Arvustus. Subkultuuriruumi tavatult tüütud pühkmed ({{commentsTotal}})

Vennaskond
Vennaskond Autor/allikas: Andres Keil

Tundub, et "Vaikses hooajas" on ära trükitud tõesti iga sõna, mis vähegi kätte saadi, telekava kaasa arvatud.

Tõnu Trubetsky, Kalev Lehola, Vaikne hooaeg. Eesti punk 1990–1999. Vaiguviiul, 2018, 464 lk.

Tõnu Trubetsky ja Kalev Lehola segasevõitu piirjoontega ning ähmase, ego­tsentrismist rasvaplekilise fookusega ülevaade möödunud sajandi viimase kümnendi kodumaisest pungist on silma­paistvalt halb teos. Jääb vaid imetleda väljaandja julgust see kõvade kaante vahel ning korralikul läikpaberil tiražeerida.

Raamat on subjektiivne, sisaldab röögatus koguses ballasti ja faktivigu, möödavaatamist ajaloolisest korrektsusest ja allikakriitilisusest ning lausa kisendab range toimetajakäe järele. Keeletoimetaja on "Vaiksel hooajal" küll olemas, aga tundub, et ka tema on mingil hetkel käega löönud.

Siim Kallas on poisike

Raamatust leiab ohtralt omaaegse perioodika põhjendamatult mahukaid ja sõnasõnalisi reproduktsioone (loodetavasti on autoriõigusega ikka kõik korras), mis sageli ei haaku isegi nimetet perioodi pungiga muul moel, kui et kirjeldatu toimus samakeelses kultuuriruumis. Vahel on neid trükitud suisa kaks korda (näiteks lk-d 114–116 ja 123–124). Põhimõtteliselt on Trubetsky teinud tutvust sama rehaga nagu ka oma esimeses, kontseptsioonilt samuti erapooletu kroonika tiitlile pretendeerivas teoses "Anarhia ENSV-s. Eesti Punk" (2009). Vahe on ehk selles, et kui eelmises teoses astutakse partsti! rehale, siis nüüd hüpatakse selle otsa hooga ja lausa mõlema jalaga.

Justkui ajaloolisele korrektsusele ja faktitruudusele pretendeeriva tellise sisu keerleb peamiselt Tõnu Trubetsky persooni ja tema bändi Vennaskond ümber. Viimsi eksvallavanem Siim Kallas on Trubetskyga võrreldes poisike! Kui Viimsi valla leht pakkus Kallase ametisoleku viimasel kuul igal küljel truualamlikku olukirjeldust mõnest olulisest sündmusest, kus osales ka Siim Kallas isiklikult, siis isegi seal oli pisuke mõõdutunne säilinud. "Vaikses hooajas" ei ole mingit probleemi avaldada ühel leheküljel korraga viis läikivat fotot, mis võetud Tõnu Trubetskyst eri rakursi all.

Ja kas 1990ndad olid ikka eesti pungi vaikne hooaeg? Muidugi, ega keegi oskagi defineerida, mis on õige punk ja kes on õige punkar. Pungi kriteeriumide mõõdistamisega jäi hätta juba Sex Pistolsi ninamees John Lydon oma suurepärases autobiograafias, mille juurde tuleme allpool korraks tagasi. Kuid millega ikkagi mõõta ühe subkultuuri mõjukust ja kaalu? Meediakajastusega? Müüdud albumitega?

Eesti NSV punk vaevles veelgi suuremas identiteedikriisis juba fundamentalistlike printsiipide poolest – kui lääne punkarid olid vasakpoolsed, siis meil jällegi parempoolsed.

Vaatame tagasi selle kümnendi muusikaelule. Just siis ilmus sületäis legendaarseid, nii ehk teisiti pungiga seonduvaid albumeid. Näiteks Vennaskonnalt endalt poeetiline mäss "Ltn. Schmidt'i pojad" (1991) või romantiline "Usk. Lootus. Armastus" (1993), aga ka Psychoterrori raevukas "Tusk. Töötus. Armetus" (1995) ning samal aastal esimest korda helikandjal legendaarse Propelleri parimad palad "Propeller XV" (1995). J.M.K.E. küttis omalt poolt puhast kulda – postapokalüptiline "Gringode kultuur" (1993), mitmekihiline "Sputniks in pectopah" (1995) ja kibedalt sarkastiline "Jäneste invasioon" (1996). Tehniliselt võttes ei saa mainimata jätta ka kaheldava väärtusega ja igati teenitult unustatud, kuid tollal kõlapinda tekitanud õllepunkkollektiivi Kulo "Onarhiat" (1990), kuid seda bändi ei olnud Trubetsky jaoks olemas eelmises kogumikus ega ole sel kohta ka nüüd.

1990ndate hakul oli punk main­stream nii päevases raadioeetris kui ka tele prime time'is, rahva lemmikutest punkbändid esinesid kõikjal väljanäitustest rokksummeriteni. Tumedate räsitud BMWde avatud akendest paiskusid siniste džinnipurkide kõrval välja "Pille-Riini" sõnad.

Tõsi, see kümnend oli tõe hetk ja mitte ainult selles mõttes, et pisitasa pereinimesteks saanud punkarid seisid silmitsi elu praktiliste probleemidega, näiteks toit ja ulualune. Punkarite üldrahvaliku kuulsuse ja vabaduslaulikute staatuse hellitav aura oli pealegi uutes tuultes pihustunud. Punk kolis tagasi underground'i, kus ongi tema õige koht. Endistelt esikaanepunkaritelt ei kippunud ajakirjanikud enam väga heal meelel mässumeelseid intervjuusid võtma ega neist rajusid persoonilugusid tegema, kuna vahepeal oli rambivalguses halastamatult selgeks saanud, et kunagistel meedia lemmikutel ei olegi mingit kandvat sõnumit kuulutada.

Aga kui palju põnevat sel ajal juhtus! Kui palju jäi kaadri taha! Läbi pisut teistsuguse prisma on seda perioodi valgustanud Mihkel Raud salvavas, kuid väga ladusas provokatiivbestselleris "Musta pori näkku" ning tegelikult ka Vennaskonna üks võtmeisikuid Allan Vainola vähem tuntud, kuid kvaliteedilt ja põnevuselt teps mitte kehvemas "Inventuuris".

Mis tunne oli esineda diskol jõmmidest koosnevale publikule? Kuidas toimis tollane muusikatööstus? Kas ei tekkinud süsteemi vastu mässaval anarhistil eetilist dilemmat, võttes sama süsteemi käest vastu priskeid esinemistasusid?

Mingist leheküljest läheb päris pentsikuks

Peab see siis näitama objektiivsust või mida, aga Trubetskyle ei maksa midagi viidata ka omaenda varasematele inter­vjuudele. Asi läheb eriti pentsikuks, kui intervjueeritavatena kasutatakse … surnud inimesi. Tundmatu meediumi vahendusel. Haua tagant saab sõna ka Sid Vicious, kes patrab midagi segast plastilisest energiast. Olgu. Oletame, et hauatagune maailm tõepoolest eksisteerib ja et meie ümber on inimesi, kes suudavad sellega teatud tingimustel kontakteeruda.

Oletame, et on mingi spirituaalne rakendus, millega saab kes tahes suurvaimu kohale tellida nagu Uberi. Kust tuleb aga veendumus, et see, kes esineb Sid Viciousena, on tõepoolest see, kelle ta väidab end olevat?

Mõned olulisemad vead. Teha tuntud lauljatari üheksatähelises nimes Alison Moyet kaks viga on pisut palju (Allison Mojet, lk 108). Raamatu "No Irish. No Blacks. No Dogs" (1994) tiitellehel on siiski John Lydon, mitte tema alter ego Johnny Rotten (lk 132). Seesama, kahjuks eesti keeles kättesaamatu raamat on muide hea näide, kuidas saab kirjutada haaravat pungiraamatut. Sellist, kus ajalooline ja personaalne pool on õiges proportsioonis ning kus allikate otse­tsitaadid teevad üldist konteksti selgemaks ja koloriitsemaks, mitte vastupidi.

"Vaikses hooajas" on nimeregister, mis on põhimõtteliselt igati tervitatav, kuid paraku jääb see sageli pelgalt hüüdnimede tasandile. Kodanikunimesid oleks mõistagi huvitav teada, aga raamatu seisukohast oleks olulisem, mis roll neil oli, kes nad olid, miks nende arvamus on ära toodud. Siin oleks tasunud eeskujuks võtta näiteks Legs McNeili ja Gillian McCaini haaravalt samast žanrist pajatav "Please Kill Me: The Uncensored Oral History of Punk" (1996). Näide sealt: "Dave Alexander (a.k.a. Zander). Muusik. The Stoogesi basskitarrist." Ei ole ju keeruline? "Vaikse hooaja" nimeregistrist on tagasihoidlikult välja jäetud Tõnu Trubetsky. Huvitav, mitu korda see nimi raamatus esineb?

Kuigi võiks arvata, et see pole võimalik, on raamatu viimased kaks kolmandikku veelgi segasemad kui algus. Näiteks on leheküljel 417 Tõnis Erilaiu Õhtulehes avaldatud artikkel Urmas Alendri päevikutest, millele järgneb ilma igasuguse üleminekuta osa Psyhhoterrorist. Kõike seda illustreerib millegipärast foto "Kuldvillaku" saatest, kus Villu Tamme poseerib koos Reet Linna, Teet Margna ja Tarvo Kralliga.

Järjest süveneva meeleheite ja kobrutava nõutusega "Vaikset hooaega" läbi närides meenusid vennad Homer ja Langley Collyer, kes said ilmakuulsaks sellega, et kuhjasid oma New Yorgi Viiendal avenüül asuvasse majja teadmata põhjustel kõikvõimalikku kraami raamatutest muusikainstrumentideni ega osanud sellega midagi peale hakata. Kui vennad 1947. aasta kevadel paaripäevase vahega surid, leiti maja mattununa kultuurikihti, mida oli kokku sada nelikümmend (140) tonni.

"Vaiksesse hooaega" on materjali igasuguse süsteemi või perspektiivitundeta kokku kraabitud umbes samasuguse sõgedavõitu meelekindlusega, kuid kogutuga ei ole osanud autorid kas saamatusest või vajalike alusteadmiste puudumise tõttu midagi mõistlikku peale hakata. Tundub, et ära on trükitud tõesti iga sõna, mis vähegi kätte saadi, telekava kaasa arvatud (lk 276).

Tuttavatega tehtud intervjuud on litereeritud täismahus, absurdselt tähtsusetute mikrodetailideni ulatuv statistika ei allu mingile objektiivsele struktuurile, loogikast rääkimata. Lonkavat "Vaikset hooaega" ei ole võimalik meelelahutuseks lugeda, loojutustamisest pole juttugi ning faktivaliku ilmse subjektiivsuse tõttu ei leidu seal ka ajaloolises perspektiivis mingit kasulikku infot.

Artikkel ilmus 1. märtsi Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: