Esmalt olgu ära öeldud, et tegemist ei ole 1964. aasta filmi uusversiooniga, vaid selle järjega. Küll aga on uus film vana filmi vaimus klassikaline muusikal, ohtra laulu ja tantsuga.

Minu suureks imestuseks leidus mu tutvusringkonnas inimesi, kes põlgavad Disney toodetud "Mary Poppnisit", nimetades seda lausa luupainajaks ja väga-väga halvaks. Minu arvamus erineb sellest täiesti, vaatasin juba lapsena Disney "Mary Poppinsit" ja mulle üliväga meeldis, laulud jäid meelde juba esimese korraga, Tšim-tšimini tšerii ja pennide laul ja muidugi ületamatu Igas töös leidub alati üks suhkrutükk… Sellega seoses tõuseb esile uue filmi suurim miinus - laulud on küll olemas, kuid kummalisel kombel ei jää ükski neist meelde. Tuled kinost ära, oled saanud võimsa kontserdielamuse, aga kummitamajäävad laulud puuduvad. Sellest ka minu poolt veidi madalam punktiskoor.

Aga tuleme tagasi algusesse. Austraalia päritolu kirjanik P.L. Travers lõi Mary Poppinsi tegelaskuju 1930. aastail. Esimene raamat ilmus 1934. aastal, teine 1936. Sealt riburadapidi ilmus neid hiljem veelgi ja Mary Poppins oligi Traversi peamine kaubaartikkel, kui nii võib väljenduda. Inspiratsiooni Poppinsi loomiseks sai ta oma õdedelt ja vanatädi pealt. 1960. aastail hakkas Disney kompanii Poppinsi vastu huvi tundma ja selle karakteri tee kinolinale oli loo autori jaoks üsna valuline. Esmalt ei tahtnud naine kuidagi lubada seda, et Poppins filmiks saab, Disneyl kulus 20 aastat enne kui ta autorilt loa sai. Miskipärast tundis Travers suurt tülgastust selle vastu, et Disney nägemuses oli Poppins nii pehmeloomuline ja võib öelda, et ta täiesti jälestas mõtet, et filmist osa on animatsioon, ühtlasi talle ei meeldinud üldse see muusika. Traversi suure vastuseisu tõttu ei olnud ka kõik need vahepealsed aastad võimalik rohkem ühtegi "Mary Poppinsi" filmi teha. Ta sõdis selle vastu nii raevukalt, et lõpuks talle esilinastuse kutset ei saadetudki, ta pressis sellegi jõuga välja. Hiljem ta siiski leebus filmi osas, öeldes kümmekond aastat pärast filmi väljatulekut, et ta on seda paar korda vaadanud, tegemist on hea filmiga, kuigi see pole just väga tema raamatute moodi. Igal juhul rahvale meeldis Poppinsi film väga, see noppis 13 Oscari nominatsiooni, kaasa arvatud parima filmi tiitlile, kokku sai film viis Oscarit, lisaks muidki auhindu. Poppinsi puhul on märkimisväärne see, et filmiajaloos ei ole teist sellist pretsedenti, et kahe osa vahel oleks nii pikk vaikuseperiood - 54 aastat. Travers on tänaseks parematel jahimaadel, ta suri 1996. aastal 96-aasta vanuselt. Tema poeg suri 2011. aastal. Sellest ajast alates sai võimalikuks see, et Poppins võiks taas kinoekraanil rahvast rõõmustada.

Ja rõõmu see toob tõesti, neile, kes pole mõrud tähenärijad, kes ootavad seda, et film oleks täpipealt samasugune nagu raamat ja kindlasti on film meeltmööda neile, kes kunagi lapsepõlves on esimest Poppinsi filmi näinud ja neile see meeldis. Seekordne lugu viib majanduslanguse aegsesse Londonisse, kus esimesest loost tuttavad lapsed on suureks kasvanud ja selles eas, et Banksi poisil Michaelil on juba endal lapsed. Ajad on rasked ja Poppins peab appi ruttama. Ta saabubki, sobiva tuulega, nagu ikka. vananenud pole ta kriipsuvõrragi ja kohe algab peadpööritav seiklus, seda sõna otseses mõttes. Peadpööritav. Visuaalselt on vannilaul ja osaliselt animeerituna esitatud portselankausi sisse minek lihtsalt vaimustavad. Kunstnikutöö on superluks, vaatad ja tuju läheb ainuüksi sellest heaks, kui näed nii osavat lahendust. Seda sai juba mainitud, et ka esimeses filmis oli osalist animatsiooni, seega on siin paralleel eelmisele filmile. Kohati meenutas uus Poppins ka Disney lugu "Suur ja kõikvõimas Oz" (2013), eelkõige visuaali poolest.

Kostüümikunstnik on selle filmi juures olnud tõelises hoos, samuti dekoratsioonide kunstnikud ja koreograafid. Eraldi tasub esile tõsta Meryl Streepi etteastet Poppinsi sugulasena. Streep mängib tegelaskuju nimega Topsy ja tema laul meeldib kindlasti eelkõige täiskasvanud kinokülastajale. Mary Poppinsi rollis on seekord Emily Blunt ja talle ei ole selle rollisoorituse puhul küll mitte midagi ette heita, ta on esimese filmi Julie Andrewsile väärikas mantlipärija, sama kaunis, sama musikaalne ja ülimalt tantsuosav. Blunt on selle filmi tõeline staar.

Stsenaarium jookseb ladusalt, igav kindlasti ei hakka, kuid probleemiks võib osutuda see, et vaataja ette paisatakse tõeline muusikaline tantsunumbrite tulevärk, see on nagu tund aega kestev värviline ilutulestik, mis lõpuks lausa väsitama hakkab. Sellises tempos elektrijäneseid vaadata, nii palju rõõmu, optimismi, mitte alla andmist, lootusrikkust, ajaga võidu jooksmist - mornile täiskasvanud inimesele, vaiksele põhjamaisele natuurile, inimesele, kes on unustanud, mis tunne on laps olla, või mis veel hullem - inimesele, kes pole kunagi laps olnudki - tõsine katsumus. Uus film ei ole ühe kindla Mary Poppinsi raamatu ekraniseering, siin kasutatakse motiive seitsmest erinevast loost, mis ilmusid pärast esimest raamatut.

Uus film on juba jõudnud mõned auhinnad võita, kuid see on veel nii värskelt välja tulnud, et paljudes kategooriates alles ootab seda, kas saab nominatsiooni. Igal juhul, kes soovib uue aasta alguses saada hoogsat ja üdini positiivse laenguga kinoelamust, siis minge vaatama, isegi kui pole lapsi kaasa võtta, leidke enda seest üles oma sisemine laps ja proovige järele. Laste koha pealt ütlen, et pigem vanemale koolieale. Päris väiksed saavad üledoosi ja väsivad ära, see on osalt siiski ka tõsine film ja võimalik, et algklassiealistest veel läheb mööda. Enne kinokülastust oleks kasuks see, kui te olete eelmist filmi näinud või vähemalt teate üldjoontes eelnevat lugu.