Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et loete raamatuid loodusteadustest, astrofüüsikast ja evolutsiooni ajaloost Maal, sest soovite maailmast rohkem aru saada, kuni veel elate. Kas oma raamatutega soovite oma lugejatele maailma mõistetavamaks teha? On teil kirjutama asudes üldse selliseid eesmärke?

Pean minema tagasi aega, mil olin 10–11-aastane. Ärkasin ühel päeval unest ja sain aru, et olen osa maagilisest müsteeriumist nimega eksistents. Mäletan, et küsisin oma vanematelt ja õpetajatelt, kas pole kummaline, et me olemas oleme? Ja et maailm on olemas? Mulle vastati, et see pole ju sugugi imelik, vaid täiesti normaalne. Sellel hetkel otsustasin, et minust ei saa kunagi täiskasvanut.

Ja sellest sai alguse ka kirjutamine. Kui olin suureks saanud, tundsin, et pean jagama sõnumit, et elu on lühike ja meie eksistents on saladus.

Nii et teie jaoks on endiselt veider, et me oleme olemas?

Jah, kindlasti. Usun, et olen oma lapsepõlvelubadusele truu olnud ja minust pole kunagi saanud täiskasvanut, kes on maailmaga harjunud ja võtab olemasolu iseenesestmõistetavana. See on üks teema, mis läbib kõiki mu raamatuid.

Õpetate siis lugejatele, et rohkem on vaja küsimusi, mitte vastuseid?

Jah. Lugejad kinnitavad mulle tihti, et mu raamatud annavad neile julgust elamiseks.

"Sofie maailmas" (Gaarderi läbilöögiromaan "Sofie maailm" (1991) on tõlgitud pea 60 keelde ja seda on müüdud üle 40 miljoni eksemplari üle maailma. Eesti keeles 1996 – toim) olen kirjutanud ajaloost ja filosoofiast, mis on inspireeritud mu enda lapsepõlvekogemustest. "Apelsinitüdruk" pole filosoofiaraamat, aga kindlasti filosoofiline teos, oma looga.

Olete ka öelnud, et ei taha õpetada filosoofiat eraldatuses, vaakumis, vaid näidata sidemeid ja panna asjad konteksti. Kas teie raamatud ongi konteksti asetatud filosoofia?

Siiski mitte filosoofia, vaid filosoofilised raamatud, sest pean end filosoofiliselt arutlevaks inimeseks. Peaaegu iga päev meenutan endale, et olen siin ja elan. Maailm on ju müsteerium, mida ka loodusteadlased uurivad.

Paari aasta taguses intervjuus olete siiralt mures meie planeedi keskkonna pärast. See tekitas mulje, et oma loomingutee alguses esitate rohkelt filosoofilisi küsimusi, mõeldes elust ja eksistentsist, aga nüüdseks olete jõudnud vastuseni – ja selleks on meie keskkonna kaitsmine ja päästmine?

See on väga hea tähelepanek. Kui koged midagi vaimustavat, briljantset, imelist, ilusat ning oled sellest vaimustunud ja puudutatud, siis järgmine samm on seda kõike kaitsta. See on lausa erootiline metafoor – sa armud maailma nagu naisesse või tüdrukusse ja tahad teda vallutada. Aga seejärel tahad teda kaitsta. Olen õppinud astronoomiat ja astrofüüsikat ning võin öelda, et me ei tea ühtegi teist sellist planeeti kogu universumis. Aastaid tagasi oli see planeet imeliselt kaunis. Endiselt on palju alles, aga oma elamisharjumuste tõttu kaotame tohutult palju sellest ilust. Olen mures laste tuleviku pärast.

Ja endiselt usute inimlikkusse, kirjutate sellest ju läbi oma loomingu?

Jah, teil on õigus, ma olen humanist. Ma ei saa nõustuda nendega, kes ütlevad, et ehk oleks planeedile parim, kui inimkond kaoks. Ma ei saa seda arvamust jagada, inimesed on nii erakordsed ja planeet poleks sama ilma meieta. Nii et jah, olen ühelt poolt keskkonnakaitsja, aga teisalt usun inimestesse.

Vastutustundlikkusest rääkides kinnitasite ühes intervjuus, et oleksite isegi valmis surema, kui see päästaks planeedi. Kas olete tundnud sellist vastutust ka kirjanikuna?

Kui ma saaksin päästa planeedi, oleksin nüüd ja kohe valmis surema, see planeet ja inimlikkus on mõlemad osa minu identiteedist, ehkki muidugi on ka mu keha ja individuaalsus osa sellest. Kuid mul on sügavam identiteet kui mina ise. Kui öeldaks, et homme kogu planeet hävineb, oleksin väga kurb, isegi kurvem, kui öeldaks, et homme mina suren.

Mõned aastad tagasi lugesin läbi "Sofie maailma", mille kirjutasin 30 aastat tagasi. Avastasin, et ma ei kirjutanud midagi keskkonnast ega selle kaitsmisest. Kirjutasin siis raamatu "Anna. Lugu planeedi kliimast ja keskkonnast" ("Anna. En fabel om klodens klima og miljø", 2013 – toim). Kirjutasin selle kibedusega, mida tunnen, kui näen, kuhu suunas maailm liigub.

Mida ise vastaksite küsimusele, mille "Apelsinitüdrukus" esitate – kas elamine ja armastus tasub riski? Kas üldse sünniksite, kui saaksite valida? Kui oleks teadmine, et see kõik lõpeb – kas valite elu või loobute elamise valust?

See on hea küsimus ja ka minu jaoks keeruline vastata. Ma arvan, et ma vastaksin jah. Muidugi, elu on seiklus nii meie planeedil kui terves universumis. Olen elanud selle mõttega, et me kõik oleme elu laenanud, see on laen, mille me peame tagasi maksma. Jah, nii et ma ütleksin kindlasti jah, ehkki see on raske küsimus.

Kui ilmus "Sofie maailm", siis ühes intervjuus ütlesite, et naised ja tüdrukud tahavad mõista, meestel ja poistel on soov olla mõistetud. Kas "Apelsinitüdrukus" on ka meestel ja poistel soov ning oskus mõista, mitte ainult olla mõistetud? Või mida täpsemalt selle jaotusega mõtlesite?

Teate, kui pidin rääkima "Sofie maailmast", siis tihtipeale küsiti, et miks on filosoofiast rääkiva raamatu peategelane tüdruk. Ma küsisin irooniliselt vastu, et miks mitte, on ju meil Norras kaks sugu, mehed ja naised, ja neist ühe peaks valima. Selles raamatus pidi aga olema kangelanna just nime tõttu – Sofia tähendab kreeka keeles tarkust, see on naiselik kontseptsioon. Mul on teooria, et naised püüavad mõista, mehed tahavad tihti – mitte alati – olla mõistetud. See on muidugi väga suur üldistus, aga isegi Sokrates sai oma tarkuse naiselt.

"Apelsinitüdrukus" on tõelised mehed, ma pean silmas Jan Olavit, isa, ja tema poega Georgi, kes püüavad elu mõista.

Teil oli õnnelik lapsepõlv, oli nii isa kui ema, kes õhtuti raamatuid ette lugesid. Ometigi kirjutate üsna erinevatest peredest. Kas teie raamatutes on märke oma vanematest? Mida oled neilt kaasa saanud?

Muidugi olen neilt palju õppinud. Olulisim, mille sain oma lapsepõlvest kaasa, oli vabadus küsida küsimusi. Mu vanemad olid liberaalsed kristlased, kuid nende arvukate sõprade seas oli väga erinevaid inimesi: olid mõned kommunistid, kes ei olnud 1960. aastatel just kõige populaarsemad, oli ka konservatiive, aga nad väärtustasid väga seda, et lastel on asjadest oma arvamus. Õnneks ei olnud mul selline isa, kes oleks kärkinud, et pean tema sõna kuulama. See oli minu vanemate kingitus mulle ja sel oli suur mõju minu kujunemisele kirjanikuks.

Teist sai kirjanik, kuna teil lasti küsimusi esitada?

Jah, mulle õpetati, et on võimalik mõelda ja ümber mõelda, et ühte asja saab väljendada väga mitut moodi. Nii minust kirjanik sai.

Järgmine tõuge oli 19-aastaselt kohtumine oma tulevase abikaasaga. Siis saabus mõistmine, et teist saab kirjanik. Kas oli tegu samasuguse armumisega esimesest silmapilgust nagu kirjeldate "Apelsinitüdrukus"?

(Naerab.) Jah, see kuulub kindlasti minu biograafiasse. Mäletate, kuidas Jan Olav ajab taga noort naist, Veronikat! Ma arvan, et kõik inimesed, kes on olnud kunagi armunud, saavad sellest aru. Seda kirjutades mõjutas mind kindlasti mu enda noorusaeg.

Kas peate olema kõike ise kogenud või teete rohket eeltööd ja lasete siis fantaasia valla? Näiteks kirjutades, mis tunne on inimesel enne surma?

See tunne on väga isiklik. Kui ma olin umbes 10-aastane, kogesin elus olemise tunnet ühtäkki täiesti uut moodi. Hind, mida selle eest maksame, on teadmine, et ühel päeval tuleb elust lahkuda. Tajuda, et "ma elan", tähendab tajuda ka seda, et ühel päeval mind enam ei ole. Teadmine, et olen siin elus vaid lühikest aega, nagu liblikas, on saatnud mind lapsepõlvest peale. Tunne, et minu elu on osa loodusest, on inspireerinud mind kõige enam.

