret ja keevalist kasvamist, seisame toredas maailmas nagu noored taimed hommikupäikesele avanedes ja oma väikesi käsi otsatu taeva poole sirutades.

Ah, kuidas mind tõmbas mägedesse ja merekaldale! Kuidas ma tihti istusin südame kloppides Tenose saare kõrgustikel ning vaa­tasin järele haugastele ja kurgedele ning julgetele rõõmsatele lae­vadele, kui nad silmapiiri taha kadusid! Sinna taha! mõtlesin ma, sinna rändad kord sinagi, ja ma tundsin end nagu janune, kes söös­tab jahutavasse vette ning heidab endale vahutavat märga laubale.

Ohates pöördusin siis kodu poole tagasi. Kui vaid need õpiaas­tad mööda saaksid, mõtlesin ma tihti.

Poisu hea, need pole veel kaugeltki möödas.

Küll aga arvab inimene nooruses, et siht on nii lähedal! See on kauneim kõigist pettustest, millega loodus aitab kaasa meie loomu nõrkusele.

Ja kui ma tihti lebasin lillede keskel ja õrna kevadvalguse käes ning vaatasin üles rõõmsasse sinasse, mis embas sooja maad; kui ma istusin jalakate ja pajude all mäerüpes pärast kosutavat vihma; kui puuoksad veel võbelesid taeva puudutustest ja tilkuva metsa kohal liikusid kuldsed pilved; või kui taevasse kerkis rahuvaimu täis Õhtutäht koos iidsete Kaksikute ja ülejäänud taevasangari­tega, ja kui ma nõnda nägin, kuidas elu neis igaveses sujuvas kor­ras läbi taevalaotuse edasi liikus, ja mind ümbritses ning rõõmus­tas maailma rahu, nii et muutusin tähelepanelikuks ja kuulatasin, teadmata, mis minuga sünnib. – "Kas sa armastad mind, hea tae­vane isa?" küsisin siis tasakesi ning tajusin tema vastust nii kind­lalt ja õndsalt südamel.

Oo, sina, kelle poole ma hüüdsin, otsekui oleksid sa tähtede kohal, keda ma nimetasin taeva ja maa loojaks, mu lapsepõlve lahke iidol, ega sa ei pahanda, et ma sind unustasin? – Miks pole maailm nii kehv, et paneks meid väljastpoolt teda otsima veel ühte loojat?

Oo, kui see uhke loodus on ühe isa tütar, siis kas pole tütre südagi tema oma? Kas tütres olev sisim pole Tema? Aga on see mul siis olemas? Tunnen ma siis seda?

Mul on tunne, nagu ma näeksin, aga siis kohkun jälle tundes, et see on mu enda kuju, mida nägin; mul on tunne, nagu ma tajuk­sin teda, maailma vaimu, otsekui sõbra sooja kätt, aga ma virgun ja taipan, et hoidsin pihus omaenese sõrmi.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: