"Luts on painanud mind juba mitmeid aegu, aga ei ole mingisugust vormi leidnud. Eelmisel talvel oli aega ja siis ma hakkasin teda rahulikumalt lugema, ja kuna ma tahaks teha ikkagi mingit Eesti asja ja mitte minna kuhugi välismaale, siis mul ei olnudki muud valikut," selgitas Lennuk, miks ta Lutsu loomingu juurde pöördus.

Lennuk luges lavastuseks ainese saamiseks läbi Lutsu "Kevade", "Suve", "Argipäeva" ja "Tootsi pulma". ""Argipäevas" ja "Tootsi pulmas" on tal juba natukene selline haltuuramaik juures, et ta on pidanud kirjutama ja ega tal see nii väga enam südame küljes ei olnud."

Ta lisas, et see on siiski täitsa arusaadav pärast kahe maailmasõja, äpardunud äride ja majaehituse üleelamist ning teda vaevanud alkoholilembust. "See kõik jättis talle oma jälje, et selles suhtes on see vabandatav. Me keerame Lutsu nüüd natuke mugavamasse asendisse hauas, et ta ei peaks mõnel üksindushetkel põdema, et äkki ta teeb kuidagi Kiirele liiga."

Lennuki sõnul on ta otsinud üles selle, mis on Kiire juures inimlik. "Eks ta käitub mõnikord natuke nii nagu päris inimesed ei käitu, aga ma Lutsu lugedes mõtlesin, kuidas Andrus Kivirähk – olgu ta kui tahes totaka tegelase kirjutanud – kunagi ei vihka teda. Ta ikkagi annab talle võimaluse. Ma saan aru, et Lutsul tuli lõpus see kibestumine nii peale, et ta elas seda Kiire peal välja."

Kiire osatäitja Imre Õunapuu märkis, et kui Lutsu romaane lugeda, siis Luts ei ole Kiire motiive suurt põhjendanud – miks Kiir niimoodi käitub ja miks ta on selline nagu ta raamatus on. "See on jäänud väga pinnapealseks või kui siis pole seda üldse puutunud. See oli selline käivitav motivaator, et selle Kiire tegelaskuju peab kuidagi Eesti klassikast ära päästma."

Lennuk sõnas, et Rakvere teatri trupp on väga heas vormis. "Suu vajub lahti, kuidas nad proovis tegutsevad."

Lavastuses "Paunvere poiste igavene kevade" on oluline koht muusikal. "Kulno Malva muusika on mind võlunud mingi kolm-neli aastat. Minus on ärganud viimasel viiel-kuuel aastal folgi ja pärimusmuusika fänn. Kristjan Priks on ka kambas, kes on väga hea tasakaaluhoidja. Kui Kulno on looja, siis Kristjan Priks on rohkem kahe jalaga maa peal ja aitab meil mingite asjadeni ka välja jõuda," kirjeldas Lennuk.

Koos Õunapuuga käib Lennuk aeg-ajalt ka koos muusikat tegemas. "Kitarr on kapi otsas olemas. See on tekkinud viimasel paaril aastal, kui on aega olnud. Eks me kõik oleme nooruses ju bändi teinud. Surm hakkab vaikselt tulema, nüüd peaks tegema midagi sellist ka, mis meeldib endale, et ei pea tegema ainult neid asju, mis teistele meeldivad," sõnas Lennuk.

Kui Õunapuu hakkas planeerima oma autorilaulude kontserti, siis Lennuk olevat esialgu naljaga pakkunud, et tuleb esimesele soojendajaks. Kuid ühel hetkel hakkas Õunapuu mõtlema, et mingisugune vimka võiks õhtus olla ja mõtles, et kutsubki Lennuki end soojendama.

"Ta oli pärast seda kutsumist kohe nõus ja pärast seda oli iga päev väga närvis. Isegi rohkem närvis kui mina. Aga see kukkus väga ägedasti välja. Muusikaliselt ja loojatena üht- ja teistpidi toetame üksteist," lisas Õunapuu.

Lennuk, kes elas kunagi maal, on nüüd otsustanud ikka Rakvere linna kasuks, sest tal on laps. "Lapsega maal – kui ei ole ka sellist tugigruppi, et vanavanemad ja kõik, siis see on ikka juba lapse piinamine."

Varem elas Lennuk perega linnast 25 km kaugusel. "See on juba umbes 20–25 minutit sõita iga päev edasi-tagasi. Kui kolm korda päevas on vaja Rakveres käia, siis see läheb natukene imelikuks. Maakodu ongi nagu magala. Aga linnas on nii mõnus. Ise jääd ka vanemaks ja ega siis mugavused hakkavad ka lugema."

Linnas elades tunneb ta puudust sellest, et saaks kuhugi metsa vahele minna. "Meil oli koer ja siis me käisime koeraga iga päev ikka 4–5 kilomeetrit, tegime ümber Viitna järve ringi, jalutasime. Sügisilmadega oli ta ikka väga suurepärane. Ta oli puhkus. Isegi kui sa tegid selle tunniajase jalutuskäigu ära ja ülejäänud 12–14 tundi panid tööd teha, siis olid ikka tasakaalus."

Õunapuu kirjeldas, et Lennuk on inimene, keda tahaks kogu aeg kätel kanda ja igasugustest jamadest ja probleemidest eemale hoida, sest ta on väga emotsionaalne. "Samas ka hästi armas ja soe. Temast kuidagi õhkub sellist aurat, et mitte mingi hinna eest ei taha, et ta kuidagi kusagilt haiget saaks. Ta tundub esmamuljena kuidagi habras kuju, aga tegelikult tema sees pulbitseb vaka all hästi suur vulkaan."

Lennuk ütles, et kui ta peab mõnel päeval tegema 12–14 tundi järjest tööd ja peaks pärast seda minema kuhugi aktiivselt puhkama, siis ta ei suuda seda teha.

"Ma tahan lihtsalt molutada, ma tahan lihtsalt vedeleda pikali maas. Isegi kui ma ei maga. See on täpselt see üksikemade sündroom, et nad on nii väsinud, et nad ei jõua isegi duši alla minna, et kui see laps magama läheb, siis nad istuvad ja on lihtsalt tardunud. Tegelikult tekib see sama tunne lavastusperioodil küll ja kui teatris või mujal on kiirem aeg."

Lennuk lisas, et ta hakkab nüüd korralikuks inimeseks ja võtab aja maha. "Hakkan tegelema just nende asjadega, mis mulle meeldivad ja ei tee enam kõrvalt midagi. Käin ainult teatris tööl ja tegelen oma perega ning püüan oma kodu korda teha."

Ta lisas, et on olnud väga ahne ja võtnud omale teha igasuguseid teatritöid. "Kui on mingi huvitav asi, siis kuidas sa ütled, et ei, ma ei tee seda, ma pean puhkama. Aga kui see läheb juba liiale, siis tulebki lihtsalt puhata."