Jugo disko – nähtus, mis pani sotsialismiparadiisis laulma nii profijalgpallurid kui ka Playboy-tüdrukud ({{commentsTotal}})

Valik endise Jugoslaavia diskoplaate.
Valik endise Jugoslaavia diskoplaate. Autor/allikas: ERR/kollaaž

Laupäeval toimus Tartus psühhodisko V rahvusvaheline konverents "West of the East", mille peaesineja oli Petar Pečur Horvaatiast, kes andis loengu endise Jugoslaavia ehk sotsialismileeri "lääne" diskomuusikast. Vahetult enne seda rääkis Pečur ka ERR kultuuriportaalile sellest nähtusest, mis tõi endises liiduriigis elukutseliste muusikute kõrval lavale ka profijalgpallurid ja Playboy-tüdrukud.

Jugoslaavia või Jugo diskot mõjutas tugevalt Ameerika ja Euroopa saund. Millised olid sinu arvates need elemendid, millega jugoslaavlased ise sellesse saundi panustasid, mis võimaldas sel iseloomulikul Jugo diskol tekkida? Keel kõrvale jätta.

Ma ei ütleks, et muusikas endas oleks olnud selgelt eristuv kohalik eripära, mis oleks seda tolle aja Lääne diskomuusikast väga eristanud. Teistmoodi oli ehk see, et muusikat tegid peamiselt tunnustatud heliloojad ja arranžeerijad, kes kirjutasid lugusid olemasolevatele ning uutele lauljatele. Vähem tegid seda uued tegijad, kes alles avastasid diskosaundi ja tahtsid olla Jugoslaavias selle saundi eestvedajad. Elektroonika ja biitide kasutamine või aeg-ajalt lihtsalt ootamatute laulusõnade ning meloodiate loomine oli ilmselt üks natuke eristav uudsus, kuid kõik see oli juba Lääne diskomuusikas olemas.

Mis muudab Jugo disko skeenest praegu rääkimise oluliseks või asjakohaseks? Miks mitte rääkida millestki muust? Näiteks rokkmuusikast.

Selle vastu on kindlasti teatud huvi ja just paljud Lääne teadlased on viimastel aastatel huvi tundnud kõige idablokist ning Jugoslaaviast pärineva, sotsialistliku, kommunistliku jne vastu. Paljudel tolle aja kunstidel, kunstivormidel on täna juures teatud retrohõng. Vanade, unustatud või alahinnatud minevikuasjade avastamine on midagi, mida teevad üle maailma erinevate huvidega inimesed. Jugoslaavia disko on vaid väike osa sellest, mis Jugoslaavia oli. See on teema, mida mulle meeldiks nimetada n-ö paremaks minevikuks ehk naasmiseks millegi juurde, mis on tänapäeval kaotsi läinud või mingil moel unustatud, aja ja viimase 30 aasta sündmuste poolt alla neelatud. Seega on oluline sellest praegu rääkida, nii nagu oleks oluline rääkida muudest asjadest meie minevikus. See on osa meie ajaloost ja pärandist ning seda ei tohiks unustada.

Kuidas peegeldus see aspekt, et piirid olid lahti ja Jugoslaavia oli nn sotsialistlik paradiis jne muusikas endas?

Nagu ma enne ütlesin, siis see muusika järgis tavaliselt reegleid, mis see žanr endaga Läänest kaasa tõi, ja see kõlas väga kaasaegselt. Seda tehti Jugoslaavias selliselt, et see kõlaks nii kaasaegselt ja aktuaalselt kui võimalik, sest inimestel oli juurdepääs välismaa muusikale. Välismaa bändid nagu Boney M ja isegi The Rolling Stones käisid regulaarselt Jugoslaavias kontserte andmas ning plaadifirmad andsid välja välismaiste albumite litsentseeritud versioone. Inimesed teadsid, millised muusikatrendid Läänes valitsevad, nii et kohalik tootmine pidi vastama publiku kõrgetele ootustele. Samuti oli suur eelis see, et artistid said vabalt Lääne riikidesse reisida ja välismaa muusikutega koostööd teha ning oma muusikat välismaa stuudiotes salvestada. Seda juhtus palju ja see aitas kindlasti kaasa sellele, et muusika kõlaks nii kaasaegselt kui võimalik.

