Arvustus. Koduvägivald, pedofiilia ja teised üldteada saladused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Leaving Neverland" esilinastus Sundance'il Autor/allikas: AP/Scanpix

Dokfilm

"Leaving Neverland"

Režissöör Dan Reed

HBO, Channel 4, Kew Media 2019

USA versioon ca 4 h, briti versioon 3 h

Eestis TVPlay Premium

Seoses Michael Jacksoni 10. surma-aastapäevaga pidi tänavu välja tulema rida uusi raamatuid, filme, lavastusi ja plaate. Enamiku neist on varjutanud Dan Reedi dokumentaalfilm "Leaving Neverland" ("Lahkudes Neverlandist"), mis jõudis ingliskeelse publiku ette märtsis ja nüüd voogedastuses ka eestikeelsena. Tegu on filmiga, mille kaks peaosalist räägivad, kuidas Michael Jackson neid lapsena seksuaalselt ära kasutas. Linateose teevad erakordseks julmalt otsekohesed intervjuud ning nüanss, et kaheosaline dokfilm kestab kokku ligi neli piinavat tundi.

Filmi sisu pole mõtet ümber jutustada. Need, kes pidasid Michael Jacksonit varem perverdiks, saavad siit veel ühe kinnituse ja paljud muusiku pärandi ustavad kaitsjad usuvad ka edaspidi tema puhtust ning tembeldavad selle kõik rahaahnusest motiveeritud riukalikuks plaaniks. Režissööri jutustajate valik on kahtlemata ühepoole, sest fookus on ohvri rollis Wade Robsonil ja James Safechuckil ning Jacksoni klann kuidagi filmis ei osale. Kohati on ohvrite tunnistused anatoomiliselt tülgastavalt detailsed ja oma vaatepunkti jõuavad esitada ka peategelaste perekonnaliikmed, isegi mõned vanavanemad. Neli tundi ränki korduvaid ja detailseid süüdistusi on raske ja väsitav vaatamine, nii et korduvalt tuleb tahtmine edasi kerida ja seda ma ka tegin.

Veidral kombel on tülgastus ka hea märk. Tülgastus võib olla märk tüdimusest, kui materjal kordub liiga pikalt, kuid antud juhul näitab see ka seda, et tegu pole üksnes meelelahutusega. Keskealiste ja vanemate prouade lemmiksarjas "Midsomeri mõrvad" on 122 osa jooksul tapetud umbes 300 inimest, aga nii näiliselt hubaselt, et see on andnud nime tervele žanrile "cozy crime". Skaala teises otsas on näiteks Lars von Trieri hiljutine film "Maja, mille Jack ehitas", mis on paiguti nii tülgastav, et inimesed saalist poole pealt (või varem) lahkusid. O.J. Simpsoni kohtuasjast valmis telesarja "American Crime Story" hooaeg, mis oli kahtlemata meelelahutuslikum vorm kui dokumentaalfilm.

Vuajeristilik huvi kuritegude vastu on igas vanusegrupis. Seda teenivad lastekriminullid, ajaloolised krimkad, naistele ja meestele suunatud erineva jõhkrusetasemega raamatud ja filmid. Hannah Arendt kirjutas "kurjuse banaalsusest" ja mulle meenub sellega seoses, kuidas ülikoolis õppides oli meil vahel kombeks käia vaatamas kohtuistungeid, eriti mõrvaprotsesse. Keskmine mõrvaprotsess ongi kohutavalt banaalne – ei mingeid vandenõusid, põnevaid nüansse ja ülimalt leidlikke tõestusi. Keskmine mõrv on see, kui joomingu käigus virutab üks tellisega teisele vastu pead ja kohtus see veel paar korda läbi mängitakse. Ei mingit dokfilmi, ei mingit hubast meelelahutust. "Leaving Neverland" ei ole ühestki otsast hubane vaatamine, see on vastik, piinlik, valus –  ükskõik, kumma poole te otsustate valida. Ühtlasi on selle õigused müüdud enam kui 100 riiki.

Kui asi puudutab sõna sõna vastu olukordi, on juhtum alati keerulisem. Siin hakkavad üksteisega võitlema kas lähenemist – iga ajakirjanik, lavastaja või kirjanik teab, et ideaalis peab ta alati püüdlema objektiivse ja tasakaalustatud käsitluse poole. Kuid samal ajal teab iga ajakirjanik, lavastaja ning kirjanik, et lugeja või vaataja vajab sisemuses ka vaenlast ja samastumiseks kangelast, mis teeb vahendajast kohtumõistja. Ajakirjanik, lavastaja või kirjanik ei tohi olla kohtumõistja, kuid sageli see siiski juhtub, ning hakatakse rõhutama liiga palju ühte liini või vastatakse teatud populaarsetele stereotüüpidele (halb ametnik, valestimõistetud noor, kuri naaber jne). Teoreetiliselt ei peaks keegi neist isiklikesse konfliktidesse sekkuma ja asi tuleks jätta kompetentsetele inimestele, nagu politsei või kohtule. Milleks siis üldse meedia?

Leidub kummaline erand, mille kohta kasutatakse väljendeid "poolavalik saladus" ja "üldteada fakt". Kujutame hetkeks ette, et see film ei ole Michael Jacksonist, vaid tegevuspaigaks on Eesti. Näiteks dokfilm Toomas H. Liivist (Meolast) ja tema läbikäimisest poistekooridega, mille kohta üks koorijuht šokeerivalt märkis, et ta tegelikult teadis küll, aga keegi ei kaevanud kuskile. Dokumentaalfilm valge stetsoniga mehe juhtumist? Dokfilm ühe Tallinna nn eliitkooliga seotud pikemast pedofiiliaajaloost? Millise sisetundega vaataksite neljatunnist saagat, kui see ei kajastaks sündmusi kuskil kaugel, vaid oma hoovi peal? Tõenäoliselt tekiksid teil peas üsna sarnased küsimused: kuidas nad aru ei saanud? Miks keegi midagi ei öelnud?

Kui teil on ebamugav, ei näita see materjali halbust. Tõeline vägivald ei peagi olema hubane, see peab publikut närima piisavalt, et poleks pärast jälle põhjust öelda: "poolavalik saladus". 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: