Virgo Sillamaa: Vajadus selle vestluse järele kerkis esile seoses nn tühja kasseti tasu ning riigi kohtusse kaebamisega mitme loovisikuid ühendava liidu poolt. Me ei räägi täna siin sellest, küll aga teemadest, mis sellega seoses ajakirjanduses üles kerkisid, nagu näiteks: kas Eesti muusika ja muusikaturg on konkurentsivõimelised, saavad nad seda üldse olla tänasel digitaalsel ajastul, kus meie artistid konkureerivad piltlikult öeldes kogu maailmaga.

Vastust otsides tundus mõistlik vaadata - taaskord - Põhjamaade poole, kuna nad alustasid muusika levitamist voogedastuskanalites mõnevõrra varem kui meie. Võimalik, et meil on nende kogemusest midagi õppida. Ja veel oluline detail - täna räägime eeskätt salvestatud muusikast, mitte niivõrd muusika live-esitusest.

Meil on külas Tomi Saarinen Sony Music Soome turundusdirektor, kelle vastutusalas on ka Balti riikide turundus, ja Toomas Olljum, Made in Baltics Entertainment juht ja asutaja.

Virgo Sillamaa: Tomi, ole hea, anna meile põgus ülevaade sellest, milline on Soome muusikavaldkonnas digitaalsete teenuste maastik täna.

Tomi Saarinen: See on nüüdseks üsna selge, et muusika levitamise ja kuulamise digitaliseerumine kasvatab muusikaturgu ja seda kõikjal maailmas. Soomes on muusikaturg nüüd 4-5 aastat järjest kasvutrendi näidanud pärast seda suurt kukkumist, ja see kasv on ennekõike seotud mahtude suurenemisega digitaalsetes kanalites. Umbes 85% Soome muusikaturu tuludest tuleb juba täna digitaalsetest kanalitest ja see on väga suur maht.

Nö digitaliseerumise alguses võivad inimesed arvata, et see hävitab kohaliku muusikaskeene, nad kaotavad igasuguse lootuse selles valdkonnas mõistlikul moel edasi tegutsemiseks. Sääraseid arvamusi võib tõesti ette tulla ja see on üsna loomulik igasuguse suurema muutuse korral.

Kui aga Soomet näitena kasutada, siis meie raadio top 100 ja digitaalsete kanalite top 200 muusikast pool on kohalik ja see on päris pöörane! Soomlased on tegelikult alati palju kohalikku muusikat kuulanud, seega oleme selles osas veidi erinevad ka.

Nagu te teate, on Spotify Põhjamaades väga võimas, osalt kindlasti seetõttu, et see on Rootsist alguse saanud. Läbi selle teenuse genereeritakse Skandinaavias suur osa muusikavaldkonna tuludest. Aga see pilt on piirkonniti üpris erinev - Aasias pole paljudes riikides see teenus veel lansseeritudki, ka USAs on seis teine.  

See on lühikokkuvõte digitaalsetest teenustest Soomes.

Ja kui korraks ka muusika kontsertesitustest rääkida, siis varasemalt andsid Soome artistid suurtel areenidel väga harva kontserte, nüüd toimuvad need pea igal nädalal. Nii et ka see osa Soome muusikaturust on kõvasti kasvanud.

Virgo Sillamaa: Toomas, kuidas sina siinset olukorda näed? Spotify on Eestis olnud nüüd 3-4 aastat ning see tekitab jätkuvalt segadust ja küsimusi - minna kaasa või mitte jne.

Toomas Olljum: Mis puudutab digitaalseid kanaleid ja salvestatud muusikat, siis Eestis pole kunagi varem nii hästi läinud. Eesti popmuusika kasvab tõesti mühinal: meil on üha suurem hulk artiste, kes esinevad väljaspool Eestit: Ewert and the Two Dragons, Tommy Cash, NOEP, Trad.Attack!, Maarja Nuut jne; ja mitmed neist, näiteks NOEP, Tommy Cash ja Nublu, on oma karjääri just digitaalsetes kanalites alustanud.

Teinekord tuuakse ettekäändeks see, et Eesti on liiga väike, et siin ei ole võimalik nii palju digitaalseid kuulamisi saada, et see midagi ka sisse tooks. See siiski pole tõsi. Kui vaadata kasvõi eelnimetatud artistide lugude kuulamise mahte kas YouTube's või Spotifys, siis need ületavad sageli miljoni-piiri.

Näib, et me oleme selles etapis, kus oleme üha rohkem oma muusika levi ja kuulamisega digitaalsetele platvormidele liikumas ja mul on tunne, et Eesti väljavaated on siin head. Artisti jaoks on lihtsalt oluline aru saada, kuidas see täpselt toimib ning kust ja kuidas tema tasud salvestatud muusika eest edaspidi tulevad. Muuhulgas, võtta arvesse seda, et seal on väga suured tasu erinevused, kas sind kuulatakse 1 või miljon korda YouTube's või Spotify tasulises kanalis. Vahe võib olla tohutu.

Ma usun, et Eesti muusikal on potentsiaali. Kui me Ewert and the Two Dragons'iga korraldasime 2016. aastal oma Saku Suurhalli kontserti, siis paljud pidasid meid hulluks ning arvasid, et püüame üle oma varju hüpata. Sel aastal annavad seal kontserdi Kadri Voorand, Anne Veski, 2 Quick Start ja Tommy Cash. Arvasin siis ja arvan ka nüüd, et kui indie-rokk bänd, kes laulab inglise keeles, suudab teha areenikontserdi, siis eestikeelne tugev kohalik popartist võiks teha kolm.

Ja vaadates kasvõi naaberriike, näiteks Lätis on mitmeid artiste, kes müüvad 20-30 000 kontserdipiletit. Umbes samas suurusjärgus on see võimalik ka Eestis.

Tomi Saarinen: Jah, ja põhiline küsimus meile siin sektoris tegutsedes ongi see, kuidas artist või kestahes konkreetse muusika õigus omab, saaks selle eest väärilist tasu.

Mis puudutab YouTube'i ja Spotify tasude üüratut erinevust, siis sellesse ei hakkaks praegu kaevuma - leiate ise sel teemal palju infot, kui need märksõnad ning "value gap" ja "article 13" otsingusse panete.

Virgo Sillamaa: Oleme Eestis kahel viimasel aastal teinud muusika kuulamise uuringut ning digitaalsetest kanalitest juhib tugevalt YouTube, olles umbes 50% jaoks peamine kanal, Spotify on veel kaugel maas, kuid kasvab vaikselt. 

Tahaks lähemalt uurida nende digitaliseerumise ja uue situatsiooniga kohanemise etappide kohta, mida sa, Tomi, ennist mainisid. Kuidas see Soomes alguses välja nägi, millised hirmud valdasid ning kuidas inimesed uue olukorraga kaasa tulid? 

Tomi Saarinen: Ma püüan nüüd 10 aastat tagasi kerida, mil muusikavaldkonna digitaliseerumine Soomes jõudu hakkas koguma. Üsna pea oli ilmne see, et kuulajad olid nendes kanalites varem kui artistid. Algusaegadel oli seal väga vähe kohalikku muusikat, mida soomlased oleksid sealt leida tahtnud. Enne digitaliseerumist oli 72% Soomes müüdud muusikast kohalik, mis on täiesti sõge, kuid kui uued platvormid tekkisid, kukkus see osakaal näiteks Spotify top 100-s 20% peale. Paistis, et digitaliseerumisega langeb kohalik muusika põrmu. Nii et algus oli päris hirmutav.

Aga, mis tegelikult juhtus oli see, et muusikasektor tuli umbes aasta pärast järele: inimesed kohanesid uue olukorraga, said paremini aru, kuidas inimesed muusikat kuulavad, ja tegelikult - esimest korda sai näha väga konkreetselt, m i d a  inimesed päriselt kuulavad.

Ning mis siis edasi sai, oli see, et muusika hakkas tänu uutele kanalitele ka muutuma: teatud žanrid tõusid, mõnede tähtsus vähenes, lisandus palju uusi artiste, kelle looming oli adresseeritud just nooremale põlvkonnale, kes esimestena digikanalitesse tulid.

Ja muidugi, samal ajal juhtus ka see, et enam ei avaldatud niivõrd albumeid, vaid pigem üksikuid singleid, ja see on suur muutus valdkonnas, kus sageli kogu looming keerlebki albumi formaadi ümber.

Nii et need muutused olid järk-järgulised ja kohati ka päris rasked. Aga tegelikult tuleb sarnased katsumused läbida mistahes valdkonnas, kus ollakse füüsiliselt digitaalsele üle minemas.

Virgo Sillamaa: Aitäh seda kõike jagamast.

Kui nüüd mõnevõrra konkreetsemaks minna, siis mis on hea nõu artistile, kes ei julge isegi unistada miljonitest kuulamistest, kes on võibolla alles alustav või tegutseb väikeses nišis. Kuidas te soovitaksite tal läheneda digitaalsetele kanalitele või füüsilistele helikandjatele, mis oleks siin hea strateegia?

Tomi Saarinen: Lühike vastus on - helistage näiteks Toomasele (naerab). Aga tõsiselt, oma muusika avaldamise strateegiat paika pannes, on sellest palju abi, kui sa saad seda arutada inimesega, kes tunneb turgu, saab sinu eesmärkidest ja su loomingust aru. Ühte kindlat retsepti pole võimalik anda, iga artist ja juhtum on eriline.

Ja kindlasti ei saa öelda, et ärge kindlasti midagi füüsiliselt avaldage, sest müüginumbrid näitavad, et seda on jätkuvalt mõtet teha. Aga taaskord - kellel konkreetselt, kus, mismoodi, mis mahus jne, need detailid on lõpuks määravad.

Virgo Sillamaa: Ma arvan, et väga paljud Eesti artistid on aastate jooksul Toomasele helistanud (naerab). Toomas, sa oled paljude siinsete artistidega kokku puutunud - kuidas nad täna digitaalsete kanalite ja füüsilise helikandja teemaga tegelevad ning seda enda jaoks lahendavad?

Toomas Olljum: Peamine on mõista oma tänast ja potentsiaalset kuulajat, panustada väga palju suhtlusele ja suhte loomisele, mõista digitaalsete platvormide olemust ja saada aru nende võimalustest. Ja tihtipeale on selleks vaja mitut inimest oma tiimi.

Mis puudutab digitaalse ja füüsilise muusika teemat, siis näiteks draakonite albumit "Good Man Down" müüsime Eestis füüsilisel kujul 15 000, järgmise albumiga rõhusime kõvasti Spotifyle, kuid sellest hoolimata ei kaotanud me plaadimüügis. Ma arvan, et on tark digitaalset ja füüsilist tasakaalus hoida. Ma näen mõlemas suurt väärtust.

Aga tõepoolest, iga olukord on unikaalne ja ka žanrite piires on teatud iseärasusi, mida tasub järgida. Näiteks hip hop on liikunud praktiliselt täiel määral digitaalsetesse kanalitesse, lisaks keskenduvad nad live'dele, koostööprojektidele, fännitoodetele jm.

Ja mõeldes enda peale - tänu digitaalsetele kanalitele olen hakanud veel rohkem ja ka erinevat laadi muusikat kuulama, ja samal ajal - ma olen viimasel viiel aastal ostnud rohkem plaate kui kunagi varem.

Tomi Saarinen: Jah, on artiste kellega me ei anna üldse enam plaate välja, aga seal võib olla veidraid erandeid. Näiteks sel nädalal anname välja ühe singli, mis ilmub digitaalsel kujul, kuid tegime sellest ka ühe 7-tollise koopia ning seda saab nädal aega enne ametlikku avaldamist kuulata ühe konkreetse pubi jukeboxist. Jah, olen nõus, et mõistlik on kombineerida digitaalset ja füüsilist. 

Meenus praegu, et me saime just kätte IFPI ja Soome laulukirjutajate liidu uuringu, mis kaardistab kohaliku muusikavaldkonna hetkeseisu. Huvitav asi, mis sealt silma hakkas: enamik inimesi kuulab autos raadiot ning kui nad tahavad konkreetset muusikat kuulata, siis kuni eelmise aastani domineeris siin veel CD, nüüd näeme kerget nihet digitaalsete teenuste kasuks.

Toomas Olljum: 4-5 aastat tagasi osalein ühel konverentsil, kus oli jutuks meelelahutus autos. Tulevikus kui me liikleme isesõitvate autodega, siis kerkib see teema üha rohkem esile. See on täiuslik keskkond igasugu sisu jaoks, autost saab justkui meelelahutuskeskus: seal on kogu su lemmikmuusika, - filmid, -sarjad jne. Ja kui see juhtub, siis kasvab ka muusikasektor väga võimsalt. Kui seni on olnud salvestatud muusika parimad aastad suurusjärgus 40 miljardit eurot tulu aastas, siis usutakse, et isesõitvate autode ja muude tehnoloogiauuendustega võib müük kasvada 150 miljardi peale.

Nii et, ma arvan, et me oleme igal juhul muusikavaldkonna digitaliseerumise mõttes üsna alguses.