Kui me räägime Nõukogude Liidu riikidest, siis diskomuusikat tehti ka seal. Mis moodi sinu arvates Nõukogude Liidus ja Jugoslaavias tehtud diskomuusika üksteisest erines?

Ausalt öeldes pole ma Nõukogude Liidu diskomuusikaga väga kursis. Kui mõelda mõnele näitele, mis mul praegu meelde tulevad, siis võiks arvata, et Jugoslaavia diskomuusika kõlas natuke kaasaegsemalt. Aga ma usun, et Nõukogude muusikal oli oma eripära ja seda võib kuulda salvestustelt, tunnetada atmosfääris, õhus. Ilmselt instrumentide tõttu, sest Nõukogude liidus ei olnud muusikutel juurdepääsu kõrgetasemelistele seadmetele. Mitte, et Jugoslaavias oleks olnud sama lai valik instrumente nagu Lääne muusikutel, kuid neil olid siiski paremad tingimused ja võimalused kui Nõukogude muusikutel. Kui vaadata vanu pilte, siis näeb palju Lääne brändinimedega instrumente, mis riiki imporditi või salaja üle piiri toimetati. Sellel oli oma mõju, ka lindi kvaliteedil, mida kasutati salvestamiseks ja materjalil, millest pressiti vinüüle jne. Näiteks Jugotonil Jugoslaavias olid ühed parima kvaliteediga vinüülid kogu Euroopas, sest nende pressid tulid Saksamaalt, Inglismaalt jne. Mitmete asjade puhul oli Jugoslaavias kasutusel Lääne standardid, mis polnud paljudele inimestele Nõukogude liidus kättesaadavad.

Nõukogude liidus kaverdati palju Lääne hitte. Kuidas oli sellega Jugoslaavias?

Ma ütleks, et originaallugusid oli rohkem kui kavereid. Sa kuulsid kõige populaarsemaid lugusid, nagu "Vamos a la playa" [Itaalia diskoduo Righeira 1983. aasta hitt – toim], aga ma ütleks, et enamus lugusid olid kohalikud – midagi uut, midagi teistsugust. Selle saab siduda ehk eelmise küsimusega, et ma arvan, et Nõukogude liidus olid kaverid laiemalt levinud kui originaalmaterjal. Ma ei tea, võib-olla sa tead paremini. Aga võimalik, et kavereid tehti siin [endises Nõukogude Liidus – toim] sagedamini kui originaallugusid.

Kuidas tehti muusikat ja sündisid popstaarid nn sametkardina taga [viide Jugoslaavia disko kogumiku pealkirjale "Socialist Disco: Dancing Behind Yugoslavia's Velvet Curtain 1977–1987", millega mõeldakse sealse raudse eesriide puudumist – toim]?

See on lai teema. Ma arvan, et nagu igal pool mujalgi. See tähendab, et meil oli kõik vajalik olemas – plaaditööstus, suurepärased muusikud ja meedia, kes seda kõike jälgis. See ilmselt ei olnud väga erinev sellest, mis toimus teistes riikides. Kui keegi oli esinemises, laulmises või pillimängus andekas, näitasid nad seda tavaliselt mõnes talendi- või teleshows. See andis võimaluse karjäärile hoog sisse saada, kui meedia ja plaadifirmade esindajad juhtusid neid märkama. Kuid diskoskeenest rääkides on huvitav vaadata, et sinna olid kaasatud väga erinevad artistid. Näiteks juba tunnustatud staarid nägid diskot kui trendi, millega eksperimenteerida. Nad proovisid seda, kuid naasid peagi oma põhistiili juurde, mida nad oskasid paremini. Samal ajal oli meil ka jalgpallureid, kes laulsid diskolugusid ja andsid välja plaate. Peale selle oli meil Playboy-tüdrukuid, kes laulsid. Näitlejaid, kes laulsid. Nii et see skeene oli tõesti segu kõigest ja ma ei oska tõesti öelda, milline oli loogika selle taga ja kuidas selline segu võimalikuks sai. Näiteks, kes veenis jalgpallurit, et ta sõlmiks plaadilepingu või miks ta valis just disko ja mitte rokkmuusika. See oli päris imelik.

Kes see jalgpallur oli?

See jalgpallur oli Ivica Šurjak ja ma küll ei tea, mis positsioonil ta mängis, kas ta oli ründaja, kaitsja või midagi muud [Šurjak oli poolkaitsja – toim], aga ta mängis Horvaatia teiseks suurima linna klubis Hajduk Split. See oli populaarne klubi, üks neljast suuremast Jugoslaavia klubist.

Yugon [praegune Croatia Records – toim] oli riigi rahastatud plaadifirma. Kuidas, kui üldse, mõjutas see selle alt välja antud muusikat?

Üldiselt tegelikult vähe, sõltub teatud ajahetkest, aga ka sellest, kuidas Jugoton tegelikult töötas. Jugoton asutati 1947. aastal ja pärast sõda võeti Lääne standardid kasutusele peaaegu ettevõtte kõigis aspektides – vinüülide pressimisest dokumentatsiooni ja arhiivi ning masterlintide säilitamiseni. Aastatel pärast sõda anti välja kas folkmuusikat või mingisuguseid revolutsioonilisi lugusid, mida kasutati nende inimeste moraali tõstmiseks, kel tuli oma riik nullist üles ehitada. Nii et eelis anti arusaadavalt ideoloogilisele muusikale, ja seejärel folgile, või millele iganes, mis oli tol hetkel popp, šlaagrile või jazzmuusikale.

Kuid mis veelgi olulisem – kuigi Jugoton oli riigi loodud plaadifirma, siis riik tegelikult selle tegevust ei rahastanud. See oli vägagi turule orienteeritud ja kuigi teatav sisemine enesetsensuur oli juhtudel olemas – näiteks laulusõnad, mida ei peetud sobivaks avaldada või plaadikaaned, mis pidid vastama standarditele ja olid ehk liiga julged – andsid nad tõesti välja seda, mida inimesed tahtsid. Nad olid väga kaasaegsed ja Jugoslaavia suurim ning kvaliteetseim plaadifirma. Iga artist, kes midagi tähendas, avaldas selle alt vähemalt ühe singli. Nii et 50. aastate lõpus ja 60. aastate alguses, kui riik üha rohkem avanes, siis Jugoton järgnes sellele ning andis välja kohalikke tõlgendusi tollase Lääne sissetulevast muusikast. 80. aastatel, kui riik oli veelgi enam avatud, siis see tsensuur, mis riigitasandil eksisteeris, mõjutas eelkõige trükimeediat, raamatuid ja igat sorti kirjastajaid. Näiteks mõned plaadikaaned 80. aastatel, mida kümme aastat enne seda oli peetud šokeerivaks, võeti turul probleemideta vastu. President [Josip Broz] Tito oli 1980. aastal juba surnud ja riik lähenes oma loogilisele lõpule. Institutsioonid ei toiminud päris nii nagu nad seda olid teinud. 80. aastatega kaasnes ka uus tehnoloogia ja mitmete inimeste sõnul oli neil raske hoida üleval ranget tsensuurisüsteemi, isegi kui nad seda tahtsid.

Nõukogude Liidus oli lääne muusika ja sellest mõjutatud kohalik muusika viis kogeda, kuidas vabadus ning tegelik õitseng olema peaks. Mis on sinu meelest Jugoslaavia disko peamine funktsioon ja kasu jugoslaavlastele, kellel ei tulnud kokku puutuda samasuguste piirangutega nagu nõukogude inimestel?

Peamine asi, mida disko Jugoslaaviasse tõi, oli sotsiaalne muutus meeste ja naiste vahelistes suhetes. Selles, kuidas nähti naise seksuaalsust. Samuti suhtes Jugoslaavia etniliste vähemustega, nagu rumeenlased, romad või mustlased. Neid sotsiaalseid rühmi, keda patriarhaalne ühiskonnakord kõige enam alla surus, mõjutas diskoga kaasnenud avatus ja seksuaalsus kõige enam. Esimest korda muutus diskokultuuri fookuses olnud naine valivaks subjektiks ja mitte ainult objektiks, kes ootab klubi pimedas nurgas, et mehed tema juurde tuleksid ning teda tantsima paluksid. Naistele mõjus see vabastavalt, et nad said nende uute rütmide järgi tantsida ja omale tantsupõrandalt partnereid valida jne. Seega uus arusaam naisest, kes on oma seksuaalsuses avatum, muutus ühiskonnas vastuvõetavaks. Ma mainisin vähemusi. Paljud romad ja albaanlased käisid aktiivselt tantsuklubides. Ma ei tea, kas see oli oodatud või ootamatu, aga on fakt, et nad olid ühed parimad tantsijad ja võitsid tantsuvõistlustel sageli esikohti. Nii et, mida disko tol ajal tõepoolest muutis, oli see, et see ei pööranud mingisugust tähelepanu identiteetidele ja erinevustele rahvuste, religioonide ega sotsiaalse staatuse vahel. See kõrvaldas osa diskrimineerimisest, mis ühiskonnas eksisteeris, mis kahjuks pärast sõda 90. aastatel muutus taaskord tõelisuseks.

Mis muutus Jugoslaavia muusikaskeenes pärast Jugoslaavia lagunemist?

Esiteks tekkis sellest uuest olukorrast 90. aastatel palju uusi artiste ja nad hakkasid äkitsi tegema laulusõnade poolest väga patriootlikku muusikat. See toimus muidugi 90. aastate alguses sõja ajal ja see oli mõneti oodatav ning ka vajalik, et vägede ja inimeste moraali sõja ajal Horvaatias ning Bosnia ja Hertsegoviinas tõsta. Hiljem, kui olukord hakkas enam-vähem stabiliseeruma, muutusid peamiselt turuosad, mis mõistagi mõjutas kogu tööstust, sest nüüd hakkasid suured plaadifirmad oma poode sulgema ja varasem 20 miljoni inimesega ühisturg oli nüüd lagunenud väiksemateks riikideks. See ühisidentiteet, mis selle hetkeni eksisteeris, murenes nüüd lihtsalt tükkideks. Näiteks, kui kellelegi Horvaatias meeldis Serbia muusika, ei saanud nad seda ajal enne internetti legaalselt osta. Nii et see tegi kõigi jaoks asjad keeruliseks. Muidugi mõjutas see mitmeid muusikapoode, kuid ka arvukalt erinevaid ansambleid ja lauljaid, kes andsid oma loomingut välja endise föderatsiooni teistes riikides. Näiteks, pool või kolmandik Yugotoni kataloogist koosneb tegelikult Makedoonia, Bosnia, Montenegro, Serbia, Sloveenia lauljatest ja muusikutest. Nii et see tõi kaasa taolise segaduse. Jugoslaavias läksid kõik kõigi juurde. Horvaadid läksid Serbiasse plaate välja andma ja vastupidi. Nüüd see lõppes ja tõi kaasa probleeme institutsioonide ja intellektuaalomandi ning salvestuste autoriõigustega.

Peale selle langesid märkimisväärselt albumite tiraažid. Muutus majanduses ja tehnoloogias – vinüülide ning kassettide müük vähenes – tõi kaasa uued, väiksemad erarahastusega plaadifirmad, nii et muusika väljaandmine muutus liberaalsemaks ja endised riigile kuulunud plaadifirmad hakkasid kaduma. Tehnoloogia areng 90. aastate lõpus, CD-de müügi ja hiljem digiformaatide kasv aitas levida ka piraatlusel, mis esitas kohalikule plaaditööstusele omad väljakutsed. Uus meedia muutis ka seda, kuidas end muusikaga kursis hoiti. Traditsioonilisel meedial, nagu televisioonil ning raadiol või plaadifirmadel endil oli publiku maitsele aina väiksem mõju. Peale selle hakkasid vastiseseisvunud riigid peale suruma omaenda etnilist muusikat ja kõik hakkasid mingil hetkel sissepoole sulguma. See on üldine ülevaade sellest, millega muusikavaldkond üldiselt silmitsi seisis, olenemata sellest, millisest endisest Jugoslaavia riigist me räägime. Mis puudutab muusikat või saundi, siis see jäi selliseks nagu see olnud oli – välismuusika mõjud tulid ja läksid, tekkisid mõned uued žanrid, mis järgisid lihtsalt välismaa trende. Mitmed vanad staarid jätkasid oma karjääri ja säilitasid oma positsiooni. Võimalik, et mõned neist ei läinud Horvaatiast enam Serbiasse laulma, kuid nad ei kaotanud koduriikides väga palju oma populaarsusest. Tekkisid ka uued muusikud. Nii et teatud moel jäi muusika samaks, kuigi mitmed asjad selle ümber muutusid.

Kas sa ütleksid, et identiteet ja rahvus muutus pärast Jugoslaavia lagunemist uuesti oluliseks?

