Lea Altnurme. Milleks modernsetele eestlastele esoteerika?
Lea Altnurme kirjutab, miks on modernse maailmamõistmise juures eestlased kasvanud nii esoteerikalembesteks.
Eestlaste rahvuslik eneseteadvus kujunes välja 20. sajandi I poolel, ajal, kui võidukäiku tegid modernsed-valgustuslikud väärtused nagu progress, kultuur, haridus, teadus, üksikisiku vabadused ja areng. Samal ajal nähti religiooni st kristlust ohu ja takistusena nende poole püüdlemisel. Me mõistame ja esitleme end nimetatud väärtuste kaudu, olles uhked neil põhinevate saavutuste üle nagu majanduslik kiire areng taasiseseisvusperioodil, e-riigi edulugu, laste väga head tulemused rahvusvahelistes PISA testides, maailma pikimad raamaturiiulid kodudes, Euroopa keskmisest kõrgem kultuuritarbimine. Isegi multifilmid Leiutajateküla Lottest kannavad tugevalt neidsamu väärtusi. Modernsust iseloomustab usk inimmõistusesse, -võimetesse ja -loovusesse ning nende piiramatusse arengusse. 2014. aastal uskus üksnes iseendasse ja oma võimetesse 83 protsenti eestlastest (RSE 2014).
Selle modernse tubliduse taustal leidub aeg-ajalt hämmeldunud küsijaid: miks meie hulgas samal ajal nii palju esoteerikalembeseid on? Näiteks usuvad pooled, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede ja planeetide seis tema sünnihetkel, kolmveerand, et sensitiivsetel inimestel on võime haigeid tervendada ning 81 protsenti, et mõnedel inimestel on võime tulevasi sündmusi ette näha. Veerandil on talisman või muu tähenduslik kaitsev ese. Esoteerika kutsub esile häbistamist ja halvakspanu eelkõige ilmalikest ratsionalistidest intellektuaalide ja teadlike kristlaste seas – sest neile tähendab see valet, rumalust, eksitust, pettust ja ebausku. Lahenduseks pakutakse, jälle modernses-valgustuslikus vaimus, veel rohkem teadustulemuste populariseerimist ja veel rohkem haridust, ka religioonialast. Kas see aitaks? Seni pole aidanud.
Modernseid väärtusi ja esoteerikat nähakse vastandlikena, üksteist välistavatena. Mis on esoteerika? Esoteerikat võib mõista kui institutsiooniliste, ühiskonnas tunnustatud teadmistega võistlevaid alternatiivseid spekulatiivseid teadmisi, õpetusi, seletusi, millel on tugev pretensioon tõele. Esoteerika erihuvi on olnud nähtamatute seoste ja nende mõju tuvastamine. Näiteks astroloogias seletatakse, et taevakehadel ja nende omavahelistel asetustel on mõju maistele poliitilistele sündmustele, inimsaatustele jms. Esoteerika – nagu ka vandenõuteooriate sisu – on sõltunud teadmistest, seisukohtadest, millele need alternatiivi pakuvad. Täna kuulub esoteerika suuremas osas uue vaimsuse subkultuuri. Uut vaimsust võib võtta kui religioosset alternatiivi ilmalikule peavoolu kultuurile, kuid põhilised väärtused on neil samad. Näitena võiks võtta üksikisiku vaimse enesearengu. Seda saab mõista nii ilmalik-ratsionalistlikult kultuuritarbimise ja hariduse abil arenemisena kui ka uue vaimsuse võtmes spirituaalse enesearenguna, millesse on hõlmatud usk vaimse, nähtamatu maailma jõudude toimimisse. Vaimsust ja enesearengut peab tähtsaks 85 protsenti eestlastest. Kuigi ei selgu, kas vastajad pidasid silmas ilmalikku või uue vaimsuse varianti, nähtub sellest, et vaimsust ja enesearengut peetakse väärtusteks, mille kaudu ennast meelsasti määratletakse. Ühiste väärtustena võiks loetleda veel üksiksiku suveräänsust, eneserealisatsiooni, loovust, tervist, edu. Uue vaimsuse keelekasutus matkib teaduslikku, suurt osa praktikast pakutakse koolituste, seminaride ja töötubade vormis, mis laseb seda võtta kui haridusse puutuvat. See kõik käib ka esoteeriliste seletuste kohta. Näiteks usk sensitiividesse, mis võib tunduda irratsionaalne, on tegelikult hõlpsalt modernsel viisil seletatav progressiivse ideega pidevalt edasi arenevatest või arendatavatest inimvõimetest. Sensitiivide puhul usutakse, et neil on kas kaasa sündinud või väljatreenitud erilised anded ja võimed. Sensitiivsete võimete arendamiseks pakutakse uues vaimsuses mitmeid erinevaid tehnikaid. Modernsetele seletustele lisaks kohtab ka postmodernseid: sensitiivsetel inimestel on säilinud loomupärased ürgsed võimed moodsa ühiskonna ja hariduse kiuste. Kõrvalepõikena olgu märgitud, et nii rahvuslik eneseteadvus kui ka uus vaimsus sisaldab modernsete väärtuste kõrval ka postmodernseid, ent siinkohal jääb see teema ruumipuudusel edasi arendamata. Seega, uue vaimsuse paradigma kohaselt mõtestatud esoteerika on väärtuste ja seletuste poolest üsna hõlpsalt integreeritav hilismodernse elutunnetusega, ega pruugi tekitada uskujate ja praktiseerijate jaoks mingit erilist kognitiivset dissonantsi. Lisaks võimendavad esoteerika usutavust muidugi veel mitmed muud tegurid, nagu näiteks rahva seas ringlevad kogemusjutustused esoteerikast saadud abist ning suur tähelepanu, mida meedia sellele teemale osutab.
Võib öelda, et suurt osa uuest vaimsusest on võimalik käsitleda modernse maailmamõistmise religioosse variandina. See selgitab, miks modernse eneseteadvuse ja väärtustega rahvas uuele vaimsusele ja sealhulgas ka esoteerikale nii vastuvõtlik on. Samas vastuvõtlikkus ei ole samastatav põhjusega. Seega jääb endiselt küsimuseks, miks suur hulk eestlasi eelistavad modernse maailmamõistmise religioosset varianti ilmalikule.
Põhjuseid, nagu ikka, võib olla mitu. Esiteks, religioossed seletused varustavad inimelu ja selle eri tahke paremini tähendusega kui ilmalikud. Inimesed pürgivad jõuliselt n-ö lummusesse tagasi, kui meenutada Max Weberi sõnu, ratsionaalsuse teraskõvas kestas on kõle elada. Miks ikkagi uus vaimsus ja esoteerika, miks mitte kristlus sel juhul? Nagu juba eespool mainitud, tõi modernsete väärtuste levik kaasa vaenulikkuse religiooni st kristluse suhtes, mida eestlaste puhul hakkas ajaloolistel põhjustel võimendama rahvuslik narratiiv. Traditsioonilise institutsioonilise kristluse suhtes on tõrjuv ka uus vaimsus, kasutades samu seletusi, näiteks et religioon piirab inimese arengut jms. Religioonivastased hoiakud on Eestis üpris levinud. Ligikaudu kolmandik eestlastest on arvamusel, et religioon takistab inimese vaba vaimset arengut (30 protsenti), et kirik on mõeldud massidega manipuleerimiseks ja nende kontrolli all hoidmiseks (36 protsenti) ning et kristlus pole kunagi eestlastele omane olnud (34 protsenti). Need arusaamad ei seostu mitte niivõrd ateistlike ja religiooni suhtes ükskõiksete enesemääratlustega, kuivõrd individuaalse religioossusega, mida omakorda mõjutab suuresti uus vaimsus.
Teiseks, esoteeriline praktika on enamjaolt maagiline. Maagia kasutamine annab tunde, et kasutaja ise saab oma olukorda ja saatust mõjutada, midagi ära teha kas ummikseisus, teadmatuses või tema jaoks mõistetamatus ja ebakindlas maailmas. Maagia suurendab selle kasutaja toimejõudu. Sellest ka maagia populaarsuse kasv segastel aegadel.
Kolmandaks, me elame individualistlikul ajastul. Me elame autoriteetide mõjuvõimu vähenemise ajastul. Me elame institutsioonide umbusaldamise ajastul. Me elame tõe suhtelisuse ajastul. Selline olukord soodustab esoteerika ja vandenõuteooriate levikut, sest inimesed vajavad seletusi selle kohta, mis nende ümber toimub. Kui ametlikke seletusi umbusaldatakse, siis haaratakse alternatiivsete järele.
Esoteerika populaarsus pole ühtlaselt ühesugune, see käib lainetena, tugevnedes ebakindlatel aegadel, nagu praegu, ja vaibudes rahunemise perioodidel.
Lea Altnurme on Tartu Ülikooli religioonisotsioloogia vanemteadur.
Toimetaja: Merit Maarits