Arvustus. Tühjad pilgud tühjal Maal ({{commentsTotal}})

"Io" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film Netflixis

"Io"

Lavastaja Jonathan Helpert
Näitlejad Margaret Qualley, Anthony Mackie, Danny Huston

4,5/10

Planeet Maa on muutunud elukõlbmatuks. Enamik Maa elanikke on migreerunud Jupiteri kuu Io lähedale parkinud kosmosejaama. Maale on veel jäänud teadmata hulk inimesi. Üks neist on noor teadlane Sam (Margaret Qualley), kes püüab avastada mooduseid mürgiseks muutunud atmosfääriga kohanemiseks. Ta elab mäestikus ühes kahanevatest õhutaskutest – mürgiseid tsoone uurides, mesilasi aretades, juurvilju kasvatades ja surma trotsides. Mõned päevad enne viimase kosmoselaeva väljumist ja paarkümmend minutit pärast Sami postapokalüptilise argielu kuvamist ilmub Sami ja ta eemalviibiva kuulsa uurijast isa uksele veel üks üksildane maaelanik, Micah. Ja mis edasi? Kahjuks eriti mitte midagi.

Netflixi "Io" seab need minimalistlikult ja realismile rõhuvalt visualiseeritud ulmefilmilikud tingimused tuimalt kulgevasse ja temaatiliselt lahjasse narratiivi, mis jälgib Maa tuleviku suhtes optimistliku Sami ja Maalt lahkuda sooviva Micah toksilisse õhku rippuma jäävaid filosoofilisi vestlusi kiretult ja sihitult. Kui need kombineerida "Io" kui üksluise draama pealiskaudse teaduse žargooniga on tulemuseks tükike ulmefilmilikku pinnapealset reflektsiooni inimkonna ja meie planeedi olemuse tulevikust, ilukirjanduslike viidetega laiendatud mõtisklusi inimsuhete tähtsusest ja nigela karakterite vahelise keemiaga draamat. Pingevaba "Io" veab neid lahjalt karakterite motiividega soetud teemasid edasi selles tulevikku kurjakuulutavalt ja kliimaküsimustega seostavalt esitatud olustikus uinutava tempoga.

Margaret Qualley Sam ja Anthony Mackie Micah on millegi kättesaamatu järele igatsevad ja kaotusega toime tulevad üksikud hundid, kel seesmiselt konfliktse tausta tõttu oleks potentsiaali kõnetada. Ent hõredalt üles ehitatud ja vedelalt veniv narratiiv ei kontekstualiseeri tegelasi piisavalt ega hõlma neid põneva süžeega, vaid jätab nad laialivalguva ja rütmitult edeneva dialoogi vahele uimerdama. Sami ja Micah suhe areneb nii ebamääraselt ja elutult, et nende jagatud tühjadest pilkudest huvitavam on jälgida melanhoolselt tühje maastikke, mis on elustatud tagasihoidlikult stiilipuhta kaameratööga, viidates filmi oskusele luua täiesti usutavat atmosfääri.

Lisaks Yeatsile, Platonile ja Eliotile on vahele pikitud ohtralt allegoorilisi viiteid Kreeka mütoloogiale, mis oma lahjas leemes ei kutsu guugledama filmile võimalikke lisatasandeid. "Iolt" ei tasu seega oodata mingeid suuri tõdesid inimloomusest, aktuaalset kliimasoojenemise kommentaari, pingelist ellujäämislugu surevas maailmas nagu treileris on kuvatud ega kihilist karakteridraamat. Kuigi "Io" viimased minutid põimivad osa ebamäärasusest mõningast järelkaja tekitavaks lõpplahenduseks, ei suuda film teha end piisavalt tähenduslikuks sinna viival teekonnal. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: