Martin Oja. Pada sõimab katelt: mõistmise ja hukkamõistmise vahel ({{commentsTotal}})

EKRE meeleavaldus Toompeal
EKRE meeleavaldus Toompeal Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Semiootik Martin Oja vaatleb intsidenti "Tarand vs EKRE" semiootilisest vaatepunktist. "Mõned rituaalid, näiteks karneval, on seotud pilke ja naljaga, kuid poliitiline protestimiiting kuulub tõsiste rituaalide alla," kirjutab ta.

Kujutame ette väikest etüüdi. Lasteaias toimub jõulupidu. Kuusel säravad küünlad, mudilaskoor on just lõpetanud "Aisakella" laulmise. Ootusärevus saalis on tõusnud viimase piirini. Kasvataja palub nüüd kõigil vait olla ja kuulatada – õhtu peakülaline on kohe-kohe tulekul! Aga mis see siis on? Jõulutaadi asemel ronib lavale võõras onu, haarab kasvatajalt mikrofoni ja räuskab – olgem piinlikult täpsed, võibolla on tal lihtsalt kähe hääl, aga nii mõnelegi kõlab see räuskamisena – "Lapsed! Kas teile on juba räägitud, et Jõuluvana pole olemas?"

Küllap on saali kogunenud lapsevanemate seas neid, kes muigavad või puhkevad naerma. Võibolla leidub paar võitlevat ateisti, kes sõnumi heaks kiidavad – parem juba maast-madalast müüdid tõe vastu välja vahetada. Aga kindlasti hakkab mõnel lihtsal ja sirge joonega pereisal rusikas sügelema – tahaks onule tohlaka anda ja ta saalist välja kupatada.

Kuid enne tohlakani jõudmist räägin paari sõnaga ruumisemiootikast – väga lühidalt, sest toimunut annab analüüsida ka liigsete võõrsõnadeta. Igasugusel protestimiitingul, sarnaselt Balti Ketile, rock-kontserdile, kirikus missal käimisele ja ka pööripäeval lõkke süütamisele on osaleva sotsiaalse grupi jaoks rituaalne iseloom. Rituaali põhieesmärgid on korduvuse ja jätkuvuse tagamine, mälu hoidmine ning grupi tervikuks liitmine. Enamasti lisandub sellele ka sakraalne komponent.

Sageli on sakraalsust kõrvalt raske märgata, aga seda tajutavam on see asjaosalisele. Pühadustunne annab grupile jõu, mis võimaldab osa avalikust ruumist muuta ajutiselt selle grupi omaks. Ruum ja meie-tunne hakkavad teineteist vastastikku looma ning toetama. Lisaks tundub asjaosalistele, et nende tegevus on väga tõsine. Mõned rituaalid, näiteks karneval, on seotud pilke ja naljaga, kuid poliitiline protestimiiting kuulub tõsiste rituaalide alla. Kui nalja heita lubatakse, siis ainult vastase arvel – ja see pole kaugeltki võrdsustav karnevalinali, vaid retooriline relv.

Eelnevast võime järeldada, et rituaalis on "meie" ja "võõraste" piir selgelt tõmmatud. Kui rituaali sisenenud võõras ei järgi koha peal kehtestatud reegleid, hakates neid aktiivselt ümber mängima, pälvib ta asjaosaliste pahameele. Selle pahameelega võib kaasneda vägivald, mis tuleb evolutsiooni sügavusest. Naeruväärne oleks väita, et demokraatlik ühiskonnakord ja inimkonna mitmekülgne õitseng on rusikasügeluse geenidest kustutanud. Muidugi on oma vägivaldsete impulsside ohjeldamine pingeolukorras vähemalt auasi, kui mitte sotsiaalne kohustus.

Samas tuleb mõista, et erinevad ideoloogiad toovad kaasa erineva sõnavara ning arusaamad probleemide lahendamise vahenditest. Parempoolse rahvusluse retoorikat iseloomustab suurem kehalisus, jõu ja füüsilise akti tõlgendamine instrumendina. Seda näidet arvestades saame aru ka üldisemast kultuuritüpoloogiast, näiteks sellest, miks EKRE meeleavaldusel on vägivalla puhkemine tõenäolisem ja grupi liikmete poolt aktsepteeritavam kui näiteks loomakaitsjate demonstratsioonil.  

Seda kõike Tarand kahtlemata teadis ja sellega ka arvestas. Olen kindel, et ta ei lootnud EKRE-lt kallistusi ja moosipirukaid. Need, kes presenteerivad Tarandit kui naiivset ohvrit, iseendale aru andmata pigem alahindavad teda, peavad ullikeseks, mitte triksteriks. Triksteri tegevusse kuulub nii rituaalide lõhkumine ja selle kaudu uue korra kehtestamine, kui ka kohatine läbikukkumine ja peksasaamine. Kui keegi on juba aastaid mänginud triksteri rolli(ga), on ta valmis andma end kaose meelevalda ja vastutama tagajärgede eest. Sellest ka naeratus pikalitõmmatud eurosaadiku näol.

Nüüd jõuame paratamatult võtmeküsimuseni – kes kellele ära tegi, milliseid võimalusi kasutati järgnenud meediasõjas ja millised kasutamata jäeti? Esmapilgul mängis Tarand kõigiga, sotsidega rohkemgi kui EKRE-ga. Ta saavutas maksimumi: tohutu kajastus, kohalolek ekraanidel, sotsiaalmeedias ja leheveergudel. Vaja on kevadeks hääli koguda. Samuti tunne, et sai naeruvääristada oma mütoloogilist vastast. Kas tegu on laste-ja-täiskasvanu võimusuhetega, ei kuulu siinkohal analüüsimisele. Kui Tarandi mikrofonihaare tahtis väljendada vaimset üleolekut ja arrogantsust, ei saa seda pidada eetiliseks ega adekvaatseks.

Aga heakene küll, siinkohal peame meenutama, et triksteri põhiomadus on tegutseda egoistlikult ja ilma pikema strateegiata, valades õli tulle üksnes toimingu enese pärast. Sellepärast tulebki nüüd eristada esmapilku ja pikemat plaani, milles paradoksaalselt võivad kaotajaks osutuda need, kes algul võitu maitsesid. Järgnenud poliitilises kommunikatsioonis olnuks parteidel suurepärane võimalus võtta publiku hulgas viibivate lapsevanemate positsioon. Paraku tormasid nad loopima klišeid, mis ei suuda ületada suhtluspiire ja kellelegi kasu ei too. Mis mõtet on korrata vastasele, et ta on vääritu ja kuri, kui kõigile on ammuilma teada, et sa nii arvad?  

Kui vastne siseminister Raik astub tööpõllule väitega, et Tarandile tekitati nähtavaid kehavigustusi, jääb üle vaid väitjale kaasa tunda. Trükime otsingumootorisse "Tarand + kehavigastus + arst", kuid ei leia ühtki viidet, et kehavigastused oleksid arsti poolt fikseeritud. Mis omakorda saaks väite muuta faktiks ja ära hoida Raiki fopaa – kaotada esimese minutiga tõsiseltvõetavus ning tõmmata sotside reitingut veelgi allapoole. Loomulikult võime sotsegi vaadata rituaalse grupina ja märgata, kuidas võitlus ühise vastasega loob ajutiselt grupi sees ühtekuuluvust. Paraku pole Eesti ühiskonnal sellega midagi peale hakata.

Praegu on hädasti vaja sidusust erakondade üleselt. Aeg oleks mõista, et valimiskonkurent pole tingimata "meie õuele kaklema tulija", keda peab tervitama kivirahega. Ka vastase agressioone kannustab hirm, mõnevõrra teistsugune, aga kahtlemata heegeldatud risti-rästi läbi identiteedilõngaga.

Seega ei saa tõsiselt võtta hukkamõistu, millele ei eelne mõistmist. Refleksiivse tõmbluse asemel oleks mõlema poole poliitikutelt oodanud vaimselt küpsemaid sõnavõtte. Ainult nii avaneb võimalus dialoogiks. Dialoog on paratamatu, sest EKRE ja sotsid (olgu see jaotus nüüd kujundlik, hõlmates endasse teatud mõttelaadide kandjaid) ei kao Eestist kuhugi. See, et üks pool teise sootuks vaikima sunnib või maalt välja saadab, pole mõeldav. Tuleb ka silmas pidada, et dialoog osutub edukaks vaid siis, kui hakkame vastasesse suhtuma vähemalt mõningase heatahtlikkusega. Meisterlik poliitiline kommunikatsioon oleks alanud vabandusega. Sotsid oleks kõigepealt vabandanud Tarandi seikluse pärast; seejärel olnuks EKRE liidritel suurepärane võimalus tõestada, et neil on peale kaabude teisigi džentelmeni komponente.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: