Privaatsust nõudva, väreleva õhustikuga Bill Wellsi "Remixes For Seksound" on ilus ja karge album Eesti ühe järjekindlama ja sümpaatsema leibli kataloogist.

Filmi kohta öeldakse, et ta sünnib kolm korda. Kõigepealt stsenaariumina, siis võtteplatsil ja viimasena montaažis. Mitu korda sünnib aga muusikapala? Mõnigi tuntud remiksija on teinud avaldusi, et nemad väärt palu ümber tegema üldse ei hakka, milleks. Kui on hea lugu, siis on hea lugu. Loogiline tegelikult.

Teisalt pole ideaalset täiust, sellepärast ongi ideaal kui selline püüdmatu, kuid selle järele tuleb ikka küünitada, mis mõte sel elul muidu oleks. Eesti teatris on parasjagu moes tüvitekstide lahti- või ümbermõtestamised. Miks sai Palamuse köstrist kuri paks mees? Kas Jorh Aadniel Kiirele tehti raamatus liiga? Tore tegelikult, see annab tunnistust ühtlasi sellest, et ka vanades tekstides on midagi, mis kõnetab ja paneb fantaasia ning vaimu voolama. Muusikas kehtib põhimõtteliselt sama printsiip, miks mitte materjalile uut hingamist anda, miks mitte muusikalise selgroo külge põimida erinevat liha ja luid, kaasa pakkida värsket õhustikku?

Teenimatult vähetuntud Bill Wells on šoti basskitarrist ja helilooja, kes mängib ka kitarri ja klaverit. Wellsi on kutsutud guerilla-jazznikuks ja Šotimaa alahinnatuimaks arranžeerijaks. The Pastels, Maher Shalal Hash Baz ja Future Pilot A.K.A. on mõned projektid, millega see mitmekülgne habemik on seotud olnud. Neist eriti väärib ehk tähelepanu Maher Shalal Hash Baz, Jaapani artisti Tori Kudo ümber koondunud vahelduva koosseisuga rühm.

Wellsi Seksoundi artistide lugude versioonid ei ole päris remiksid, eriti arvestades, et remiksi all mõeldakse üldjuhul veidi teise taktimõõduga biidi lisamist. Wells on asjale lähenenud oluliselt põhjalikumalt ning palade ümberstruktureerimisel loonud põhimõtteliselt teised vormid. Dream-pop'i ja shoegaze'i jazzivormi valamine on välja kukkunud meeldivalt orgaaniliselt, kuidagi on õnnestunud algmaterjali fookus ja printsiip säilitada.

Umbes 15 aasta vältel on Wells võtnud ette Pia Frausi ja Imandra Lake'i loomingut, plaadil on üks kollektiivi Bad Apples versioon ka. Pool tundi ja kaheksa pala. Mõtlik ja karge, uduse madalrõhkkonna tagant kumavad peenemad ja igavikulisemad vaated. Vorm on minimalistlik ainult esmapilgul, hapruse varjus peitub kogenud enesekindlus. Kõlad selged ja puhtad, emotsioon tähendusi täis.

Kuulake siit.