Julia Augi näidend tema eesti vanaemast ning võitlusest Eesti kodakondsuse saamise nimel oleks eestipäraselt võinud olla ängistav või irooniline lugu, kuid lavastuse üldtoon on magushapu ja melanhoolne, mis iroonilisel kombel seostub pigem just vene teatri stereotüübiga. Vaatamata potentsiaalselt traumeerivatele ja vähemalt mõtlemapanevatele teemadele on tegu positiivse meeleoluga etendusega, mida saadab maitsekas lavakujundus ja tugev trupp.

Niipea, kui teema kisub revolutsioonijärgse Nõukogude Venemaa elule ja sinna sattunud välismaalastele, meenub meiegi kinodest läbi jooksnud Antti Tuuri romaanil põhinev film "Igitee", mis kubiseb stseenidest, kus lapse laibast voolav veri värvib punaseks lume põleva maja ees ning ükshaaval näidatakse pikki minuteid ühekaupa külaelanike hukkamist. Kuna Julia Augi vanaema ja vanaisa sattusid Narvas välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuuni kaudu lõpuks elama Venemaale ja vanaisa oli tegev mitmesugustes punastes organites, saanuks vabalt loo üles ehitada ka üliveriselt. Julia Aug ei ole seda teed läinud, vaid jälgib lugu enda kohtuprotsesside seisukohast kodakondsuse saamiseks ning enda ja vanaema ning vanaema ja vanaisa suhte kirjeldamise kaudu.

Lavastuse trupist on kolm liiget (Mirtel Pohla, Gert Raudsep ja Jaak Prints) olnud seotud Teatriga N099 ja ehk aitab seegi lisada värsket teatrtikeelt, kuid seda öeldes peab kohe natuke tagasi võtma – tegu ei ole radikaalse, vaid pigem mõõdukalt moodsa lavastusega, kus kasutakse kaamerat, videoprojektsiooni ja võrdlemisi minimaalselt rekvisiite, aga õnnestunult, maitseka reserveeritusega.

Kas kodumaaks on vaja keelt?

Lavastus on läbisegi eesti ja vene keeles ning tõlge jookseb ekraaniservas. Huvitav on kuulata eesti näitlejate pikemaid repliike vene keeles, millega selgelt kõige paremini saab hakkama vahepeal Venemaal õppinud Jaak Prints, teistel on komistamist tublisti rohkem. See pole sisu vaatenurgast tegelikult üldse oluline, vaid ilmselt pigem ajastu märk – vene ja soome keele ladus oskus pole juba teist põlvkonda sugugi endastmõistetav nähtus.

Keeleküsimus on lavastuses tähtsal kohal, Gert Raudsepa kehastatud ajakirjanik pinnib tüütult keeleteemal ja Julia Aug kõneleb Mirtel Pohla suu kaudu, et Eesti on see koht, kus ta tunneb end kodus ja kuidas saab inimeselt niimoodi kodumaa ära röövida, kuid samas möönab, et ta eesti keelt ei räägi, sest vanaema seda ei õpetanud – arvas, et ei lähe vaja.

See on moment, kus peaaegu tahaks näha, et publikul oleksid valikuvariantidega puldid, mis näitaksid nende meelsust selles küsimus – on ju nii sageli just keeleoskus olnud see veelahe, kas keegi tunnistada omaks või mitte. Kui just pole tegu mõne parteiüritusega, siis ilmselt langeb publiku poolehoid Augile, keda kehastav Mirtel Pohla pole tegelasena Aug, vaid kõigest Külaline.

Poliitika jääb tahaplaanile

Julia Aug on öelnud, et ta pole seda näidendit kirjutanud poliitilisena, kuid tahes-tahtmata poliitiline küsimus tõusetub, kuigi mitte eriti teravalt. Kindlasti saanuks teemat konkreetsete näidete varal ka märksa reljeefsemaks ajada, kuid autori valik on pehmem. Tonaalsust toetab ka lavastuslik sümboolika, näiteks vihmavarju alla lubamises nii kaudses kui otseses mõttes. Üllatavalt vähe on tekstis puudutatud eestlaste ja venelaste üksteise kohta käivate stereotüüpide teemat ja eestivenelaste ja Venemaa venelaste vahelise suhte küsimust. Alles lõpu eel kuuleme vanaema õpetusest, kuidas niisama logeleda ei tohi, vaid peaks vähemasti kirjutama, lugema, käsitööd tegema või magama – see toidab "Loomade farmist" tuttavat stereotüüpi "teen veel rohkem tööd", mida eestlased on reeglina valmis omaks võtma positiivse omadusena.

Lavastusel on selge algus ja lõpp, kuid keskel pudeneb tegevus vahepeal veidi laiali, nagu poleks kindlalt otsustatud, kas keskenduda rohkem ühele või teisele liinile või sümbolitele. Ehk just seetõttu tundub "Minu eesti vanaema" lavastusena parem kui tekstina. Pisisümbolitega stseene leidub mitmeid, tühjade klaasidega vastu enda pead kokku löömine, ühiskorteri melu, paberlennukite lennutamine ja neljanda seina lõhkumine. Need kõik ei pruugi olla vajalikud, kuid pooleteisetunnine lavastus on üpris kompaktne ja enamikus toimib ladusalt. Ehk ongi üks põhilisi väärtusi, et lavastuse üldine hoiak ei ole nuttev ja ahastav, vaid enamasti on osatäitjate näol naeratus, kuigi ehk mõnikord ka natuke läbi pisarate. Pärast hiljutist "Eesti matuse" Vene Teatri lavastust oleks ehk huvitav näha ka seda etendust vene trupiga – võimalik, et meeleolu erineks märgatavalt.

Kas on päris?

"Minu eesti vanaema" lugu jälgides võib pisut segada küsimus, kui dokumentaalsena seda lugu peaks võtma? Vahepeal kuvatakse ekraanile dokumente ja fotosid perealbumist, kirjeldades ajastule tüüpilisi dramaatilisi perekonnalugusid.

Mõnelgi vaatajal võib lausa tekkida ahvatlus otsida välja Riigikohtu lahend, et uurida järele, mis siin täpsemad asjaolud olid ja millised detailed veel saab välja kaevata? Soovitaksin seda pigem mitte teha ja vaadelda antud lugu peamiselt teatrietendusena, millisena Julia Aug on tahtnud lugu näidata. Vabadussõja järgne lapsekingades kodakondsuspoliitika ja opteerimise periood sisaldaski tervet rida segadusi – kõigil soovijatel polnud juba puhttehniliselt kerge Eestisse jõuda ning oli ka rida neid, kes lootsid veel elu paranemisele suurriigis ja näiteks täiesti dokumenteeritud on ka otsused võimalusel mitte vastu võtta juute.

On tore, kui teater paneb mingite teemade üle mõtlema, kuid ma ei usu eriti, et üksnes lavastuse põhjal saaks vaidlusi lahendada. "Minu eesti vanaema" ei ole suur lugu eestlastest ja venelastest, kuid see on ladus väike lugu.