Muusikas sõltub see sellest, kelle käest küsida. Kui sa küsid seda horvaatidelt – ma olen horvaat, aga ma ei mõtle nagu keskmine horvaat, sest ma olen muusikas liiga sügavalt sees, et seda sel moel vaadata. Horvaadid hakkasid pärast seda teatud moel Serbia muusikat boikottima. Okei, olid mõned artistid, kes olid neutraalsed enne ja pärast lagunemist, kuid üldiselt horvaadid ignoreerisid Serbia muusikat ja on huvitav, et serblased ei andnud Horvaatia muusika osas kunagi alla. Kui sa tuled Serbiasse, siis sa kuuled raadiost, ka Sloveenias, tõenäoliselt 60 protsenti ajast Horvaatia artiste. Horvaatias on võimalik Sloveenia, Serbia või Bosnia muusikat vahel ehk kuulda. Aga Horvaatias ei ole see probleem ainult serblaste või kellegi kolmandaga. See on üldine probleem raadiotoimetajatega, kes valivad sagedamini pigem välismaa kui Horvaatia muusikat. Nii et probleem tuleb sealtpoolt.

Pärast seda, kui olukord stabiliseerus, siis läksid mõned artistid näiteks Horvaatiast Serbiasse laulma ja kontserte andma, sest kõik oli möödunud ning me olime saavutanud lõpuks teatud normaalsustaseme. Pealegi, raha on raha. Mitmed inimesed on vanaks jäämas, neil oli 70. ja 80. aastatel hitte, nii et miks mitte seda ära kasutada, kuni see on veel võimalik. Serbia publik ootab väga, et mõned Horvaatia artistid tuleksid ja neile laulaksid. Mõnedele neist on tehtud isegi pööraseid pakkumisi sadade tuhandete eurode väärtuses, et nad tuleksid ja annaksid kontserte, mis müüdaks pärast piletite müügiletulekut viie päevaga välja. Mõned neist teevad seda, teised mitte. See sõltub artistidest endist. Ühed ütlevad, et see ei loe enam, teised ütlevad, et see loeb väga, aga nagu mitmete otsuste puhul igapäevaelus, pole enamikul neist sooja ega külma. Muusika on muusika. Nad mõistavad seda keelt, see on põhimõtteliselt sama keel. Eriti vanemate põlvkondade jaoks, kes kasvasid koos selle muusikaga üles. See on osa nende nostalgiast, nende noorusest. Nad tahavad seda muusikat alati kuulata, olenemata sellest, kus see tehti ja kes seda laulab.

Kui kiindunud on nn jugosfääri inimesed endise Jugoslaavia muusikapärandisse?

Praegu on kõik hoopis teistsugune võrreldes sõjaajaga. Kui see kõik toimus, siis inimesed suures osas distantseerisid end Jugoslaavia pärandist, sealhulgas muusikast. Näiteks horvaadid ei tahtnud kuulata midagi, mis tuli Serbiast, sest see meenutas neile endist liitu. Aga mida aega edasi, seda paremini hakkasid inimesed mõistma ja ümber hindama seda, mida minevikus tehti. Paljud neist lugudest ja lauljatest tõusevad kaasaegse produktsiooniga võrreldes kvaliteedi poolest tõesti esile, ja mitte ainult kvaliteedi poolest, vaid nad eksisteerivad teatud kollektiivses mälus, mida sama põlvkonna inimesed jagavad. Ma toon sulle näite. Augustis suri üks Horvaatia populaarsemaid lauljaid, ta oli 78-aastane ehk mitte liiga vana, kuid see oli oodatav, sest tal oli aasta aega vähk olnud. Ta alustas oma karjääri 70. aastate alguses ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et see oli üks suurimaid ühiseid nostalgiahetki, mille tunnistaja ma olen olnud kõigi nende aastate jooksul. Inimestel kõikidest eelmistest Jugoslaavia riikidest oli midagi öelda, saata oma kaastunne, oma lein, kuna neil kõigil oli mõne tema looga mingisugune side. Teda armastati võrdselt endise liidu igas nurgas ja kõikide riikide raadiojaamad pühendasid oma saated talle. Üks Horvaatia raadiojaam ei mänginud midagi peale uudiste ja tema muusika kolm päeva järjest, kui see juhtus. Nii et mõnede artistide pärand on väga tugev ja see tekitab inimestes suurt nostalgiat. Me võime öelda, et see on kogu muusika, kõigi žanrite ja võib-olla ehk üldiselt tunnustatud popmuusika puhul nii.

Lääne popkultuuris on tekkinud huvi sotsialistliku pärandi vastu, seda eriti noorte inimeste hulgas. Mida sa arvad sellest paradoksist, et nüüd on pooled vahetunud ja Lääs vaatab inspiratsiooni ning mõju otsingute osas Ida poole?

Jah, ma mainisin seda natuke ka esimeste küsimuste puhul. Ma arvan, et inimestel on teatud teemade avastamiseks erinevad motiivid. See on kindlasti positiivne, et noored inimesed on minevikust ja teistest kultuuridest huvitatud. Võib vaielda, kas arenenud Läänt ajendab sellele sarnane lugu või tunne, aga kuivõrd maailm muutub iga päev aina väiksemaks ja kõik on aina kättesaadavam, on inimestel lihtsam seda sümpaatiat nende rohkem-vähem suletud Ida-Euroopa riikide suhtes väljendada. Inimestel on see vajadus ja nad peavad seda selle tundmatu avastamisega realiseerima. Nad Läänes ei ole sellistes tingimustes ega ühiskonnas kunagi elanud, nii et see on ilmselt osaliselt põhjus, miks inimesed praegu Ida nii palju uurivad. Ma teen seda isegi. Ma eelistan minna Balti riikidesse, selle asemel, et minna näiteks Hispaaniasse. Ma olen Eestis käinud kaks korda, aga ma ei ole kunagi käinud Portugalis ega Belgias.

 

Kuidas endise Jugoslaavia muusikaskeene tervis ja heaolu praegu on? Millised on peamised trendid selles piirkonnas ja erinevused endiste Jugoslaavia riikide vahel?

Üldiselt rääkides läheb sel kõigest olenemata hästi. Peavoolu muusika on peamiselt igav ja taastoodab ennast nagu ikka ning igal pool. Kõige huvitavamad asjad toimuvad kuskil põranda all, kus sa võid valida põhimõtteliselt ükskõik millise stiili ja leiad küllaltki suure ning ainult sellele pühendunud kogukonna. See on ainult minu isiklik kogemus Horvaatias. Nii palju, kui olen kuulnud ja näinud, siis see on enam-vähem nii kõigis viies-kuues endises liiduriigis. Võib-olla mitte igal pool. Näiteks Montenegro, Kosovo ja Makedoonia on ülejäänutest veidi eraldi. Bosnia ja Hertsegoviina samuti. Kuid Horvaatias, Serbias ja Sloveenias leiad kõike, mida tahad. Sloveenias eriti on kõike alates eksperimentaalmuusikast kuni selleni, mida ise soovid. Rokk, hip-hop, folk ja elektrooniline muusika on kõige enam armastatud ning kuulatud. Neil kõigil on oma kerge kohalik eripära, mis tuleneb keelelistest erinevustest, kohalikust muusikatraditsioonist ja sotsiaalsest olukorrast, kuid see on siiski osa suuremast, ühisest ajaloolisest muusikalisest mõjust. Populaarse lõuna-slaavi muusika või Balkani popi juures on väga spetsiifiline toon, mida leiab kõigist neist riikidest, keeltest ja žanritest. See on lihtsalt viis, kuidas endise Jugoslaavia heliloojad popmuusikat teevad. See on see kollektiivne mälu kõigi kõrvus ja peas. Selleks, et lood oleksid kaubanduslikult vastuvõetavad ja edukad, peab neil olema elemente, millega meie kõigi kõrvad on harjunud. Mõned erilised väiksed mikrosõlmed, mis puudutaksid meie kõrvas lihtsalt õiget nooti ja paneksid meid seda lugu kohe armastama. Erinevustest olenemata on neis ka midagi ühist ja see jääb samaks seniks, kuni need Balkani hõimud seal elavad, žanritest ning tulevatest-minevatest mõjudest sõltumata.

***

Petar Pečur on aktiivne muusik, produtsent ja raadiosaadete juht ning ta peamised huvi- ja tegevusalad on helisalvestiste digitaliseerimine, taastamine ning säilitamine ja eriti endise Jugoslaavia muusika diskograafia, selle uurimine ning katalogiseerimine. Ta töötab Horvaatia ja Balkani maade suurima plaadifirma Croatia Records (varem Jugoton) toimetaja ja koguhoidjana.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: