"Mul on piinlik öelda, et see teema mind alguses ei kõnetanud. Võib-olla seepärast, et mulle vähemalt tundub pinnapealselt, et mul ei ole endal andestamisega olnud suuri raskusi või läbielamisi. Aga see tõenäoliselt ongi tulnud pealiskaudsest, mis tegelikult hakkas nüüd mõranema," ütles Simmul.

Ta rääkis, et sai ühel hetkel aru, et andestamine on lõppematu protsess. "Veelgi enam, see on seisund. Ilma selleta üldse kooslus ei toimi ja ka inimene ei toimi. Ma olen aru saanud, et andeks palumine ja andeks andmine ning sisemine meeleparandus kui pedagoogiline askees, ilma nendeta ei ole üldse pedagoogikat. On antipedagoogika."

Pedagoogilised protsessid ilma selleta üldse ei toimu, märkis Simmul.

"Nende käigus me õpime eksistentsiaalseid oskuseid. Meie kohus on neid õpetada lastele, sest need eksistentsiaalsed oskused on ka õpitavad ja harjutatavad. Aga nagu ikka, nad ei funktsioneeri ilma eeskujuta. Meie enese toimimine nendes meeleparandamise või andestamise protsessides reaalselt kujundab kooli õhkkonda, kooli kultuuri."

"Igasugune pedagoogika lähtub inimese käsitlusest. Sellest, keda me üldse ütleme inimene olevat. Kahetsemine, andestamine – nende oskuste õppimine on meile individuaalselt elu ja surma küsimus. See on meile vaja isiklikult, see on meile vaja kogukondlikult, ökosüsteemina ja see on meile vajalik selleks, et lastel oleks võimalik õppida."

Siin on aga paradoks, märkis Simmul. "See, et enese pattude, viletsuste, pimeduse nägemine teeb inimese võimeliseks olema teistele valguseks. Me oleme kutsutud olema oma sisemises reaalsuses meelt heitmata ja seeläbi on teistel meiega kergem olla."

Inimese käsituses aitab meid usk iga inimese jumalikku potentsiaali ja tema nägemine jumala pilgu kaudu. "Nii nagu taburet seisab kolmel jalal, nii tegelikult kõik need protsessid teeb võimalikuks jumala pilgu kaudu, jumalaga sünergias teiste inimeste tajumine, ja jääb lootus, et ka kõige demoniseerunumas inimeses on alles jumala kuju ja võimalus pääseda meeleparanduse kaudu."