Palju õnne riikliku kultuuri elutööpreemia puhul! Oli see teile üllatus, et saite just kultuuripreemia? Kas peate end ise kultuuritegelaseks?

Ma arvan, et see preemia polegi kultuuri vaatenurgast, sest erialasest seisukohast olen ikkagi bioloog või nagu öeldakse, metsa poole. Aga see on sügavalt kultuuri küsimus, mis väärtuste eest ma olen seisnud, kuid mitte teadlikult, vaid lihtsalt oma elu elades. See on suhe oma ümbrusega ja nende väärtustega, millele me oleme tegelikult üles ehitatud.

Kas selline tunnustus on teile üldse tähtis? Mida see teile tähendab?

See on üllatus, ma mõtlesin, et on olemas kannatuste rada, aga on olemas ka üllatuste rada. Mina olen sattunud lihtsalt sellele üllatuste rajale liikuma, aga see on niisugune rada, kus sa ei tea, kuhu sa lõpuks satud.

Niisuguse kohtlemise ja hindamise puhul olen ma mõnelgi puhul öelnud, et kui seal võiks mingisugune eesmärk olla, siis ma ei ole sellel teemal astunud ühtegi sammu, ma olen lihtsalt elanud enda elu. See üllatus sünnib kusagil mujal, mind see lihtsalt raputab vahel, sest sellel on oma hind.

Kui palju te praegusel ajal üldse loodusesse jõuate? Kas tahaksite rohkem jõuda?

Ma olen juba vana mees ja need rajad on käidud. Loomulikult ma käin ja liigun väljas, kui mul on selleks võimalus. Seljakotiga ma enam mööda rabasid ja metsakolkaid ei käi, sest minu füüsis seda ei luba, aga selles keskkonnas ma viibin küll. See on niivõrd loomulik, muudmoodi ma ei kujuta ennast üldse ette.

Mille üle te Eesti looduses kõige enam südant valutate?

Meie oma maa, see sama Eesti, milles ma olen elanud, millesse ma olen väga uskunud ja mida ma väga usaldanud olen - sellest ei ole tegelikult mingit abi, et ma südant valutan. See valu ei muuda midagi. Ma olen õnnelik selle üle, et juba poisipõlvest alates olen selle maaga suhelnud. Just nimelt maaga, inimestega ka muidugi, inimeste kaudu tuleb sinna juurde ka kultuuriküsimus.

Mul on hea meel, et ma olen näinud teistsuguseid aegu. See on moraalne kapital, mida inimene kogub ja millest ma praegu elan. Ma olen niisuguses eas, kus ma käin vanadel radadel.

Olete kirjutanud palju raamatuid, teinud pilte ja andnud välja plaate loodushäältega. Milline valdkond teid kõige rohkem paelub, mis kõige südamelähedasem on?

Nii ootamatud küsimused tulevad...

Ma olen vahendaja, ma olen nagu pakend. Kui ma pean seda määratlema ja selgeks tegema, siis minu eesmärk on seda valgust näidata, et see aken - kui mina olen see aken - oleks võimalikult puhas. Ega mina ei ole valgus, mina olen see aken, mis vahendab seda valgust. Need on püsivad ja eluliselt olulised väärtused, millega ma olen suhelnud ja millest olen välja kujunenud.

Nagu öeldakse: ega hobust ei juhi voorimees, vaid juhib tänav. Need väärtused ise juhivad ja õpetavad sulle seda, kui sa oled metsa poole. Eestlastel on selline tore ütles, mida öeldakse natukene kiiksuga inimese kohta öeldakse, mulle on juba koolipõlvest peale seda öeldud.

Selle aasta sügisel jõuab kinodesse Jaan Tootseni dokumentaalfilm "Fred Jüssi maastikud". Kuidas filmiprotsess seni kulgenud on? On teil raske lasta end portreteerida?

Ei ole, ma ei olnud küll nõus selle põhimõttega, et hakata minust seda portreed tegema, vaid minu jaoks oli oluline see, et kui teha, siis just film sellest maailmast, millest ma olen elanud.

Mulle ei ole kunagi pakkunud huvi olla kaamera ees, rääkida ja seletada, aga see minu maailm on oluline, sellest ma olen nõus rääkida ning selle eest seisma. Ma tahan, et minu emakeelt kõnelevad inimesed mõistaksid neid väärtusi, mida tuleb väga hinnata, et nad saaksid aru, mis on püsiväärtuslik.