Arvustus. Hozieri episkopaalne nimepillamiskirik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hozier
Hozier Autor/allikas: promo

Uus plaat

Hozier

"Wasteland, Baby!" (Rubyworks)

6/10

 

Hozier on kaks albumit avaldanud iiri laulja, kes lendas hitiraadiote orbiidile 2014. aastal soulist ja power pop'ist ammutatud looga "Take Me To Church". See oli ülikoolist väljakukkunud tundmatu muusiku muinasjutuline tähelend, sest "Take Me To Church" oli 2014. aasta Spotify mängituim pala, müüs singlina ka USAs viie plaatinaplaadi normi jagu ja vedas debüütalbumi müügi pea miljoni eksemplarini. Kuigi ilmselt mõnigi fänn on sattunud pealkirja tõttu eksitusse, et tegu on michaelboltonliku vaibiga "oh tule pikkade lokkidega mees ja kanna mind oma karvastel käppadel kirikusse", on tegu hoopis viimaste aastate ühe kõlavaima geikogukonna hümniga, mille autor on pühendanud geide õiguste kaitseks Venemaal.

Niisiis on Hozier muusik, kes jätkab iiri muusika kahte tüviteemat – millegi vastu protestimist ja kurbade itkulaulude traditsiooni. Katoliiklusega seotud kannatused on Iirimaa puhul muutunud sama tüüpiliseks kaubamärgiks nagu postimüügikataloogist rääsunud iiri kõrtsi sisustuskomplekti tellimine, või mõelgem näiteks filmidele "Magdaleena õed", "Philomena" või Frank McCourti "Angela tuhk", mille äng varjutab isegi meie või šotlaste oma. Kui U2 "Sunday, Bloody Sunday" kandis 1983. aastal veel teravat ajastuhingust, siis nüüdsel Iirimaal pole Hozieri LGBT-teemal enam sama olulist tähtsust. Iirimaa on väheseid riike, kus samasooliste abielud on isegi rahvahääletusega seadustatud ning ka Iirimaa praegune peaminister Leo Varadkar on avalikult homoseksuaalne.

Kui vaadata viimase paarikümne aasta populaarseimate Iiri muusikute nimekirja plaadimüügi põhjal, siis 1980-90ndate müügihitid U2 ja Enya on andnud teed sellistele tegijatele nagu Boyzone, Hozier, Westlife, Ronan Keating, B`Witched ja Script. Edukad, aga mitte just eriti huvitavad. Hozieri itkulik soul ei ole siiski tüüpiliselt iirilik nähtus, vaid sarnaneb rohkem USAs levinud raadiosouliga ja seda on näha ka plaadimüügis, sest Hozier on USAs ülipopulaarne. Pitchforki arvustaja Sam Sodomsky märkis teravalt, et uuel plaadil "varem meid kirikusse kutsunud mees kutsub meid uuesti kirikusse, neliteist korda järjest". Teatud määral peab sellega nõustuma, kahtlemata rikka häälematerjaliga Hozier mängib pidevalt sama lahendusega, kus trummide, koori, keelpillide ja tempovahetuse järel lastakse registrid pikalt valla nagu kevadel koplisse lastud eurolaulik.

Sarnaselt dedüüdiga on ka sel albumil peamiselt kahte laadi lugusid, armastusest (nimilugu, "Talk", "Be") ja mingit sõnumit kanda üritavad laulud. Viimastest on enim tähelepanu saanud "Nina Cried Power", kummardus protestilaulikutele, mille Barack Obama kuulutas mullu üheks lemmiklauluks. Üllatavalt palju toimub plaadil nimepillamist, muuhulgas mainitakse Fred Astaire´i, Nina Simone´i, James Browni, Joni Mitchelli, Sergei Poluninit ja koguni astrofüüsik Katie Macki.

"Wasteland, Baby!" vastab fännide ootustele, seda näitab ka fakt, et plaat läks pärast ilmumist esikohale Billboardi albumite tabelis. Aga kui te selle koguduse liige ja piiskop Hozieri kummardaja ei ole, võib plaat jätta tunduvalt ükskõiksemaks.  

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: