Leelo Tungal elutööpreemiast: pidin kaks korda järjest istuma, sest ei osanud seda oodata ({{commentsTotal}})

Leelo Tungal
Leelo Tungal Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Üks kolmest seekordse riikliku kultuuri elutööpreemia laureaatidest on ka kirjanik Leelo Tungal, kes kinnitas, et tunnustus tuli talle ootamatult, kuid ta ei kujuta ette inimest, kes sellise asja üle ei rõõmustaks.

Palju õnne riikliku kultuuri elutööpreemia puhul!

Aitäh, ma pidin kaks korda järjest istuma, sest ma ei oodanud seda. Aga rõõmus olen muidugi!

Auhindu on teile aastate jooksul palju antud, alustades kirjanduspreemiatest lõpetades Valgetähe teenetemärgiga. Olete te kõik need preemiad ühte kohta - näiteks kaminasimsile - kokku kogunud?

Võib-olla te olete lugenud minu vanema tütre (Maarja Kangro, toim.) raamatut auhindade kohta, tema kogus andmeid selle kohta, kus keegi hoiab enda auhindu (naerdes). Minul on iga asi ise kohas, sest nad on eri formaadis. Teenetemärk on kindlal kohal, sellele ma lasin isegi haagi külge panna, sest esimesel aastal kukkus ta mul Jaani kirikus toimunud aastapäeva kontserdil põrandale. See on mul nüüd kindlas kohas, et ta ei kaoks.

Kõik preemiad on isemoodi, aga teevad rõõmu ja on ka natukene üllatused olnud, ma tahaks teada inimest, kes ei rõõmustaks sellise asja peale. Seekord ma vaatasin seda nimekirja ja pidasin pöialt Viivi Luigele, sest olin kindel, et tema väärib seda, aga ise ei osanud seda küll kuidagi oodata.

Tegin hiljuti intervjuu Kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud Priit Pärnaga, kellelt küsisin sama küsimuse: kas elutööpreemia ei viita justkui sellele, et suuremad asjad on elus tehtud ja peaks hakkama asju kokku võtma? Mida teie sellest arvate?

See on hirmutav ausalt öeldes, imelik ka natukene. Ise olen Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogus, mille Eri Klas omal ajal kokku pani, ja igal aastal anname välja elutööpreemiaid, seal on küll väiksemad summad, aga need on ikkagi elutööpreemiad. Ma olen alati kirjanikke sinna sättinud, näiteks Helvi Jürissoni, Harri Jõgisalu ja Jaan Rannapi, kes on kõik auväärses eas ja kelle raamatuid olen lapsena lugeda, aga sellegi poolest ei ole ma kunagi arvanud, et see tähendaks nende jaoks mingit lõpp-punkti.

Meie eluviis on ikka kirjutamine ja mul on olnud alati tunne, et preemiad on justkui tiivustus või pai tegemine vahepeal. Võib-olla kõrvalseisjad, kes ise ei ole loomingulise tööga tegelenud, ütleksid, et see on lõpptulemus, aga me ei ole ju keegi selle pärast kirjutanud, joonistanud või helikunsti teinud, et seda preemiat saada.

Ütlesite, et kirjutamine on teie elamise viis. Oskate äkki ka täpselt öelda, kui palju raamatuid te aastate jooksul kirjutanud olete?

Ei tea, vot ei ole niimoodi teinud, et kui käsikiri valmis saab, siis märgin kuskile linnukese (naerdes). Alati on midagi pooleli ja midagi tulemas.

Eesti Lastekirjanduse Keskusel on selline tore kirjanike lehekülg, kus oli kirjas, et olen 90 lasteraamatut kirjutanud, täiskasvanute omi ei olnud sinna juurde arvestatud. Aga seal on ju kirjas ka need väikeste titade raamatud, mis koosnevad ühest luuletusest või jutukesest. Ma tõesti ei oska täpset arvu öelda, aga 100 raamatut on vähemalt, kui suurte inimeste omad juurde panna.

Teie jaoks on kirjanikuna ka väike muutus toimunud, kuna olete nüüd ka n-ö kirjanikupalgaline. Kas see muudab teie jaoks loominguliselt midagi? On teil nüüd kirjanduse jaoks rohkem aega?

Ma arvan küll, aga see aasta algas minu jaoks niimoodi, et mul tekkisid südamega probleemid. Mul pole elu jooksul peale gripi eriti haiguseid olnud, aga see värske tervisehäda võis tulla ka sellest, et olen elanud väga pingeliselt. Peaaegu 25 aastat toimetasin Hea Lapse ajakirja, aga nüüd mõtlesin, et see ikka ei sobi, et 70-aastane inimene toimetab lasteajakirja, mistõttu leidsin endale toreda noore asendaja. See oli suur pööre minu elus, sest selle ajakirja loomisega oli tükk tegemist ja sellega on olnud väga raskeid ja ka rõõmsaid aegu. Aprillis saab ta 25-aastaseks ja see oli mulle väga suur südameasi. Mul on hea meel, et ta jätkab ilmumist SA Kultuurilehe all.

Lisaks oli seoses "Seltsimees lapse" filmiga seoses palju sõitmist erinevatel festivalidel, kuigi kõige kaugemates kohtades ma ei käinud, aga Lübeckis ja Riias käisin, nüüd tuleb ilmselt ka Londonisse minna. Lõpuks läks see nii tormiliseks ning leidsin, et nüüd tuleks jääda rohkem kirjutama.

Ma loodan, et varsti saab tervis järje peale, sest mul on head arstid. Esialgu pole ma veel oma plaani nii palju täitnud, aga alles on veebruarikuu ka. Lõpetan siin ühte käsikirja tasapisi, ei jaksa enam seda kiirjooksja tempot hoida, sest tunned, et ei ole kvaliteetne töö, kui pead ennast nii paljude asjade vahel jagama. Kõik on armsad ja toredad tööd, aga peab valima.

Ütlesite, et lõpetate üht käsikirja. Äkki saate selgitada, millega on tegemist ja mida lugejad oodata võivad?

Mul on kompanjon Aleksei Turovski, kellega me teeme koos ühte lastelugu, mis pole ainult populaarteaduslik ega ka lihtsalt jutuke, vaid kuidagi kahe peale jagame. Tema kirjutab teadagi seda teaduslikumat ja mina sisulisemat poolt, lootsin jaanuaris selle valmis saada, aga näe, läks natukene üle.

Teine asi, mis on mul juba käsil, on koos vana hea sõbra Olav Ehalaga. Me teeme koostöös audioraamatut, mis on minu jaoks täiesti uus asi. Selle ma loodan ka veebruari ja märtsi jooksul valmis saada.

Kindlasti peame rääkima ka "Seltsimees lapsest". Kas teid üllatas, et seda filmi saatis nii suur edu?

Jah, tuli küll üllatusena, kuigi me Moonika Siimetsaga klapime hinge poolest kokku. Alguses ma küll natukene kartsin, sest mulle pakuti selle filmi stsenaariumi kirjutamist, aga leidsin, et esiteks olen kinos olnud rohkem vaataja kui tegija rollis ja teiseks oleks mul olnud raske midagi välja jätta, sellest oleks tulnud ma ei tea kui pikk seriaal. Moonika oskas aga 1950. aastate õhkkonna nii hästi ära tabada, ta ei läinud liiga sentimentaalseks ega ka liiga dokumentaalseks, ta võttis takkajärgi vaadates olulisemad stseenid kahest raamatust kokku.

Kui Riias, kus me filmiga käisime, oli mõistetav, et lätlastel on olnud enamvähem samasugune elulugu, inimesed said aru ja film oli väga populaarne, siis Lübeckis sain ma äkki aru, et kuigi sellest ajastust on filme tehtud, siis maailmale ei ole vist see veel päris kohale jõudnud. Inimesed tulid tänaval meilt küsima, et kas Eestis represseeriti ka eestlasi, sest nemad teavad ainult, et juutidega olid probleemid. See film avab lapse silmade läbi meie ajalugu ja näitab, miks me oleme teistsugused kui Lääne-Euroopa vabadusega harjunud inimesed.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: