Brigitta Davidjants. Nirvana ja feminism – 25 aastat Kurt Cobaini surmast ({{commentsTotal}})

Kurt Cobain suri 5. aprillil 1994 27-aastasena.
Kurt Cobain suri 5. aprillil 1994 27-aastasena. Autor/allikas: SEBASTIAN VUAGNAT/AFP/SCANPIX

Brigitta Davidjants kirjutab Feministeeriumi veebis Kurt Cobaini 25. surma-aastapäeva eel Nirvana ja Cobaini panusest soolisesse jm võrdõiguslikkusesse.

Muusika oli kõik. Muusika oli elu. Imelikul kombel tutvustas mulle Nirvanat hoopis mu õde Jaana (tema oli ju beib), mitte Kristiina (tema oli ju boheemlane). Mis ma olla võisin, äkki kümme?

Tagantjärele tundub mulle, et kõik käis jube kähku – alles ma vaatasin, kuidas kleitides mehed "In Bloomi" saatel laval hüppavad, mis tundus reaalsust nihestav ja täiesti mõistetamatu. Ja korraga oli kõik. Oli 5. aprill 1994 ja Kurt Cobain oli surnud. "It's better to burn out than fade away," räägib Kurt Cobaini hüvastijätukiri. Ei usu, ei suuda uskuda. (…) Aga sel pole tähtsustki. Neid sõnu on juba liiga palju, juba aastaid loetud ja kirja pandud ja uuesti loetud – nüüd tuleb uskuda," kirjutas Tõnis Kahu tollal Eesti Ekspressis. "See oli üks kord, kus ma hakkasin eetris uudist ette lugedes nutma," meenutas aastal 2019 üks teine raadiomees.

Milline oli USA-s see ajastu, kuhu tekkis grunge lipulaev Nirvana? Tagantjärele mõjub see pettumuste ajana. Maailmasõjajärgsed beebibuumilapsed olid suureks kasvanud ja omadega ummikusse jõudnud. Tarbimiskultuur oli saavutanud uued mõõtmed ja Ameerika unelm asendunud pettumusega. Oli aidsikriis, mis mõjutas, kuidas terve põlvkond tajus isiklikke teemasid, nagu seks, sättumus, intiimsus ja armastus. Mis puutub muusikasse, siis popmuusikatööstuse põhiväljund oli raadio ja MTV ning piir peavoolu- ja alternatiivmuusika vahel oli selgemast selgem.

1990. aastad oli karm aeg ka eestlastele. Mingit beebibuumi meil ei olnud. Vastupidi, 1994. aastal tuli ühe sünnituse peale kaks aborti ning lapsi sünnitati kaks korda vähem kui viis aastat varem. Majandus oli sisuliselt kokku varisenud ja uuesti üles ehitatud, rahvuslikud meeleolud asendunud kauboikapitalismiga, kõige popim eriala oli majandus ning korraga asetsesid kesklinnas kõrvuti sekspood ja lasteaed – suurepärane metafoor uuele ajastule.

Just selles maailmas jõudis minuni Nirvana. See oli üllatavalt polariseeritud maailm, kus tumedapäisest tüdrukust ei saanud rootsi koolis Luciat, sest juuksed olid vale värvi. Kus roosa pinali või Barbie nuku puudumise pärast võis automaatselt sattuda autsaiderite ringi. Selles maailmas andsid Nirvana ja Cobain autsaiderlusele hääle.

Üheksakümnendate algus oli ka queer'i mõtte algus. Ja oh kui palju queer'ilt mõjuvaid artiste sellest ajast sündis – 4 Non Blondes, Cranberries, Suede… Kes ise ehk aimasid, ent ei teadnud veel, et nende jaoks on olemas oma sõna. Muide, Cobain on ise intervjuudes rääkinud, kuidas pidas end ekslikult geiks. See oleks olnud vastus erinemisele. Ja kui teda sõimati pedeks, võttis ta enda sõnul geiuhkuse omaks.

Soorolli kohatus

Cobain mõjub oma soorollis kohatult. Võib-olla kohmakate liigutuste ja halvasti lakitud küünte tõttu, mis on kontrast flanellsärgile ja kulunud ketsidele. Võib-olla seetõttu, et Nirvana raevukal muusikal on tugev sisemine meloodilisus. Selge kontrapunkt, mis saab ilmseks, kui müra eemaldada, ja tõuseb hästi esile albumil "MTV Unplugged in New York". Nirvana oli võluv, sest nende maskuliinsus ei olnud ähvardav, see polnud macho. Aga Nirvana loomingus on tubli annus agressiooni ja raevu segatuna hingevaluga, millega on tüdruku ja naisena lihtne samastuda.

Oma visuaalse kuvandi ja muusikaga tõrjus Nirvana valitsevat mehelikkust, nagu mõni tüdruk tõrjub valitsevat naiselikkust. Tüdrukud ei tohi saada vihaseks, nad peavad olema ilusad. Nagu mehed olgu üles tuunitud musklitega maailmavallutajad. Umbes sellisena mäletan oma tüdrukupõlve, kus suurim kompliment naisele oli attitude'iga beib ja kõik poisid tahtsid saada turvameheks. Cobain aga andis võimaluse hakata vastu valitsevale sookorrale. Tema muusika lasi öelda – ei, ma ei taha olla hea tüdruk! Mis tegigi Nirvana muusika nii haaravaks, samastuvaks.

Ma arvan, et see normatiivsusele jalaga perse andmine julgustas hulka "eluheidikuid" üle terve maakera aktsepteerima oma erinevust. Ka mina otsisin seitsmendas klassis välja ema suure flanellsärgi, isa vanad kulunud teksad ja panin pähe nokamütsi – ning otsustasin, et mul on suva. Edaspidi ei lase ma end kellelgi kiusata. Muide, ega keegi pärast seda kiusanudki. Aga soundtrack oli Nirvana.

Kelle hääl?

Nirvana laulutekstid on veidrad, sest nende puhul ei saa esimese hooga aru, kellele need hääle annavad. Ometi on tegu iroonilise vastuhakuga misogüünsusele, homofoobiale ja rassismile. Ansambel ei häbenenud oma vaateid väljendada. Näiteks esinesid nad abordiõiguste eest või seaduseelnõu vastu, mis oleks keelanud homoseksuaalsuse "promo" (tuleb tuttav ette?).

Omal moel andis Cobain oma lauludes hääle naistele. Ja mitte nii, nagu jutustaks mees neid ümber, vaid päriselt – ma kuulen tema lauludes naist, kes on ohus nii koduseinte vahel kui ka õues. "Floyd the Barber", kus mõrtsukad on 60. aastate komöödiasarjast tuttavad tegelased (sotsiaalkriitika missugune). Raevukas vägistamisest kõnelev "Rape Me". Mul endal on aga kõige raskem kuulata lugu "Polly", ilma et klomp kurku ei tõuseks. Laul kirjeldab 14aastase tüdruku röövimist, piinamist ja vägistamist. See on veider laul, sest lugu jutustab kahekordselt mees – meeslaulja, kes kannab ette vägistaja monoloogi. Laul on omamoodi teraapiline, sest Cobain kirjutas sellele "õnneliku" lõpu – erinevalt päriselust.

Nooremana oli "Polly" üks mu paljudest lemmiklauludest, kuigi sõnadest ma loomulikult aru ei saanud. Aga kusagil seal 13aastase ja 35aastase minu vahel on kõik see, mis juhtus vahepeal. Sõbranna, kelle poolvõõras mees koduukse ees ära vägistas, sest ta ütles ei. Sõbranna, kes poos end üles (mitte küll 27aastaselt, jättes liitumata "selle lollaka klubiga", millele viitas Kurt Cobaini ema pärast poja enesetappu). Sõbranna, kelle meessõber läbi peksis ja ära vägistas, kui ta rase oli. Otsatud lood. Ega muud olegi teha, kui vaid loota, et ka neis lugudes jääb lõpuks kõlama tüdruku hääl.

 
Kasutatud allikad

Why Kurt Cobain Was the Last Great Rock Star, Alec Banks.

"I even thought that I was gay. I thought that might be the solution to my problem." – Kurt Cobain on identity

Kurt Cobain and Masculinity, Cortney Alexander

Tähekadu. Tõnis Kahu. Eesti Ekspress, 29.04.1994

Beebimõõn. Ühe sünnituse kohta kaks aborti. Eesti Ekspress, 6.04.1994

'That stupid club' – musicians who died at 27, Madeleine Macrae

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Feministeerium



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: