Kulbok-Lattiku sõnul on Eesti kultuuripoliitika suurim probleem meie kultuurilise ülekande jätkusuutlikkus.

"Ma mõtlen seda ülekannet nii, et kultuuriloome protsess on tähenduse andmine ja väärtuse andmine. Tähenduse andmine on ka tähelepanu ja see käib hariduse ja kasvatuse kaudu. Seetõttu ma näen kurvastusega, et meie kultuuriruum on jagatud kahe ministeeriumi vahel – haridusministeerium justkui kasvataks ja hariks meie põlvkondi, ja kultuuriministeerium tegeleks nende inimestega, kes on täiskasvanuks saanud ja juba tegelevad kõrg- või rahvakultuuri vallas," rääkis ta.

"Ilma et ma tahaks seada küsimust nii, et kas need kaks ministeeriumi peaksid olema ühendatud, tahan ma igal juhul öelda seda, et kultuurinimesed peavad mõistma, et kõrgkultuuri jätkusuutlikkus sõltub sellest tähenduse andmisest, tähelepanu loomisest, väärtustamisest ja seda kasvatatakse sisse haridussüsteemi kaudu," jätkas Kulbok-Lattik.

"Sellepärast on vajalik meie kõrgkunsti loojatele mõistmine, et iga väike tulevane Arvo Pärt alustab oma teed koolist või lasteaiast, ja et kultuuriruum on tervik ning kõrgkultuur ei saa toimida ainult loomeintelligentsi najal, vaid ta peab tunnetama ja toestatud olema kogu intelligentsi poolt. Praegu ma tajun seda, et meie kultuurinimesed ei mõista oma seotust haridustöötajate, pedagoogide ja näiteks arstidega, mis on klassikalised intelligentsi rühmad meie ühiskonnas," sõnas ta.

"See ülekanne ja mõjukus saab toestatud, kui kultuurinimesed omavahel valdkondlikult ei konkureeri, kuigi see konkurents raha ja ressursi pärast on alati olemas. Aga kui suudetakse näha ka tervikut, kuigi see konkurents alati jääb, kui tajutakse, kust Eesti kultuur algab ja kus ta lõppeb, sest lõppude lõpuks me elame sellises maailmas, kus keel kipub ära libisema, eriti noorte hulgas. Minu meelest on viimane aeg sellist tervikutaju kinni püüda."