Kirjanik Leelo Tungal ütles saates "OP+", et enne kultuuri elutööpreemia kättesaamist ning selle raames ka kõne pidamist tal ikkagi jalad värisesid. "Presidendi vastuvõtul see kätlemine läheb kõigil ühtemoodi, president on kena viisakas ja sirutab käe, aga mul oli enne seda veel ka esinemine," selgitas ta ja lisas, et Hendrik Toompere jr rääkis ta pehmeks, et osaleda vabariigi aastapäeva piduliku kontserdi lavastuses. "Proovide ajal olin ma kahjuks haiglas, seega ma läksin lavale mütsiga lööma."

"Õnn on niisugune hetk, isegi see, kui kohtad vana sõpra, näed üht ilusat maastikku või tunned, et praegu ei olegi muresid," sõnas ta ja kinnitas, et tema eas on inimesel kaks varianti. "Kas olla vana kaval nõid või issanda võililleke, kellele iga päev on uudiseks ja üllatuseks, sest midagi ei mäleta, mis enne on olnud."

Tungal kinnitas, et noorena oli palju lihtsam luuletada. "Õppejõud Valmar Adams ütles kunagi, et kui inimene üle 40 aasta läve on astunud, siis luuletamine on veiderdamine," sõnas ta ja nentis, et tänapäeval on vanusepiirangud hoopis muutunud. "Ameerika teadlased väidavad, et keskiga lõppeb 79-aastaselt, nii et mul on keskeas müttamist küll ja veel," tõdes kirjanik.