Arvustus. Silja Vuorikuru toob Aino Kallase tagasi

Uus raamat
Silja Vuorikuru
"Aino Kallas. Maailma südames"
Tõlkinud Sirje Olesk
Varrak
Läinud aastal tähistati Soomes suurejooneliselt soome-eesti kirjaniku Aino Kallase 140. sünniaastapäeva ja juubeliaasta jätkub üha. Soomlased oskavad suurepäraselt põimida kultuurilist järjepidevust lugude kaudu oma identiteeti, nii et see ulatub rohjujuure tasandile, läheb iga tavalisegi inimese südamesse, luues elurikkust, millega mõõta loome- ja elujõudu, rõõmustada ja andestada. See tegevus pole vaid ühe mälestusmärgi püstitamine, vaid lugude jutustamine: raadio- ja telesaated, teatrietendused, seminarid, filmid ja muu.
Eestlased on saanud Aino Kallase juubeliaasta puhul noore kirjandusteadlase Silja Vuorikuru doktoriväitekirja põhjal kirjutatud suurepärase eluloo "Aino Kallas. Maailma südames".
Autor on jaganud Aino Kallase elu ajaraami ja näitab noore naise kujunemist kirjanikuks, eestlaseks ja soomlaseks, abikaasaks, emaks, maailmainimeseks. Ta näitab tema isikliku elu tugevust, elujõudu, kurbust ja kaotust. See, millele ta igal eluperioodil toetub, on kirjutamine. Teos jälgib kirjaniku elu ja tema teoste ühtekuuluvust. Aino Kallase eluloo kaudu saab lugeja osa Aino ja Oskar Kallase partneriks ja sõbraks kujunemise loost vaatamata loominguliste inimeste väljakutsetele ja keerulisele elule.
Aino Kallas saabus mu endagi ellu uuesti pea aasta tagasi aprillis, kui Helsingi teater Avatud Uksed (Avoimet Ovet) tähistas Aino Kallase näidendiga "Hundimõrsja" Eesti 100. ja Aino Kallase 140. juubelit ja mul paluti sel puhul pidada juubelikõne. Rääkisin Aino Kallasest kui vaimsest sillast Eesti ja Soome vahel, asjadest, mida minu kui kirjaniku tähelepanekute kaudu on teadvustatud ja mis on teadvustamata selles narratiivis, näiteks sõjärgne pagulus, sõprade kadumised ja surm, kui Eesti okupeeritakse aastal 1940.
Kui Eestis on käsitletud libahundi teemat eelkõige August Kitzbergi samanimelise novelli esitatud müütilise loo kaudu võõraks olemise fenomenina, siis Soome Heidi Tola lavastatud suurepärases lavastuses näidati libahundi ehk hundimõrsja teemat keelatud armastuse kaudu.
Soomes loodud kirjanikumüüt Ainost räägib peamiselt tema keelatud armastusest luuletaja Eino Leino vastu, mis põhjustas peres palju valu ja seadis Kallaste abielu ohtu, aga Aino Kallasel oli abielu kõrvalt ka teisi vaimustusi. Vuorikuru raamatus jääb lähema tähelepanuta Aino imetlev suhtumine ja ka armumine Juhan Luigasse, kes oli särav intellektuaal, etnoloog, kirjanik, arst, neuroloog, filosoof, kunstiekspert, muusik ja psühholoog. See vastastikune suhe: segu imetlusest, armumisest ning vaimsest sõprusest, kestis ligi kakskümmend aastat.
Aino Kallase suhe Eino Leinoga oli ehk dramaatilisem, kuid Oskar Kallas ei jätnud Ainot maha ja Aino ei jätnud Oskar Kallast maha.
Silja Vuorikuru näitab Eino Leino ja Aino Kallase lugu avades Leinot vastuolulise naistemehe ja oivalise luuletajana, kuid ka nartsissistina, kes pidi Ainot alandama.
Kire teemat Aino Kallase loomingus ja elus on käsitlenud soome kirjandusteadlane Kuku Melkas 2006. aastal valminud väitekirjas "Ajalugu, iha ja teadmiste madu Aino Kallase loomingus". Samuti on pööranud kire kui loomingulise jõu teemale tähelepanu oma doktoriväitekirjas kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar ingliskeelses väitekirjas: "Embodied subjectivity in the Diares of Virgina Woolf, Aino Kallas and Anaïs Nin". Sellestki teosest saaks sarnaselt Vuorikuru raamatule vormida hea tavalisele lugejale mõeldud eestikeelse teose.
Samal teatriõhtul, millest eespool juttu oli, tutvusin ja sõbrunesin raamatu "Aino Kallas. Maailma südames" autori Silja Vuorikuruga. Elu viis meid uuesti kokku kahe ühise esinemise kaudu: 10. mail Soome Kirjanduse Seltsi korraldatud Aino Kallase nimepäeva seminaril Helsingis ja Sylvi Kekkoneni nimelisel seminaril Pieksämäel. Nii jätkan ka siin Vuorikuru raamatu arvustamist pigem dialoogina, mida see põgus tutvus sünnitas ja mis lubab mul Vuorikuru raamatut hea meelega kõigile lugemiseks soovitada - selleks ei pea olema kirjandusteadlane.
Jagan ajaloolase Aivar Põldvee tabavat kokkuvõtet ajakirjas Keel ja Kirjandus, mis sobib kenasti ka Vuorikuru raamatu iseloomustamiseks, et kirjaniku ja inimesena oli Aino Kallas (1878-1956) piiripealne, nagu kaheks jagatud hingega "Hundimõrsja"-libahunt, kellega ta end loojanatuurina kõige rohkem samastas, ühe jalaga Soomes ja teise jalaga Eestis, nimeka soome professori Julius Krohni tütar, kes abiellus eesti rahvaluuleteadlase ja hilisema diplomadi Oskar Kallasega, pidetu mõlemal kodumaal, otsimas juuri ja püüdlemas rahvusvahelist läbilööki, kirjutades soome keeles Eesti ajaloo ainetel. "Naine, kellel olid ajud," kui võtta aluseks ühe tema novelli pealkiri.
Tema tekste saab täna asetada ökofeminismi, feminismi, sümbolismi, impressionismi, dekadentsi, psühhoanalüüsi ja ekstentsialismi konteksti.
Vuorikuru raamatust ei tule esile, kuid Leena Kurvet-Käosaar on Keele ja Kirjanduse artiklis "Algupärase talupojavere jõud. Eesti tõu küsimus Aino Kallase loomingus." (Keel ja kirjandus, 10, 72 9-745) rõhutanud, et Aino Kallas oli tuttav selliste oma ajastu suurte mõtlejate nagu Friedrich Nietzsche, Otto Einubgeri, Georg Simmeli, Sigmund Freudi ja paljude teiste töödega. Samuti oli ta hästi kursis Skandinaaviamaade naisemantsipatsiooni debattidega, eriti Laura Marholmi, Ellen Key ja Minna Canthi seisukohtadega ning sel ajaperioodil aktuaalsete inimese seksuaalsust puudutavate diskussioonidega kuni ökokriitilise mõtlemiseni välja.
Silja Vuorikuri näitab oma teoses, et laia silmaringi ja rikkaliku lugemusega Aino Kallase vaimses pärandis tõuseb esile mitmeid liine -- tema eriline suhe Noor-Eesti rühmaga, hinnagud nii eesti kui soome kirjandusele, tema enda esteetilised ja eksistentsiaalsed stiiliarendused, lisaks Aino Kallas Soome ja Eesti sillaehitajana. Vuorikuri seob Eesti ka rahvusvahelise sõnavabaduse ja inimsõiguste eest seisva kirjanike organisatsiooni PENiga, mis läinud aastal tähistas 90. juubelisünnipäeva.
Vuorikuru kirjutab, et Oskar Kallasega abielludes oli Aino enne pulmi mures ja rahutu: ees ootas lahkumine lapsepõlvekodust, abielunaise kohussed, võimalik rasedus. Aino muretses, et Oskar armus temasse kui naisesse, kunstnikku Ainos ta tundis vähe.
Pealegi polnud tal oma abiellumist Oskar Kallasega hõlbus põhjendada oma õemehele, soome keele ja kirjanduse professorile Eemil Nestor Setäläle, kelle meelest eestlased olid väljasurev rahvas ja neil oli vaid talupoja ja käsitöölise kultuur, unustades, et tema naiseõde Aino on abiellumas oma venna väga hea sõbra Helsingi ülikoolis doktoriõppes oleva Eesti vaimse eliidi esindajaga.
Tõu ja rassi teemad ei tõuse Silja Vurorikuru kirjutatud Aino Kallase eluloos eriti esile, kuid Leena Kurvet-Käosaar on just selles kontekstis kirjutanud juba eelmainitud artiklis "Algupärase talupojavere jõud. Eesti tõu küsimus Aino Kallase loomingus."
Tõu- ja rassiküsimused kerkisid esile 19. sajandi lõpul ja 20. alul, puudutades ka eestlaste ja soomlaste hoiakuid. Aino püüdis terve elu Eestit suureks rääkida ja näidata selle rahva elujõudu, kuigi aeg-ajalt tekitas ta Eestis ka mõne kirjandusliku skandaali.
Aino oli abielludes Oskarist kümme aastat noorem. Oskar oli juba väljakujunenud ja ühiskondlikult aktiivne mees. Kihluse ajal ta isegi kahtles, et ehk sobiks Ainole mõni teine kunstnik. Siiski oli Oskaris Ainole palju tuttavlikku. Nagu Aino kadunud isa ja vend Kaarle Krohn, oli ka Oskar rahvaluule uurija ning jäägitult pühendunud oma rahvale, selle ajaloole ja pärandile. Nagu Aino isal ja mõlemal vennal olid ka Oskaril kindlad usulised tõekspidamised. Noorelt isatuks jäänud naine otsis alateadlikult Oskarist isalikku ja vennalikku tuge.
Aino hirm, et Oskar ei saa temast kui kunstnikust aru, osutus alusetuks. Vuorikuru kirjutab, et sõnatult vastas Oskar oma pruudi muredele pulmapäeva hommikul. Ta kinkis Ainole hõbeplaadiga kuivatuspressi, mis oli kaunistatud tammelehtedega ja kuhu oli graveeritud Aino kirjanikunimi, tollal Aino Suonio. See väike kaunis ese sümboliseeris kunstnkuks olemist. Kaunite joontega graveeritud nimi sisaldas lubadust: kuigi ta abiellub Oskariga, saab ta ikkagi jääda kirjanikuks.
Ja Oskar Kallas pidas sõna - Aino Kallas sai järgida naisena kirjanikukutsumust, mis polnud sellal endastmõistetav, kirjanik sai viibida laste ja pereelu ning muude kohustuste kõrvalt suursaadiku abikaasana pikkadel loomepuhkustel Eestis ja välismaal. Tänu Oskar Kallase diplomaadipositsioonile Helsingis ja Londonis suutis ta luua kontakte mitmel pool maailmas. Tundmatu soome päritolu naiskirjaniku teostel ei oleks 1920. aastate inglise kirjandusmaastikul õnnestunud tähelepanu äratada ilma oma mehe kõrge positsioonita.
Külma sõja ajal on kujunenud minu arvates müüt, et konservatiivne Oskar Kallas ei olnud Ainole õige abikaasa. Ma pole Aino Kallse uurija, kuid kirjanik ja poliitik Hella Wuolijoki on kirjutanud, justkui Oskar ja Aino Kallas poleks olnud Tartu seltskonnas eriti soositud. Samas nii Oskar kui Aino Kallas toetasid tollase eesti tüdruku Hella Murriku Helsingi ülikooli õppima minekut.
Hellast sai hiljem Soomes kommunist ja stalinist, ning vaevalt ta võinukski iseiseisva riigi suursaadikust Oskar Kallasest eriti kiitvalt kirjutada. Ka Silja Vuorikuru ei tea, kas abielupaar pöördus tema poole abi saamiseks pärast sõda, kui oldi juba Rootsis paguluses ja Hella oli pandud Nõukogude Liidu poolt kontrollitud Soomes kõrgel positsioonile. Kuna Aino oli Eesti kodakondsusega Soomes, pääses ta kodumaale alles pärast Stalini surma.
Aino Kallas on oma loomingus pagulusele Rootsis pööranud palju tähelepanu ja kui tänapäeval teame rohkem eestlaste saavutustest ja tublidusest põgenikena, kes hakkasid oma kirjastusi, koole ja Eesti maju looma, siis Aino Kallas kirjutab kodumaa kaotanute valust. Pärast Eesti okupeerimist sünnivad sellised luulekogud nagu "Pagulased", "Maapaos", "Pagulase haud".
Samal perioodil sündis ka essee "Pagulase hingeelu", mis on tänapäevalgi eriti ajakohane:
"Pagulased moodustavad justkui eraldi inimklassi -- juuretud, isamaatud... Lühidalt on nad vägisi ja saatuse sunnil lahti rebitud inimesed, keda seob minevik, kuid vaid haruharva ootab ees kindel tulevik. (---). Rootsi, üks väga väheseid vana Euroopa maid, mis pääses mõlemast maailmasõjast, on vabatahtlikult ja väga abivalmilt võtnud enese õlule osa sõjajärgsete probleemide lahendamisest, sealhulgas pagulaste tulvast, mis juba omaettegi on väga murettekitav märk maailmas ikka veel kestvast kriisiolukorrast."
Soome kirjandusseltsi arhiivis on ka Aino Kallase märkmik, kus ta alates 1940. aastast, kui saabub okupatsioon, on toonud ära oma NKVD keldritesse kadunud ja vangistatud sõprade ja tuttavate nimed, kokku on seal 300 nime. Ainol ja Oskaril oli viis last: Virve 1901-1953; Laine 1902-1941, kes hukkus vene sõduri hooletu lasu tõttu, nagu on kirjutanud eestlasest ajaloolane Robert Nerman (1946-2015), kellelt saab andmed ka Silja Vuorikuru. Kuid Eesti Päevalehele antud intervjuus (EPL 06.12.2017 Sirje pere lugu: Aino Kallase pöörase elulooga lapselaps) räägib Laine tütar Aino Määr-Brown, et mahalaskimne oli ikka ette planeeritud, sest kaks nädalat enne seda tegi enesetapu tema onu, Aino ja Oskar Kallase poeg Sulev, keda NKVD proovis värvata oma teenistusse või teda oleks ootanud ees Siber.
Aino ja Oskar Kallasel sündis 1906. aastal poeg Sulev, kes suri imikuna, ja Hillar (1910-1978). Neil on mööda maailma 24 järeltulijat, kellest kolm oskavad ka eesti keelt.
Vaatamata traagilistele olukordadale kirjutas Aino kogu aeg, see oli tema elujõu allikas. Silja Vuorikuri Aino Kallase eluloos on see fakt üks imetlusväärsemaid osi, jääb vaid küsida, kuidas ta suutis kirjutada ka elu kõige masendavamatel hetkedel kuni surmani. Oskar Kallas suri 1946. aastal ja on maetud Helsingisse. Aino Kallas kirjutas viis kuud pärast Oskari surma oma sõbrale Ida Grünthalile, Wilhem Grünthal Ridala abikaasale: "Igatsen tema järele nii väga, ta oli nii hea teekaaslane mu eluteel." Oskari viimastel eluaastatel tundis Aino tema vastu suurt tänutunnet. Ilma Oskari toeta, ilma tema karjääri ja ühiskondliku positsioonita ei oleks ta kunagi saavutanud rahvusvahelist menu kirjanikuna.
Oskar Kallas ongi jäänud Aino loos tagaplaanile, läinud aasta oktoobris tähistati tagasihoidlikult ka Oskari 150. sünniaastapäeva. Sirje Olesk, kes oli 2012 aastal ühtlasi Silja Vuorikuru väitekirja oponent ja kõnealuse eluloo tõlkija, ongi täheldanud, et Oskar jääb Aino loos tahaplaanile ja ehk siin ongi meil soomlastelt õppida, kuidas muuta elulugu elavaks, kuidas tuua suur looja tagasi inimeste meeltesse, sest meie ajalugu on okupatsiooni tõttu täis suuri katkestusi ja identiteedi muutusi, aga me saame sümboolselt kõik jälle elavaks muuta.
Oskar Kallasest pakub palju põnevat ja harivat kuulamist ERRi arhiiv, see aitab mineviku katkestused uuesti kokku liita ning luua rõõmsamat ja intellektuaalsemat tänast päeva ja inimest. Silja Vuorikuri teos teeb suurepärase ülevaate Aino Kallase kirjanduslikust loomingust ja on südant hariv lugemine kellele tahes. Uuel algaval sajandil ongi hakatud rääkima Aino Kallase renessansist. Lisaks Leena Kurvet Käosaarele ja Kukku Melkasele on 21 sajandil käsitlenud Aino Kallase loomingut Minna Aalto ja Elo Lindsalu oma väitekirjas.
Toimetaja: Valner Valme