Arvustus. Kiri üksildasele kreeklasele ({{commentsTotal}})

Uus raamat

Friedrich Hölderlin

"Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal"

Tõlkinud Mati Sirkel

Loomingu Raamatukogu

152 lk

 

Oo, hea Hyperion, sa ülev hing, sina õnnes õilistunud, kannatusis karastunud inimene! Juba ammu ei kõnni sa enam selle maailma radadel, ammugi enam ei paita päike su palgeid ega emba jahe tuuleõhk su kuumavat põue. Sinugi liha on langunenud ja keha põrmuks saanud, nii kaunis, kui see kunagi ka pilgule oli! Kurvaks geeniuseks kutsus sind su Diotima (lk 97), kuid rõõmus oli püha hetk, mil heitsid endalt viimaks vanuigi maise elu aheldad ja sööstsid valguse tiivul oma kallimale järele. Ah, küll võis võrratu olla taaskohtumine, imeline jällenägemine!

Miks kirjutan sulle alles nüüd? Oo, kui oleksin saanud varem, siis kui olnuks veel lootust vastusele! Sellal kui sina nõnda uljalt halastamatu saatusega lahingut pidasid – kord naerulsui, täis usku ja jõudu, kord pisarsilmi, rinnus tukslemas üllas valu, aga alati oma veendumustes vankumatu –, magas minu rahvas musta orjaund. Veel ei läbistanud seda siis koidukiired nagu sina ja sinu armastusväärne sõber Alabanda, kes te Kreekamaa poegi ja tütreid samasugusest painajast äratada üritasite. Ah, et need õnnetud tookord oma kehvadelt asemetelt tõusta ei märganud! Jõudsid sa oma kaasmaalaste virgumise ära oodata, nägid sa, kuidas ilus Hellas jälle vabaduse allikast end kosutama pääses? Kuis loodan, et jõudsid, kuis soovin, et nägid!

Möödus kaks pikka ja tormilist sajandit, enne kui sain sinu südameverega paberile pandud targad read oma silme ette tõsta, sinusuguse tõsise ja ausa suurmehe siirameelsed kirjad oma pihkudesse haarata. Võlgnen selle eest tänu meister M.S.-ile, kes sinu kenad sõnad minu emakeelde ümber pani – küll on tore, et leidub veel neid, kes tunnevad kirjavara väärtust, hindavad eelmiste sugupõlvede geeniust ja võtavad seda teistegagi jagada! Olge kiidetud, te armsad, kes te toote näljastele vaimutoidu otse lauda!

Kaldun kõrvale – oh, andesta mulle, kulla Hyperion, sina range, kuid õiglane, arukas, aga tundeline inimene! Nõnda liigutasid mind sinu sõnad, su heameel ja mure! Eriti just viimane, häda inimese, nukrus manduva maailma pärast. Oo, Hyperion, sa ei pea mitte kurvastama, et sinu teekond siinpoolsuses lõppenud on, et sa enam luust ja lihast inimeste seas ringi ei sammu! Õigus oli jaunil Diotimal, kui ta ütles, et "nüüd käivad maa peal surnud, ja elusad, jumalikud inimesed on mulla all" (lk 114). Jah, tõtt kõneles see puhtahingeline ja teravsilmne tütarlaps, see Kalaureia ja kogu Kreekamaa sulneim neiu, kelle eluõis nii talumatult vara oli määratud närbuma – siis ja praegu!

Lõhestatus, mida nägid sakslastes, on nüüd ilmne teisteski rahvastes, kulutulena on see tõbi levinud üle terve Euroopa, kõik õhtumaad halvanud see haigus. Ei võtnud me su hoiatusi kuulda, ei parandanud meelt, ei muutnud suunda! Veel sügavamale inimeste hinge on pugenud mädanik, veel tugevamini pitsitavad kalkuse väänkasvud nende südameid. Oi, kui kibe on mul seda sulle tunnistada, hea Hyperion, sest olen ju minagi oma aja laps, piisake ses jumalata inimmeres, mis hetkekski rahu leidmata igaveses tormis keeb! Ometi ei saa ma vaiki olla, pean sellest pihtima, et piina kas või kübekese võrra kergendada.

Oo, Hyperion, Hyperion! Kui õudne on vaadata, kuidas ligimesearmastus koltub ja nagu närune sügisleht tänavale porri heidetakse, kui kohutav näha, kuis vajub unustusse viimnegi aukartus looduse ees! Võõraks on inimestele jäänud õpetussõnad, et kes ei austa teist, ei austa ka iseennast, kõrgema ja kaunima pilkamise moraalitusest rääkimata. Küll on kole, küll on hale see pilt ja kui raske tundlikul natuuril neid õelaid päevi taluda! Kuhu edasi? Mis järgmiseks? Kas on tõesti inimese saatus kõigele heale ja ilusale lõplikult pimedaks jääda, tahaksin taevalt küsida, ent pelgan vastust.

Oh, ära ole mulle kuri, särav Hyperion, et nii mõtlen! Ainult mu pea kahtleb, mitte mu süda. Seal on sinu unistus kuldsest ajast, mis ees, uuest ja paremast maailmast, mis tulemas, igihaljas, kaitstud kõigi rünnakute eest, seal ei ole selle helk tuhmunud ega tuhmu mitte kunagi. Jah, süda teab tõde, tunneb teed – juhtigu ta mind nüüdki! Koidu eel olla kõige pimedam, aga päikesetõusu imest oskab lugu pidada, sellest võib vaimustuda vaid see, kes on tulnud läbi pilkase öö ja suutnud just oma südames alal hoida elutuld, usku ja lootust. Ah, veekalvele kisuvad mu silmad ja üle ihu jookseb elevusevärin, kui unelmais nõnda ajas ette ruttan, kuis hõiskab mu hing, kui kujutlen end kesk õndsat rahu, mis saabub, kui inimene taas jumalikuks üleneb, looduse rüpes uuesti kõiksusega üheks saab! Taevas ise puhkeb siis rõõmust nutma ning pehmes päikesevalguses sädelevad hõbedased piisad uhuvad viimsegi haava ja armi me nägudelt ja südametest!

Ent kuidas end seni trööstida, kust seniks lohutust ja varjupaika otsida, et jaks enne otsa ei lõppeks? Sina said kosutust allikavulinast ja linnulaulust, sinu hing leidis su elupäevil endale kodu metsas, mäel ja nurmel, sinu arutult julma saatuse löökidest kehale ja hinge tekkinud vermeid salvisid kevad ja looduse uuestisünd, elava looduse värskus ja ilu! Kuhu pean pöörduma aga mina, kui seegi on võetud põrguliste kombel ära lörtsida, kui salud ja soodki on ära rikutud, isegi õhk ära mürgitatud? Oo, veel patusem on minu aastasada kui sinu oma, hea sõber!

Küllap oleks meeleheide ammugi minust võitu saanud, masenduse must vari ammuilma mu peale langenud ja mu elumahlad kokku kuivatanud, kui sinu imetargad sõnad mulle jälle julgust ning juhatust poleks pakkunud. Ole sa tänatud, sina igavesti noor, tõepoolest titaanina inimeste kohal kõrguv mees! Ütlesid kord Kalaureial oma sõpradele ja truule Diotimale kõneledes, et kui inimsugu käärib, põgeneb ilu "inimelust üles vaimu" (lk 57), ideaalide ja unistuste keskele. Kust neid leida? Kus peidab end vaim veel peale looduse? Kunstis muidugi! Geeniuste tulevikunägemusis, nende ülistusis kõigele kaunile, heale ja puhtale! Vaid nemad näevad maailma veel – või juba? – kui tervikut, tajuvad kõige elava ühtekuuluvust, suudavad hoomata igavikku, haarata lõpmatust. Ainult nemad!

Me ülejäänud võime vaid targemate kannul käia ja nende geeniuse küljest pudenevate palakestega oma vaimu tühja kõhtu täita, lootuses, et ehk saame meiegi nii kord nägijateks. Nõnda oled ju sinagi mu hinge toitnud, oivaline Hyperion, ja sinu suurte sõnade toel, neist jõudu saades ja neist joovastudes tahan ka oma teekonda ses kaledas maailmas jätkata – olgu need mulle laternaks halli aja hämaruses! Ning ärgu näidaku need mulle üksnes kätte rada unelmate õnneilma, vaid pakkugu oma kauni kõla ja kaasakiskuva rütmiga, otse muusikaks kerkiva tähehelinaga kosti ka mu ilumeelele, et see pikkadel pimedusetundidel ei känguks. Oo, koos sinuga pean vastu, mu armas sõber, jõuan paremad päevad ära oodata!

Kes teab, võib-olla kohtume siis päikesemaa suursuguses ääretuses, taevatähtede sõbralike pilkude all päriselt, et teineteist emmata, et mina sind veel kord tänada ja sina minu üle rõõmutseda saaksid. Küll oleks see tore! Ah, annaks kõigeväeline taevas, et see aeg enam kaugel, et uue korra koidik enam mägede taga poleks! Kohtumiseni, kallis Hyperion!

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: