Kirjanduspreemia nominent Urmas Lennuk: "Meistrite liigat" kirjutades tuli ära unustada, et teeme komöödiat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus näitekirjanduse kategooria üks nominente on Urmas Lennuk oma näidendiga "Meistrite liiga", mida tehes nad jõudsid lavastajaga tõdemuseni, et tuleb ära unustada, et kirjutatakse komöödiat.

Lennuk tunnistas, et näidendile sai ta pealkirja Luule Komissarovalt, kes on suur jalgpallifänn. "Eks ta ongi natuke teatripoolne pakkumustöö. Lugu räägib hästi trafaretsest asjast nagu inimestevahelised suhted, millest räägivad kõik näitemängud, romaanid ja ka aeg-ajalt ka luuletused."

Näidend räägib sellest, kuidas vananev näitlejatepaar, kes ei ole elu jooksul kokku saanud, nüüd läbi oma tütre kummaliste ja traagiliste elukäikude järsku leiab võimaluse omavahel mehe ja naisena kokku saada.

"Ma plaanisin küll sellise minulikult traagilise perekonnaloona. Aga kuna teatripoolne ootus oli natuke komöödiale, siis ma lugesin ka sellise komöödiameistri nagu Ray Cooney tekste kui ka õpetussõnu algajatele, kelleks ma ennast komöödiadramaturgias tol hetkel pidasin. Ma sain teada seda, mida ma olin kogu elu juba teadnud, et komöödia puhul on kõige tähtsam on see, et keegi tuleks alati valel ajal sisse vale probleemiga ja kindlasti sellest uksest, mida keegi ei oota.

Lennuk tunnistas, et kirjutas näidendisse ka kohti, mis on kriitikute poolt juba maha materdatud. "Need on väga koomilised või väga komöödiavõtmes tehtud. Selles suhtes ma Cooney'lt ilmselt ka midagi õppisin."

Ta märkis, et kuivõrd ta polnud kunagi komöödiat kirjutanud, on selles olukorras väga kummaline olla, et see on ka kuidagi kirjandusauhindade sõelale jäänud.

"Komöödiat on äärmiselt keeruline kirjutada, kui keegi tahab, et see oleks komöödia. Kui me näidendi lavastaja Tanel Ingiga maha istusime ja esimest varianti lugesime, mis oli päris piinlik, siis me istusime kohas, kus pidid kohe peied hakkama ja meile lubati, et me saame pool tundi istuda ja rääkida. Selle poole tunniga jõudsime me arusaamisele, et tegelikult peaks me ära unustama, et me teeme komöödiat," märkis Lennuk.

"Pärast seda, kui me alustasime uuesti, siis oli tunduvalt lihtsam alustada, kui mina mõtlesin ja Tanel ka ootas minult, et ärme praegu komöödiat tee, proovime tõsiselt teha, ja siis hakkas natuke paremini minema," lisas ta.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: