Ega eesti kirjanikud üksteisele ära panemisega kuigivõrd tegele. Mis see ärapanemine õieti olla saabki, luua mingi tegelane, kelles kõik kellegi ära tunnevad ja kes on loomulikult loll ja õel. Nähtavasti tuntakse kirjanduslugu ja -elu liiga vähe, et mõnd nimetada.

Paroodia on sutt keerulisem kunst. Eks sina katsu kirjutada nagu Jaan Kross, kuigi tema teksti ka une peale ära tunneks. Või siis Lennart Meri. Või Mihkel Mutt. Või terve pesu teisi, kelle moodi Toomas Kall on ikka kirjutanud küll. Väga. Nagu üks kameeleon, ühest mimikrist teise.

Tuleb ette üks täiesti teine raamat. Irving Stone'i "Meremees sadulas", mis on Jack Londoni elulugu ja kirjutatud otsast otsani, nagu Jack ise kirjutanuks. Tõsine kaelamurdmine, sest see polnud paroodia.

No ja... ega need siin ju ka väga ole. Ehk on kinni jäädud sellesse õndsasse ajastusse, kui kõiksugu Brežnevi parodeerijaid oli iga lava täis. Muidugi ja mis seal keerulist, võta aga kuum kartul suhu ja plädise midagi, juba saal rõkkab. Oli naljakas, lõpuks kulus ära ja ega vist praegu enam keegi nii väga mäletagi, kes see Brežnev ülepea oli ja milline. Aga võib siis ju järgi vaadata.

Vaat, kui üks mees, ehk mina, oli selle teose läbi lugenud, mõne loo ammu loetuks ja tuttavaks tunnistanud, lõi müüdavasse hinge hirmus kahtlus. Et paroodiale ikka pihta saada, peab ju tundma parodeeritavat teost. Ning kas "Kevade" on ikka veel selle sanitaarmiinimumi seas, mida iga eestlane lugenud on, veel enam, peaaegu peast teab. On muidugi igavene kari kirjarahvast, kes arvavad, et alustada heietust sõnaga "Kui" läheb vaimukuse alla. Ega ikka lähe küll, sajad ja tuhanded on niimoodi kirjandeid alustanud, sinna, tolmunud vihikutesse, võiks see häbi jäädagi.

Vast ikka on, mis aga vaid murdosa hädast.

Et sinasele raamatule pihta saada, peab ju olema lugenud ka kõiki neid parodeeritavaid kirjanikke. Kohe tuhk pähe – ise ei ole. Paluks kergemat põlastust, et enesestmõistatav lugemata ja tuleb siin veel targutama. Mea culpa, mea maxima culpa. Luban ennast parandada.

Millest võiks välja arutada paroodia tululikkuse eesti kirjandusele. Ehk lükkab kellegi lugema neid, keda siin justkui ära narritakse. Et mis tüüpidega tegu, mida nad siis ikka omast peast kokku on kirjutanud. Ajal, kui ikka kurdetakse raamatust võõrdumist ja et need, mida loetakse, ei erine oma ülesehituselt arvutimängust, ju igati rõõmsameelne mõte.

Muidugi tuleb imetleda Toomas Kalli osavust, mis läheb nii kaugele, et, jah, Ilmar Trull võiks küll selliseid luuletusi treida. Või Hando Runnel. Mitte riimiseadmist, ikka päris luuletusi.

Natuke noriks ka. Võibolla peljates seda, et lugejad ei tunne enam hulka eesti kirjanikke, on auväärne jätnud väänamata parodeeritavate kodanikunimed. Aga kunagi ta seda tegi. Oli ju aeg, et ütle kõigepealt "Kevade", pane autoriks Jankar Krots – kõik saavad aru, ka sõna "peremees# tähendusest ja tähtsusest Mihkar Mutsi "Õpilane Arnoldis" on veel pähe jäänud enamvähem tsitaat, kuidas tahaks šampust, aga korgipaugu peale võib toimetus vabakutselisi täis vajuda. Ei hakka norima, see on lahe lugemine niikuinii, aga võiks ka mingi kirjanduse tutvustuse tunnustuse saada või sinnapoole.