Ave Taavet. "Mu koduke on tilluke" – kinnisvaraprobleemidest lastelauludes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Illustratsioon
Illustratsioon Autor/allikas: Fred Kotkas

Ave Taavet kirjutas Müürilehes, et tuntud lastelaulud kubisevad vihjetest, et kinnisvaratehingutes ja ehitusalaselt vajaksid nende tegelased rohkem spetsialistide nõu. Kinni ei peeta turvanõuetest ning materjalidena kasutatakse lund ja mulda, rääkimata sellest, et kodu ei suudeta üleski leida.

Kas oled kunagi mõelnud, miks põdra aken on väike? Või miks peab Mutionu elama sügaval kadakpõõsa juure all? Lastelaulude tegelased on enamjaolt majanduslikult vähekindlustatud indiviidid, mistõttu ei maksa ka imestada, et nende elukeskkond on sageli kitsas, ebamugav, keskustest kaugel ning oma jõududega ehitatud. Kui küsida maitsva(!) saiapätsi eest vaid viis hästi pikka paid, siis ilmselgelt on kondiitriettevõtte ärimudel vigane ja nii ei saagi lubada endale paremat elukohta kui kusagil paksu metsa sees. Põhjustega, miks lastelaulude kangelased rahaliselt heal järjel ei ole, me selles artiklis süvitsi tegeleda ei jõua. Küll aga uurime nende mõtlematu käitumise tagajärgi kinnisvaraga seotud valikutes.

Kui tahad, tule alati!

Lastelauludes domineerib jagatud elupind või kinnisvara territoriaalpiirid on hägused. Ühelt poolt loob see lisaväärtusi – sotsiaalset avatust, kaasatust ja kogukonnatunnet –, teisalt on nii mitmedki lastelaulude ja -juttude tegelased kimpus kutsumata külalistega. Kui sinu hoov on ka su sõbra õu, siis loomulikult saab nende füüsilist ja vaimset jõudu oma eesmärkide huvides ekspluateerida. Kui aga seltsimehed ja semud läbi avali akende ja telekanali sisse lendavad ("Kõige suurem sõber"), ütleb see meile nii mõndagi hoone turvalisuse kohta.

Ohtralt külalisi voorib läbi ka Mutionu sügavatest eluruumidest ("Mutionu pidu"). Sama laulu 12 salmi võrra pikemas algversioonis on ära toodud selle ohjeldamatu pidutsemise pahupooled. Alkoholi kuritarvitanud jänes astub siilikese käpa peale, mis viib joobes loomade vahel sõneluse ja verbaalse vägivallani (kaarnat sõimatakse pigilinnuks). Tekkinud löömingu käigus kistakse lõhki siili kasukas ja karu vest. Rebane jääb ilma kõrvast, harakas sabast ja jänes oma karkudest. Õhtu lõpuks on kaarna nokk paistes ja põder jääb kogu eluks lonkama. Sellised on valimatu võõrustamise ja eluaseme vastutustundetu kasutamise traagilised tagajärjed.

Võõraste majja lubamise negatiivseid tulemusi leiab ka mujalt – just niimoodi jäi oma kätega rajatud majast ilma töökas ja alalhoidlik mäger. Ühel õhtul trügisid tema ukse vahelt sisse kährikkoerad, kes teatasid: "Kõik on korras, papi. / Ruum on teil ju lahe – / jääme veidi siia… / Poleks mõtet asja / kakluseni viia." Ehkki mäger pöördus viivitamatult kohtu poole, ootab kaebus siiani lahendit ("Mägra maja"). Siinkohal tahaksin konservatiivsete eluviiside ja terve talupojamõistuse poolest esile tõsta tigu, kes "oma majja võõraid ei luba", sest "puhas peab olema tuba" ("Tigu") . Alalhoidliku eluviisiga torkavad positiivselt silma ka oravad, kelle "majja sisse uks, nii tillukene, võõraid eal ei lase" ("Laul oravatest").

Kui esmapilgul näib n-ö lahtiste uste poliitika ja valimatu võõrustamine lastelauludes positiivse, avatud ruumi loova käitumismustrina, siis toodud näidete valguses tuleb tõdeda, et sellel on ka oma varjuküljed.

Ehitame maja!

Maja kvaliteet algab aga oskuslikult valitud meistrimeestest ja kvaliteetsetest ehitusmaterjalidest. Kahjuks pole lastelauludes nendegi eelistustega just kiita.

Sõprade kaasamine saab alguse sageli juba ehitusprotsessis, ühiste jõududega ehitatakse maja näiteks laulus "Ehitame maja", mis täitub niipea, kui seinad on püsti, tantsu, saiakeste ja maiusroogadega. "Tulge külla, sõbrad, nüüd me ootame! Kõiki teid pea kohata siin loodame!" laulab lustakas luuletaja anonüümsele publikule. Ühisüritusena ehitavad maja ka suurushullustuses ahvid lõputus lastelaulus "Ahvid ehitavad maja", kus neil on valmis juba 132. korrus, aga ikka nad ei väsi. Maja on ahvidel väga vaja. Selgusetuks jääb, kes nende mania grandiosa't rahastab ja milline on valmiva suurprojekti funktsioon. Kas büroo- või elupinnad? Ametiasutused või avalik ruum?

Palju on ka n-ö üksiküritajaid. Näiteks juba varem mainitud mäger, kes "kõik, mis majas tarvis, / ise valmis treis ta". Viljakaimaks ehitusmeistriks lastelauludes on aga vaieldamatult mutt, kes on oma kätega ehitanud nii sisseplaneeritud mööbliga isiklikud eluruumid ("Mullast maja") kui ka erinevate loomade elupaiku ühendava metrooliini ("Muti metroo"). Protestantlikku eetikat ja kapitalismivaimu esindab kukekene, kes "toksib ühe haamriga nii päeval kui ka ööl. / Tral-lal-laa, tral-lal-laa küll on tore töötada, / Tral-lal-laa, tral-lal-laa tööta sina ka" ("Kukekene ehitab"). Laulu jooksul võtab kukekene lisaks teise, kolmanda, neljanda ja viienda haamri, tagudes maja lõpuks nii tiibade, jalgade kui ka nokakesega. Ehkki laulumäng on lõbusa rütmi ja korduva lustakust rõhutava "tral-lal-laa…" refrääniga, on sisuliselt tegu hoiatuslooga. Töönarkomaanist kukeke (kes ärkab alati koos koiduga) toob oma elu ja tervise ohvriks fantastilisele ehitusprojektile.

Silmatorkavalt sage on lastelauludes eksperimentaalsete ehitusmaterjalide eelistamine. Noor ehitaja, kes on "alles väike mees, vaevalt meeter maast", ehitab liivast linna ja samblast puid ("Noor ehitaja"). Teises loos kärutab aga mutt kokku liiva, et teha sellest toanurka kollane diivan. Mullast on juba valminud laud, tool, voodi ja kapp ("Mullast maja"). Sellised eluruumid kõlavad kõige muu kui mugava ja sanitaarnõuetele vastavana. Positiivse näitena modernismist, funktsionaalsusest ja pisutki moodsamast lähenemisest paistab silma laul "Kikkapoisi härrakene", kus nn munamaja on "väike valge vagune". Majal ei ole ust ega akent, katust ega korstnat, pliiti ega kaminat. See on Olev Siinmaa ja Le Corbusier. Maja on siin sõna otseses mõttes elamise masin ning selle omadusi on väljendatud elegantse minimalismiga.

Kuna elamispindade kitsikus annab lauludes teravalt tunda, siis pole imestada, et ehitamisele kuluvat aega püütakse optimeerida. Töö käib ikka "täie hooga", "killa, kõlla, kop-kop-kopp!", "…juba tehti treppi, juba pandi voodrit". "Siuh-säuh, siuh-säuh. Valmis!" Ehitusprotsessi eskaleerimise kurvad tagajärjed ei lase end kaua oodata. Toon siin käepärase näite laulust "Seenemaja", kus võimalikud üürilised uudistavad üleöö kerkinud pilvikumaja. Kõigepealt selgub, et hoonel on probleeme niiskusega. Sipelgas põlgab selle ära, sest aknaid on vähe (sama probleem kummitab ka "Põdra majas", kus aken on väike, või "Kikkapoisi härrakeses", kus aknad sootuks puuduvad). Lõpuks tuleb seenemaja juurde ussike, kellele "majake kohane on". Kuid taoliste üürnike peale, kes lepivad niiske katuse ja akende puudumisega, ei saa kinnisvaraturul lootma jääda.

Metsas kuri jahimees

Raske on öelda, kas see teeme-ise-esteetika on välja kasvanud keskkonnateadlikkusest, erisoovidest seoses detailplaneeringuga või rahalisest kitsikusest, kuid üks on kindel: sellelgi on oma kitsaskohad, mis viivad tihti tõsiste küsimusteni hoone turvalisuse teemal. Naiivse ja vastutustundetuna mõjub ehitusmeistri soov, kes kutsub laulus "Lumest majake" jänku lume sisse kaevatud majakesse elama ja teatab: "Me hunti ei karda koos elades siis, / Ei meid ta saa murda, sest uksel on riiv." Aga mis saab kevadel? Suvel? Hoiatusena tasub meenutada ka "Kolme põrsakese" lugu, mis demonstreerib ilmekalt, et hundi vastu ei aita kinnine uks ega optimistlik ellusuhtumine, vaid arukalt ja otstarbekalt valitud ehitusmaterjalid.

Mure on seda suurem, et näidetest kumab korduvalt läbi tunne, et loomakesed ei ela just kõige turvalisemas naabruskonnas. Põdra maja ümber luusib püssiga kuri jahimees, toiduga linnumajja meelitatud linde ohustab lähenev kass, mägra maja võtavad üle kihvade ja rotinahast rihmadega kurjad kährikud. Getostumise ja ühiskonna polariseerumise tingimustes peaks aina enam rõhku panema hoone ehituslikule turvalisusele.

Kus on kodukoht?

Paljudel meist ei ole võimalik soetada kinnisvara Tallinna kesklinna, Viimsisse või Piritale. Sestap vaatab eestlane ikka metsa poole, kus krunt on odavam. Paljud laulud peegeldavad sama muret. Põdra maja on metsa sees. Sealsamas elavad väike päkapikk ja Mutionu. Ennist mainitud laulus "Ehitame maja" otsustatakse hoone rajada metsa veerde õitsevale aasale, lõbusasti vuliseva oja äärde mahlakase kõrvale. Need koordinaadid võtavad hästi kokku lastelaule kummitava probleemi: elatakse ikka vähearenenud infrastruktuuriga piirkondades, kusagil perifeerias.

Teisalt kompenseerivad kodu asukohta erinevad vaimsed väärtused. Kodu see ei ole koda, millel aken, uks. Kodu on veel rohkem, kui sõna selgeks teeb ("Kodulaul"). Niisiis jäävad mingid väärtused ja omadused kodu juures alati hoomamatuteks. Koduga seotud väärtuste hierarhia võtab kenasti kokku Martin Körberi laul "Vaikne kena kohakene", mida laulik alustab ülistuslauluna oma vanematekodule, kuid juba kolmandas salmis selgub, et nimetatud krundil ei olnud töötavat veevärkigi: "Selge allikas seal jookseb, / Sealt ma lapsepõlves jõin."

Alateema pealkirjas püstitatud küsimus toob meid veel ühe põletava probleemi juurde: arhitektuuriliste lahenduste terviklikum planeering linnaruumis. Tänavad, postiindeksid, trepikodade ja korterite numbrid näivad neis täielikult puuduvat. Nii jääbki laulikul üle küsida, "kus on kodukoht". Rahvalikus laulus "Kus on minu kodukene", mis tundub olevat esitatud eksinud lapse perspektiivist, küsib minategelane samuti: "Kus on minu koduke, koduke nii armsake? […] Kus on tammest tareke, tare ümber aiake?" Laulu lõpusalm annab vastuse: "Seal, kus metsad sinavad, pikad põllud lõpevad." Ehkki laulu esitajale ja kuulajale võib taoline poeetiline ruumitunnetus esteetilist naudingut pakkuda, ei saa me mööda vaadata kurvast tõsiasjast, et meie lastelaulud on täis eksinud, segaduses tegelasi, kelle ainus mälestus kadunud kodupaigast on, et see asus "kaugel laia laane taga, sealpool suurt ja laia sood. / Kus on järvekene vaga, kus ei õõtsu tuulehood" ("Minu kodu").

Elul pole miskit häda

Lõpetuseks proovime luua sotsiaalse profiili keskmisest kodanikust, kes üritab lastelauludes omale isiklikku kinnisvara soetada. Kindlasti on tegu majanduslikult vähem kindlustatud elanikkonna osaga. Sellele viitab juba nende lauludes välja toodud toidusedel. Vaesem elanikkond toitub tihti ebatervislikult – odavatest, kuid kõrge energiasisaldusega toodetest. Vitamiinide ja tasakaalustatud toitumise asemel domineerivad suhkur ja rasvad. See seletab nii metsas saiu küpsetava päkapiku populaarsust kui ka "Ehitame maja" seltskonna elevust, et "saiakesed küpsevad meil uues ahjus". Olulist toidulisa näib pakkuvat elukeskkond ise: "Põder limpsis samblasuppi, orav näris käbijuppi…" Aga küttidele ja korilastele vaevalt pangalaenu pakutakse.

Kahtlased on ka lastelaulude tegelaste eluviisid. Mõnevõrra lihtsustatult võib öelda, et käib üks pidev pillerkaar ning tõsiseltvõetavaid, stabiilse pereelu ja jagatud vastutusega indiviide nende hulgas sama hästi kui polegi. Mutionu peo kurba lõppu me juba mainisime. Klubi, kus laulmas käia ja lustlikult elada, asutavad ka oravad. Kusjuures, klubi liikmemaks on üks tõru(!). Sõpru oodatakse külla "Leopoldi laulus" ja "Ehitame maja" meistrimehed näivadki võtvat suure töö ette vaid selleks, et tuule ja vihma eest varjatult "uues toas tantsu lüüa".

Pisut arukamat lähenemist esindavad konnad, kes mitte ainult ei aruta, kuhu maja ehitada, vaid peavad ka naisevõtuplaane. Sellest sündmusest on säilinud kaks erinevat versiooni, Hando Runneli ja Helvi Jürissonikäsitluses (kummagi laulu pealkiri on "Konnade maja"). Esimese versiooni järgi pesitsevad nad soos, mis on mõnus mülgas, ega tahagi mujal elada. Teises käsitluses "ükskord maja ehitada / otsustanud on nad". Ühelt poolt pole neil "miskit häda", teisalt "siiski oma eluga ei ole rahul konnad". Runneli versioonis sunnib pereplaneerimise vajadus neid lõpuks soost lahkuma. Teisel juhul ei suuda nad tulevase hoone asukohta paika panna ja maja jääbki ehitamata. Nii sundmigratsioon kui ka erinevate poolte suutmatus koostööd teha on elulised probleemid, mis mõjutavad otseselt arenguid kinnisvaraturul.

Lõpetuseks

Selline oli väike pilguheit lastelaulude traagilisse maailma. Selge see, et lood ja laulud, mille saatel me üles oleme kasvanud, vormivad meie tunnetust ja ootusi elule. Kui nende näidete valguses jääb ekslik mulje, et elu ongi üks pidev tants ja trall, kus jalg tatsub, suu matsub, siis tasub endalt tõsiselt küsida, kas me sellist pilti kinnisvara soetamisest tahamegi oma lastele edasi anda. Võib-olla on kätte jõudnud aeg uuteks lastelauludeks?

Kasutatud laulud

"Ahvid ehitavad maja"
"Ehitajate laul" (L. Schuffenhauer, tlk G. Targo, saksa lastelaul)
"Ehitame maja" (A. Kumpas, A. Kumpas)
"Ehitame maja" (P. Üllaste)
"Kellele ehitad maja" (R. Parve)
"Kes elab metsa sees?" (saksa rahvaviis)
"Kikkapoisi härrakene" (H. Mänd)
"Kodulaul" (J. Viiding, O. Ehala)
"Konnade kodu" (H. Jürisson)
"Konnade kodu" (H. Runnel)
"Kukekene ehitab" (A. Velli)
"Kus on minu koduke?" (eesti rahvalaul)
"Kõige suurem sõber" (P. Aimla, T. Kõrvits)
"Laul oravatest" (L. Helismaa, T. Kärki)
"Linnumaja" (U. Sikemäe)
"Lumest majakene" (N. Frenkel, M. Krassev)
"Meil aiaäärne tänavas" (L. Koidula, eesti rahvaviis)
"Minu kodu" (A. Nugin)
"Mullast maja" (U. Leies)
"Muti metroo" (U. Leies, R. Päts)
"Mutionu pidu" (A. Dahlberg, eesti rahvaviis)
"Mägra maja" (H. Jürisson, J. Steinfeldt)
"Noor ehitaja" (O. Roots, R. Päts)
"Põdra maja" (N. Laanepõld, prantsuse rahvaviis)
"Seenemaja" (H. Mänd, eesti rahvalaul)
"Tigu" (U. Leies)
"Vaikne kena kohakene" (M. Körber, eesti rahvaviis)
"Varakas harakas" (E. Sepp)

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: