Marika Alver. Palverännak Siberisse ({{commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Monument vanaemale" (režissöör Ave Taavet, operaator Carolyn Niitla). Filmi kangelanna Katarina (1990) püstitab Siberis ausamba külale, kuhu olid asumisele saadetud tema esiemad ning paneb külasurnuaiale risti oma vanavanavanaemale. Autor/allikas: kuvatõmmis

Küüditamise kui kollektiivse trauma taustal on jäänud varju tõsiasi, et paljudele represseeritutele oli Eestisse naasmine samuti valuline protsess, kirjutab Marika Alver Sirbis.

25. märtsil, mil märtsiküüditamisest möödub 70 aastat, mälestab kunstirühmitus Sled1 seda teistmoodi, kui siiani on tehtud. Korraldame kunstiprogrammi "Siberi lapsepõlv" kuueteistkümnes raudteejaamas – Ülemistel, Keilas, Paldiskis, Haapsalus, Ristil, Kehras, Tapal, Rakveres, Jõhvis, Jõgeval, Tartus, Elvas, Keenis, Pukas, Võrus ja Verioral –, kust saatuslik teekond sai alguse. Installatsioonide kõrval korraldatakse vestlusõhtuid, filmilinastusi ja Siberi maitsetest inspireeritud pop-up-kohvikuid.

1949. aastal küüditatud lapsed on praeguseks 70aastased ja, nagu nad ise on mitmel korral välja toonud, erines nende läbielatu paljuski täiskasvanute omast. Kunstirühmitus Sled keskendubki oma kunstiprogrammis nii märtsis küüditatud kui ka juba Siberis sündinud laste lugudele. Oleme koos represseeritutega külastanud Siberis nende lapsepõlve­külasid, mõtestanud küüditatute staatust ühiskonnas ning vaadelnud, kuidas küüditamisest kui traumaatilisest katkestusest on edasi liigutud.

Välitööd Siberis. Kui rääkisime küüditatutele plaanist Siberisse sõita, selgus, et paljud neist on unistanud oma lapsepõlvemaa külastamisest, soovinud näha kunagist koduküla, otsida üles sinna jäänud lapsepõlvesõbrad, kogeda veel kord Siberi suurejoonelist maastikku ning viia sealsetes surnuaedades puhkavatele eestlastele peotäis kodumulda.

Meie ekspeditsioonidel (20172, 2018) on käinud Külli (1943), Marje (1941), Asta (1944), Karin (1952 Siberis), Tiiu (1942) ja Elvi (1945). Kõndides koos tüdrukutega mööda nende lapsepõlveradasid, kogusime väga huvitavat sensoorset materjali. Esmapilgul oli neil avanenud vaatepilti küll raske ära tunda, sest maastik (kõrged puud kasvasid ka seal, kus 1950ndate algul üldse puid ei olnud) ja ka külad olid muutunud. Kuid tasapisi hakkasid isegi mahajäetud külades aastakümnete tagused pildid lahti rulluma. Asta ütles korduvalt, et tunneb end jälle väikese tüdrukuna.

Neil ringkäikudel tuli selgelt välja, et lapsepõlvemaa on psühhogeograafiline maastik ehk piiritletud paik, mille maamärgid on sealsed lõhnad, maitsed ja sündmused. Jalad viisid tüdrukud nagu iseenesest õigesse kohta. Külli teadis otseteed, kuidas minna külast seitse kilomeetrit eemal asuvasse veskisse, Elvi orienteerus maastikus märkide järgi ja tegi meile ringkäigu juba 1960ndatel maha jäetud Lugavskaja külas.

Kui sündmused kipuvad meelde jääma erakordsuse tõttu (näiteks mäletatakse üksikasjalikult päeva, mil Stalin suri ja kui vastuoluliselt täiskasvanud sel päeval käitusid), siis maastikul liikudes tuli tüdrukutele meelde just tollane argielu, kohustused ja harjumused. Oleme 1950ndatel tehtud fotode ja laste lugude põhjal rekonstrueerinud kaks küla, kus küüditatud eestlased elasid. Oleme üles kirjutanud ka hoonetega seotud mälestusi ja märkinud hoonetevahelised alad, kus lapsed mängisid ja elu tundma õppisid.

