"Osa neist tekstidest on sündinud väljaspool Eestit, siiapoole vaadates, siin väga sageli pärast 1989. aastat käies ja kirjutatud pisut eemalseisjana. Aga samas üks asi on selle raamatu juures minu jaoks väga oluline. See on see, et kui ma neist tekste kirjutasin, siis ma olin vaimustunud sellest, mis siin toimub. Ma olin vaimustunud võimalusest tulla lähemale, kahe jalaga siia ja jätkata oma tegevust õppejõu, kirjandusteadlasena siin. Seetõttu on selle raamatu teine tahk arvustused ja esseed, mis on kirjutatud siin. Viimane neist on ainult üks aasta vana," rääkis Kirss.

Peale väliseesti kirjanduse, kultuuri ning ajaloo peab Kirss oma teose keskmeks ka elulugusid ja mälestusi. "Kuidas nendesse suhtuda, mis nad on. Ma räägin publitseeritud mälestustest. Hetkel loen Lauri Kettuse raamatut "Laadogast Balatonini", mis ilmus kaua aega tagasi, 1999, kus on niivõrd värskelt ette joonistatud pildid tema tööst Tartu ülikoolis päris rahvusülikooli alguses 1919. Sellest raamatust tulebki välja, et need mälestuste reflektiivsed tekstid on osa kultuuriajaloost niivõrd, kuivõrd neid tekste lugeda ja lugeda neid küllalt tihedalt, tõhusalt ja palju, siis teaduslik probleemiseade, uurimisküsimus võib muutuda kardinaalselt oma mõõdult, sest see sisu on vastuvõetud ja väga suuri möödapanekuid siis ei teki. Aga kellel on siis aega, et nii palju lugeda."

Selle raamatu viimase osa küsimus on, et kuidas aeglustuda, kui maailm kiireneb, märkis Kirss. "Minu Eestis oleku periood, kus ma aktiivselt töötasin, olen töötanud ja siiamaani töötan Eestis ülikoolis, on üha üle kuumenenud. See valdkond, et me peame teadusedusamme kruttima ja tootma nii kiiresti, et tekstinauding kaob ära. Sügav pilk kaob ära. Taaslugemine kaob ära. Seetõttu olen ma pisut ajakirjanduslikes arvamuslugudes – 2007. aasta algusest – natuke sõjakäiku pidanud," tunnistas ta. "Vähemalt kõrghariduses võiks säilida natuke aeglasem samm."