"Me oleme sellist kunsti näinud siin ju laiemalt väga palju. Kui me vaatame neid popkultuuri sümboleid, mida ta kasutab ja mis on pärit multifilmidest või mis on niisama lihtsalt provokatiivsed, siis nendes ei ole ju väga palju uut," tõdes Liivrand.

"Seetõttu on see näitus ühelt poolt väga kõrge lati seadmine ehk tuua siia väga nimeka ja produktiivse kaasaaegse ning oma visuaalse moekeele välja arendanud moekunstniku looming ja teisalt väga kuulus popmuusikategelane Eestist, kes aga tegelikult veel ei ole sellel tasemel, et tema näitus võiks olla Kumus," lisas ta.

Liivrand märkis, et tema väljapanek tuletab talle meelde 15 aasta tagust Dennis Hopperi esimest isikunäitust Amsterdami kuulsas Stedelijki kunstimuuseumis, mis oli täielik läbikukkumine. "Kõik oli justkui nähtud ja Hollandi kunstipress ei jõudnud direktorit, kuulsat kunstiteadlast Rudi Fuchsi ära sajatada, sest see oli Rudi sõber, kelle tööd ta näitusele tõi. Maailmakuulus näitleja, filmirežissöör – tore on, aga kunstinäitus ei kandnud seda välja. Ma loodan küll, et Tommy'l on tulevik alles ees, sest mõningaid häid mõtted tal sellel näitusel on ja mis ühtlasi katavad ka tema kui muusiku kuvandit."

Ta tõdes, et ühelt poolt on Kumu seadnud oma näituste lati hästi kõrgeks. Teiselt poolt on mindud selle näitusega natuke ka lati alt läbi. "Loomulikult on kuraator Kati Ilvese töö kõigepealt väga huvitav. Ta on tähelepanuväärne töö. Ta on intrigeeriv. Ta tekitab küsimusi. Ta provotseerib vaatajat, kunstiteadlasi, teisi kuraatoreid, kindlasti eesti kunstnikke, kes mõtlevad selle peale, kuidas on võimalik Kumusse oma näitust saada. Teiselt poolt nad toovad tänu kuulsale Ameerika moekunstnikule selle moenäituse rahvusvahelisse kunstipressi. Ta saavutab otsekohe laiema tähelepanu ja see on loomulikult õigustatud."

Liivrandi sõnul on õigustatud ka see, et Tommy Cash on tegelikult samasugune superstaar nagu Rick Owenski. "Tommy Cash on minu jaoks üks kõige olulisemaid kaasaegseid popkultuuri esindajaid. Mitte ainult Eestis, vaid ka laiemas muusikamaailmas. Ta on väga originaalne mõtleja ja tema videotööd on mitte ainult provotseerivad, vaid nad panevad ka mõtlema erinevatest soorollidest, enesekuvandist, enesepeegeldusest, kuidas üks popartist püüab ajastul, mil just nagu kõik on videos ära tehtud, ikkagi midagi uut leiutada ja pakkuda ennast välja seninägematu kangelasena. See on väga huvitav."

Teine asi on see, kuidas nüüd Tommy Cash ennast kujutava kunstnikuna esitleb. "Minu jaoks on siin just selle näituse kõige suurem vastuolu. Ehk huvitav ja tegelikult nagu kummaline on see, et Tommy ei kasuta tegelikult ära tema enda teatud kuvandite sarnasust ühe kuulsa ajaloolise tegelasega – ta näeb ju välja nagu Peeter I. Vaadake talle näkku – ta on nagu Peeter I inkarnatsioon. Ta võiks vabalt jalutada mööda Peteri prospekti, korraks poseerida ja vaatajad viskavad talle kohe münte. Ta oleks võinud mingisuguse autokoomuski teha ka selle näituse heaks."

Aga kõige õnnestunum ja tõeliselt hea töö on Liivrandi hinnangul ikkagi see muusikavideo, nende ühistöö, kus mõlemad on 15., 16. sajandi Madalmaade ja Saksa renessansskunsti ikoonilised kunstiteosed ja kuulsad autorid asetanud popmuusika konteksti ja lähtunud seejuures enda autorikuvandist.

"Rick Owensi puhul on vaieldamatult tegemist ühe huvitava, originaalse moeloojaga, kes ei ole küll minu maitse, aga on aru saada, et tegemist on suure ja huvitava loojaga, kelle loomingus kajab ehk vastu kõige paremini 21. sajandi ühelt poolt ennasthävitav, depressiivne gootikaga flitriv tänavamoest inspiratsiooni saav energia, aga teisalt on huvitav vaadata, kuidas ta oma moodi lavastab, see installatiivne osa," kirjeldas Liivrand.

"Moeetendus on oma parimas osas teatavasti väga provokatiivne manifestatsioon. Näiteks see, kuidas ta kasutas meie bändi Winny Puhh, see oli ju hämmastav, fanastiline ja andis sellele moeshow'le, aga ka bändile hoopis muu tähenduse kui me olime harjunud kuulma ja nägema," lisas ta.