Meenutusi läbiv niit on Siberi maitsed. Tüdrukud on kirjeldanud, milliseid sööke emad käepärasest toorainest leiutasid, kuidas õpiti tundma kõiksuguseid söödavaid taimi, mis Siberi lopsakas looduses kasvasid, nt suured muulukad, seedermänniseemned, lehise ja seedermänni vaik, mida kõik nätsutasid, mitmesugused lilled, mida lapsed õppisid pärast lume sulamist sealsete inimeste eeskujul sööma. Meie kõige üllatavam avastus oli pojengide maitsvad tolmukad.

Emotsionaalne naasmine. Tagasi­minek lapsepõlve Siberisse on emotsionaalne reis. Kuid Siberi tüdrukud kinnitasid, et see sõit mõjus neile teraapiliselt, sest tõi kaasa (hinge)rahu. Tollastel lastel on Siberiga komplitseeritud suhe: neil on lapsepõlve Siberist palju ilusaid sooje ja koduseid mälestusi, mille eest, teades, kui raske oli seal täiskasvanutel, on nad väga tänulikud oma emadele (vanematele ja vanavanematele). Küüditamine, aklimatiseerumine, aga ka tagasipöördumine Eestisse ja siinse eluga kohanemine on jätnud neisse sügava jälje ning mõjutanud edaspidist elu. Paljud küüditatud on välja toonud, et kuigi nad tahaksid oma lugusid rääkida, ei saa nad Siberi-aastatest laste ja lastelastega kõnelda. Justkui mingi sein on ees. Kõige paremini mõistavad neid ikkagi saatusekaaslased, mistõttu korraldatakse nn külakokkutulekuid.

Oleme omalt poolt võtnud nendele kokkutulekutele kaasa välitöödel talletatud materjali ning sel viisil viinud Siberi-reisile ka neid, kes tervislikel ja muudel põhjustel ei ole saanud kaasa tulla. See on huvitav, kuidas foto- ja häälemeetod toimib: kuidas 60 aasta jooksul teisenenud maastikujäädvustused endiselt mälestusi esile kutsuvad, kuidas suudetakse sellel maastikul orienteeruda ja tervik kokku panna.

Ehkki küüditatud laste mälestusi on ka varem mõnevõrra kogutud ja avaldatud,3 siis sisulisemat analüüsi küüditamise mõjust lastele ja nende edasisele elule ei ole veel ilmunud. Küüditatute meenutustest tuleb aga selgelt esile mälestuste paljusus: küüditamist, lapsepõlve Siberis ja tagasipöördumist Eestisse käsitletakse mitmeti olenevalt jutustaja soost, vanusest ja küüditatud perekonnast. Silmas tuleb ka pidada, et tegemist on täiskasvanute tagasivaatava jutustusega oma lapsepõlvest.

Mida vanem, seda kurvem mälestus. Üldistades võib öelda, et 1944. aastal sündinud ja noorematel on Siberist helgemad mälestused kui vanematel lastel. Nad olid 1949. aastal nelja-viieaastased või nooremad. Neil ei ole kuigi palju mälestusi elust Eestis enne küüditamist, rongisõitu Siberisse nad eriti ei mäleta või mäletavad üksikuid emotsionaalseid detaile (ema nutmist või vagunikaaslase surma). Meenutustest ilmneb, et need lapsed kohanesid Siberis uute oludega kõige kiiremini. Eestisse tahtsid nad (tagasi) tulla eelkõige oma vanemate igatsuse ja ilusate juttude põhjal. Näiteks Asta (snd 1944) meenutab, kuidas talle oli Eesti kollane laik gloobusel ehk karbil, milles vanaema talle komme oli saatnud: "Suured vene poisid võtsid selle gloobus-karbi ükskord minult ära ja kraapisid kollast laiku naelaga, misjärel see koht roostetama hakkas. Vaatasin seda kohta ja üritasin olla hea laps, et keegi kunagi lubaks mul sinna (Eestisse – M. A.) minna. Ma igatsesin sinna tohutult ja kuidagi ei saanud aru, miks!"

Küüditatud 7–10aastaste laste mälestustes on palju koolilugusid, sest nad pidid kohanema venekeelse koolieluga. Tuuakse esile, et kooliharidus oli eestlastele palju olulisem kui sealsetele, mistõttu olid eestlased koolis ka paremad õppurid. 1954. aastaks, kui alaealistele anti amnestia ja nad võisid tagasi Eestisse sõita, olid need lapsed juba 12–15aastased. Kuna asumisel täiskasvanud ei saanud lapsi sel pikal reisil saata, siis väiksemaid lapsi Eestisse naljalt ei saadetud. Ka teismelistele osteti sõidupilet vaid juhul, kui Eestis oli sugulasi, kes olid lubanud lapse enda juurde võtta.

Küüditatud teismelistele (12aastased ja vanemad), kellest paljud ei saanud kooliteed jätkata, seostuvad Siberi aastad töörügamisega, isegi tööorjusega. Kui nooremad lapsed pidid karja minema, siis vanemad poisid hakkasid traktoristiks ja tüdrukud lüpsjaks. Paljudel neist oli raske pärast Eestisse tagasitulekut oma kohta leida, sest neil ei olnud haridust, nad pidid alustama oma elu otsast peale. Nende mälestustes on kõige rohkem katkestuse valu ja kahetsust, kuidas elu oleks võinud teisiti minna.

Küüditamise kui kollektiivse trauma taustal jääb sageli varju tõsiasi, et paljudele represseeritutele oli Eestisse naasmine samuti valuline protsess. Kui siin ei olnud sugulasi, kelle juures peatuda, siis ei olnud neil Eestis enam kodu, paljud tundsid end hüljatuna. Seetõttu pole üllatav, et küüditatute hulgas oli noori, kes pärast vabanemist otsustasid jääda elama uuele kodumaale. Neist juhtumeist on räägitud vaid põgusalt, sest Siberisse oma kodu rajanud küüditatud ei moodusta sidusat kogukonda. Võrreldes näiteks 1850ndatest Ülem-Suetukis elavate Siberi eestlastega, on märtsiküüditatud üksikud mahajääjad. Nad on abiellunud sealsetega, nende kodune keel on vene keel, mistõttu nende lapsed ja lapselapsed end eestlasena enam ei määratle.

Meil on õnnestunud leida Krasnojarski krais ja Hakassias kaksteist Siberisse elama jäänud küüditatut või nende järeltulijat. Kuni 1990ndateni oli nende side Eestiga tihedam, käidi mõned korrad ka Eestis või tulid sugulased Siberisse külla, aga pärast Eesti iseseisvumist jäi suhtlemine järsult harvemaks ning küüditatute lastel ja lastelastel kontakt Eestiga tegelikult puudub.

1 Kunstirühmitus Sled on kasvanud välja Marika Alveri juhendatud (2013–2017) Eesti Kunstiakadeemia tudengite ekspeditsioonidest. Loomeprotsessis liidab neid kunsti ja antropoloogia ühendamine. Sünteesides tunnetuslikku ja uurimuslikku käsitusviisi, on nad kasutanud antropoloogilisi uurimismeetodeid (pikaaegsed välitööd, materjali visuaalne dokumenteerimine, arhiivitöö), kunsti väljendusvorme ja performatiivseid sotsiaalseid sekkumisi ning ajendanud ise sündmusi. Oma kunstipraktikas keskenduvad nad isikliku ja kollektiivse mälu seostele, mäletamise-mälestamise ja identiteedi küsimustele.

Tegemist on avatud koostoimimisega. Kunstirühmitusse kuuluvad Marika Alver, Ave Taavet, Triin Kerge, Katarina Meister, Anne Kaljas, Liis Juuse, Johanna Rannula, Kalle Keskrand, Liina Lepik, Eva Sepping, Maria Aua, Piret Meos, Madis Tuuder, Mari-Lii Hirsik, Hannes Lung, Kaarel Küttas ja Triinu Soikmets. Kunstiprogrammi "Siberi lapsepõlv" raames on nad kutsunud endaga koos töötama operaator Carolyn Niitla, kunstnik Tanel Randeri ning ansambli Eeter.

2 2017. aasta välitööd toimusid Eesti Kunstiakadeemia ja Vabamu muuseumi koostöös.

3 Eesti Memento Liit algatas 2010. aastal konkursi, millega kutsuti koolinoori koguma küüditatud laste ja noorte mälestusi ning sel viisil võrdlema oma kogemust keeruliste oludega Siberis. Sellest ideest on praeguseks kasvanud välja kolm kogumikku: "Siberi karm kool: küüditatute koolilood" (2011), "Siberi kodu" (2014) ja "Siberist tagasi koju" (2015), kuhu on koondatud 1941. ja 1949. aastal Siberisse saadetud laste mälestusi. Kahtlemata on tegemist väga vajaliku haridusliku projektiga.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: