"Mulle tundub, et minu vanaema elulugu on uskumatult huvitav. Sisuliselt seiklusromaan. Mõtlesin endamisi, et see on ju nii lihtne. Lihtsalt huvitavad faktid, põnevad elusündmused. Võtta ja ära rääkida," märkis ta.

Kuid äkitsi tundus kõik väga keeruline, sest sellel kõigel oli seos tema endaga, lisas Aug. "Ja sa pidevalt küsid endalt: kas sul on õigust määrida teistele kaela oma isiklikku lugu, sundida vaatama oma isiklikku lugu. Sest kõigil ülejäänutel on ju samasugused uskumatult põnevad lood. Meie ümber liigub miljoneid inimesi, kelle lood pole vähem huvitavad."

Aug märkis, et iga kord, kui ta tuleb Venemaalt Narva, on see nagu saabumine koju. "Siin on mu kodu, siin elab mu ema. Ja see on minu lapsepõlvekodu. Siia jõudes tunnen end alati väga hästi. Mul oli õnnelik lapsepõlv, eks seepärast. Mul on siin hea."

Praegu hoiab teda Narvas töö, mis on samuti seotud lapsepõlvega. "Lavastan praegu Eestis näidendit suurepäraste ja minu arust geniaalsete Eesti näitlejatega. Koos väga hea eesti produtsendi Märt Meosega. Lavastan näidendit "Minu Eesti vanaema". See ei ole ainult lugu minu vanaemast, vaid üldisemalt lugu minu eesti perest. Vanaemast, vanaisast, isast, minust."

Aug nentis, et küllap iga inimene esitab endale oma elus varem või hiljem küsimuse, kes ta on, kust ta on pärit, kuhu teel. "Ja et kuidagi proovida nendele küsimustele vastata, on oluline mõista, kes olid su esivanemad ja mida sa endas kannad. Millist sugu sa esindad."

Ta ise oma näidendit teoseks ei nimetaks. "See on pigem tekst. Mälestused. Mingid ajaloodokumendid. Ja jällegi – see on seotud teemaga, kuidas suhtuda endasse tänapäeva maailmas. Ja nimelt minul endal. Ma ei õpeta kedagi, ei ole kavaski."

"See kõik on ajalugu, mida minu arvates tuleb teada, mäletada, peegeldada, läbi töötada, sest kui unustame ajaloo, ei suuda me analüüsida seda, mis toimub tänapäeval. Aga see on väga tähtis," lisas Aug.

Märt Meos tunnistas, et Augi Narva lavastama saamine võttis aega päris pikalt. "Aga tegelikult on hea meel. Vahepeal on siin valminud teatrimaja ja see ongi kõige õigem koht selle esietenduseks. Me alustasime juba kuskil 2013."

Meos märkis, et Narva Vaba Lava teatrimajas on töö käima läinud üle ootuste hästi.

"Meil toimub siin juba kolmas esietendus. Avati esietendusega, Vene teatriga oli meil üks esietendus jaanuaris ja "Minu Eesti vanaema" on juba kolmas. Esimese kahe kuuga käis siin 4500 vaatajat. Põhiliselt oli see muidugi avamisnädala vaatajatenumber päris suur. Aga Eesti erinevad teatrid on siin juba käinud ja tegelikult selle maja vastu on huvi suurem kui oskasime oodata."

Publik on Narvas teistsugune, nentis Meos. "Piletid tõesti ostetakse eelviimasel või viimasel päeval väga suur hulk. Selline asi oli meil viimati 1990. aastatel, 2000. alguses. Meil on toimunud pärast etendusi siin vestlused, mis on väga tulised ja kestavad väga pikalt. Selles mõttes on väga huvitav, hoopis teistmoodi kogemus."

"Ma usun, et neid asju, mis me siin praegu loome, et neist kujunevad traditsioonid ja see on ka tähtis, et siin oleksid esietendused, sest esietendused on ikkagi pildis. Esietendustest räägitakse, kirjutatakse ja see on oluline, et igal hooajal oleks siin vähemalt kolm-neli esietendust, selle eest hoolitseme."

Ülle Kaljuste, kes lavastuses samuti kaasa teeb, märkis, et see on väga huvitav projekt, sest ajendab ka enda lapsepõlvele ja sellega kaasnevale tagasi mõtlema.

"Kui ma seda teksti lugesin, siis ta oli minu jaoks väga õhuke. Võib-olla ma ei ole ka hea materjalide esmakordne lugeja. Aga see maailm, mida ta ise sinna juurde räägib ja mida ta püüab meid panna väljendama, see on nii ääretult põhjatu ja süvitsiminev. Samas mulle meeldib see kergus, mida ta tahab – et suhtutaks huumoriga sellesse, mis on olnud. Aga see ei vähenda nende asjade valusust või teravust, mis seal on."

Kaljuste sõnul on Aug oma tekstis väga julge. "Ta räägib oma vanavanematest väga ausalt, sest tema vanaisa oli ju ka üks inimestest, kes surmaotsustele alla kirjutas. See kõik, mis on kunagi olnud, on väga kohutav olnud."