Peab muidugi aeg-ajalt taustatööd tegema, aga üldiselt kirjutan sellest vaatenurgast, et elan osana loodusest ja lühikest aega. Ühe mu raamatu pealkiri on seepärast "Vita Brevis" ehk elu on lühike (eesti keeles 1999 – toim).

Lihtsalt tõdete, et ühel hetkel olete elus, siis enam mitte. Ilma hirmuta?

Nüüd ütlete seda liiga neutraalsel viisil. Umbes 17–21-aastasena oli mul lausa meeleheitlik, patoloogiline hirm. Täna mul seda hirmu surma ees ei ole, aga tunnen teatud kurbust ja leina. Ma ei vala selle pärast pisaraid, kuid nagu inimesed ikka, tõden fakti, et kunagi sureme. Lein on ka "Apelsinitüdrukus" oluline teema.

Olen üle viiekümnene, aga ometigi mind teie noorteromaan väga puudutas. Kuidas suhtute jaotusse noorte- ja nn pärisromaanid? Kas tunnetate ka mingit suhtumise erinevust, justkui oleks päriskirjandus täiskasvanutele mõeldud, kuid laste- ja noortekirjandus on juba nime poolest kerge lugemine? Või näete lastele ja noortele kirjutamises võimalust päriselt maailma muuta?

Ma usun, et hea laste- või noorteraamat on hea lugu ka täiskasvanutele. Kõigi täiskasvanute sees elab laps, kellele saame kaasa tunda. Me ei saa öelda vastupidi, et kõigis lastes elaks täiskasvanu, seda ei ole. Seepärast on lood täiskasvanutele erinevad lugudest lastele.

Jagasin "Apelsinitüdruku" ilmudes raamatupoes autogramme ja küsisin ühelt täiskasvanud mehelt, et kellele kirjutan pühenduse. Ta ütles, et see raamat on talle endale. Ma olen väga õnnelik, et paljud mu raamatud meeldivad nii lastele kui täiskasvanutele.

Olen kirjutanud palju ka täiskasvanutele. On lugusid, mida lapsed pole veel valmis mõistma, neil pole veel piisavalt elukogemust. Aga kirjanduse ajaloos on palju näiteid – kas või "Väike prints" – mis pole ainult lastele või ainult täiskasvanutele, vaid mõlematele.

Teie raamatute põhjal on tehtud teatrilavastusi ja filme. Kuidas need on meeldinud? Või hoiate nendega distantsi?

Ma leian, et minu roll ja vastutus on olla kirjanik, ma kirjutan lugusid. Ma ei arva, et peaksin väga sügavuti oma raamatute adaptatsioonidesse süvenema, pigem peaksin usaldama filmikompaniid või teatrit. "Apelsinitüdruku" filmi vaatasin, see meeldis. Berliinis nägin ka "Apelsinitüdruku" muusikaliversiooni, sellega polnud mul mingit suhet. Film tehti Norras, sain anda nõu ja jagada oma arvamusi, aga see ei tähendanud kontrollimist.

Kas iga raamatut saab ja võiks kohandada lavale?

Ei. Ma arvan, et mõned raamatud sobivad, aga on ka neid, mida on täiesti võimatu lavale seada. Mõned on dramaatilised ja mõned mitte.

Lõpuks, mis tunde tekitab teadmine, et ühel pühapäevaõhtul kogunevad paarsada inimest tuhande kilomeetri kaugusel suletud ruumi, et läbi elada ja mõelda kaasa loole, mille olete kirjutanud?

Ma olen liigutatud ja õnnelik. Ma pole kunagi Tallinnas olnud. Kahjuks. Aga on uhke tunne, et mu lugu Tallinnas mängitakse. Soovin näitlejatele edu ja nagu meil öeldakse – murdke jalg – ma ei tea, kas see on Eestis kombeks. Loodan ja soovin, et publikule saaks osaks vaimustav ja haarav teatrielamus.

***

NUKU lavastus "Apelsinitüdruk". Autor: Siim Vahur

"Apelsinitüdruk", autor Jostein Gaarder, tõlkija Karel Zova, dramatiseerijad Sander Pukk ja Priit Põldma, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helilooja Urmas Lattikas, helikujundaja Mikk Mengel, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnikud Lauri Urb ja Heleliis Hõim. Mängivad Kaisa Selde, Liivika Hanstin, Mart Müürisepp, Mihkel Tikerpalu ja Taavi Tõnisson. Esietendus 3. märtsil 2019 NUKU teatris. Lavastus on sobilik vaatajatele alates 12. eluaastast.

Gaarderi 2003. aastal kirjutatud "Apelsinitüdruk" on tänaseks tõlgitud enam kui 40 keelde, eesti keeles ilmus raamat 2005. aastal Karel Zova tõlkes ja tänavu veebruari lõpus ilmub selle uustrükk.