Arvustus. Rõõm klemmide lakkumisest ({{commentsTotal}})

Kuuldemängu
Kuuldemängu "Peaministri punane joon" salvestus. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuuldemäng

"Peaministri punane joon"

Esitajad Anu Lamp, Sergo Vares, Eva Koldits, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk ja Gert Raudsep

Autor Bert Valter, helirežissöör Külli Tüli

Esiettekanne 16. märtsil Vikerraadio Raadioteatris

8/10

Ükskõik, kas te rõõmustate või kurvastate praegu võrdlemisi tõenäolise koalitsiooni üle, on selle puhul kindel üks: üle pika-pika aja muutub terava huumori tegemine Eestis lihtsamaks. Loodusteaduse ajaloos tuntakse skeletiga hulkraksete liikide arvu äkilise suurenemise perioodi kambriumi plahvatuse nime all. Uus koalitsioon võib peale kõige muu osutuda ka huumori ja meemimaailma jaoks tõeliseks kambriumi plahvatuseks, loodetavasti mitte väga kalli hinnaga.

Poliitilise huumori traditsioon on Eestis üsna pikk, juba 20. sajandi algul ilmus üsna vasakpoolne huumoriajakiri Meie Mats, mis oli tsaarivõimudele pinnuks silmas. Eesti ajal võis julgeid nalju leida ajakirjas Kratt ning kes ei mäletaks nõukogude ajast Pikrit, kus üritati ümber nurga ütlemistega ängi ventileerida. Isegi 1988. aasta sügisel tehti Lauluväljakul pühalike kõnede vahele nalju stiilis "Täna liiklusuudiseid kuuldes sain aru, et jumal on olemas" (Jevgeni Kogan oli teinud ränga avarii). Iseseisvumisega langes poliitiline huumor koomasse, arhivaenlane kadus ja asemele tekkisid teist tüüpi naljad, pigem sotsiaalsed ja inimlikud. Pikker ja Meelejahutaja ei olnud enam vajalikud, kuigi neid on erineval kujul üritatud reanimeerida – näiteks ajakirjad Bask-In ja Pilkaja, mis olid küllaltki piinlikud üllitised ja kinnitasid, et nalja tegemine pole lihtne asi.

Poliitiline nali ei peagi olema tingimata lamedalt naljakas, eelkõige peab ta olema terav, heal juhul mõtlemapanev, mitmetahuline ja kahtlemata pakub see võimalust ventileerimiseks – näe, keegi mõtleb veel sama moodi, näe, nii võib ka olla. Eero Epneri "Peaministri punane joon" Vikerraadio Raadioteatris on väärtuslik kõige rohkem operatiivsuse tõttu. Võimalik, et selle ilmumine raadiosse on seotud ka Teatri NO99 kadumisega, sest teatavasti on seal varemgi tehtud aktuaalsel teemal tekstide ettelugemisi ("Reformierakonna juhatuse koosolek", 2012). Sama maja ja raadiopublikuga seonduvalt tekib ka väike paralleel kunagiste üsna populaarsete "Prügikasti"-seeria etendustega meie päevapoliitikast ja eluolust 1990ndatel, mis aga jäid oma aega pidama. Eks nalja on saanud ka hiljem, aga ega erinevate majoneesisaadikute ja hummerimeeste tasemel lollustest ei saa sama vahedat huumorit kui diktatuuri ajal.

"Peaministri punane joon" on rosolje meie viimase aja päevapoliitika ja päevauudiste märksõnadest, nii värskemal kui kulunumal kujul. Tekstis korduvad märksõnad annavad aimu edastada soovitavast sõnumist ja peamistest sihtmärkidest. Üks korduvamaid märksõnu on pimedusega ja pimedusejõududega ähvardamine, mille allegooria ei jää ilmselt kellelegi arusaamatuks.

Kui Jüri Ratast on portreteeritud mehena, kes lihtsalt ei taha langeda tagasi tühjusse ja korrutab, et "minu jutt ei ole ümmargune, ma ütlen teile päris konkreetselt!" või "kaks pead on ikka kolm pead!", siis Helir-Valdor Seeder on "aastaid püüdnut tuult väljal ja pannud venelasi lõksudesse söödaks". Nagu Ratase puhul, nii on ka Seederi märksõna asjatu ootus ja nüüd on ta äkki "kuningategija", Helir-Valdor on uhke nimi, sobib kuningategijale! Ratast on kujutatud pigem natuke ohmuna, kes loodab, et äkki ei juhtu midagi ja "äkki läheb ise üle", "äkki vari soinistub ise". Seeder ja Helme on seevastu kujutatud selgelt karmimates värvides, millest annavad aimu repliigid "Hästi nüpeldas naist, õigusega nüpeldas, diagonaalstiilis, see on mu lemmik" või "Paps läks Soome, aga kohtunikud üles poome! Elagu Pärnu hääled, hurraa!"

Koalitsioonisõbrad on korralikud šovinistid, leiab remikse tuntud eesti poliititsitaatidest "Kui tissid ja suu kinni siduda, siis on juba päris inimese mõõtu!" Oma osa saavad ka Vabaerakond ja Elurikkuse erakond, kellel pole ideid ega kandidaate ning muidugi Reformierakond tsitaatides nagu "Olen uhke nagu Urmas Klaas, kes on ise saanud jopel tõmbluku kinni" või "Hõõgub nagu hüvituse saanud Laine Randjärv". See kõik on poliitilise satiiri puhul igati mõistetav, aga tähelepanelikum kuulaja võib küll märgata, et sotside suhtes ollakse tekstis teistest natuke leebemad, neist saavad vastu pead peamiselt Rainer Vakra ja mainitakse läbirääkijate suu läbi, et "mune neil ei ole" ja "Võrumaal suri üksindusse sotside viimane valija".

Aga eks kõvemad sotsivihkajad saavad oma laksu kätte ka Henn Põlluaasa hiljuti ilmunud paksust ja peenikeses kirjas raamatust, kus pooled maailma hädad just sotsidega seostatakse. Kui teise suhu saab vabalt panna "minu erakonnas väga palju kahe klassi haridusega mehi pole" või "põletame ära Sirbi viimase numbri", siis küllap saaks samalaadset omistada ka teistele. Või kas olnuks midagi kirjutada Reformi, Isamaa ja Sotside koalitsioonist? Kõlab ka küllalt palju läbi käinud võrdlus dopingu-uudistega, "Hoidke oma toole kindlalt nagu Alaver süstalt!" või "ootab nagu Veerpalu vereülekande järjekorras". Teksti teises osas leidub rida vanu anekdoote uuemas kuues, mis on originaalmaterjalist nõrgem osa.

Näidendi tekstil on ka kergelt äratusele kutsuv element, mida iseloomustab lause "Ootasid vaikselt nagu eesti kultuuriinimene musta laega toas, lootes et ehk läheb ise üle, ehk ise pehmeneb, kartes, et äkki võetakse teatri juures tasuta parkimiskoht ära!" On ju ennegi arutletud, kas kultuuriinimesed ja loomeliidud peaksid päevapoliitika teemal rohkem sõna võtta (nagu 1980ndate lõpul) ja mingeid märke sellest on ka praegu näha, ent esialgu ma veel mingeid üldrahvalikke liikumisi ette ei kujuta, see eeldaks siiski oluliselt räigemaid sündmusi ja otsuseid.

Meie raadiojaamade nädalavahetuse kavad kubisevad saadetest, kus räägitakse möödunud nädala vanadest uudistest, mis on ilmselt rohkem suunatud järeleaitamistunnina neile, kes uudiseid igapäevaselt isegi ei jälgi. Sageli on kõige teravam päevapoliitiline saade olnud hoopis "Rahva oma kaitse", kuid "Peaministri punane joon" on meeldivalt aktuaalne ja paljus ka teravmeelne algatus, mis loodetavasti mingil kujul veel kordub.

Praegune potentsiaalne poliitiline tulevik meenutab mõnevõrra lapsepõlvest tuttavat mängu, kui patarei klemmid uudishimust vastu keelt pandi ja siis väikse säraka saatel haput maitset tunti. On küll halb mõte, aga äkki on huvitav, vaatame, mis saab! Seinakontaktist tulevate juhtmetega raputab märksa rohkem, ärge tehke järele.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: