Orient-festivalil esinevad nii tuva šamaanid kui pöörlevad dervišid ({{commentsTotal}})

{{1558425060000 | amCalendar}}
TUVA rahvusorkester.
TUVA rahvusorkester. Autor/allikas: pressimaterjalid

Eesti ja Baltimaade ainus Ida muusika festival Orient – mis tähistab sel aastal 27. sünnipäeva – toimub tänavu 23. maist 9. juunini mitte ainult Tallinna erinevates kontserdipaikades, vaid ka Põlva Kultuurikeskuses.

Oriendi programm pannakse festivali kunstilise juhi Peeter Vähi initsiatiivil kokku mitte YouTube'is või Spotifys surfates ega ka välismaiste promootorite-agentide pakkumisi lugedes, vaid rännates mägedes, kõrbes, taigas, stepis või džunglis. Ning neil rännakuil isiklikult kohtudes mitmesuguste šamaanide, munkade, dervišite ja kurgulaulikutega. Tänavunegi festival tekkis korraldajate suuresti tänu juulist oktoobrini toimunud Siberi-Mongoolia ekspeditsioonile.

Kuigi algava Orient-festivali peamised märksõnad on Tuva šamaanide rituaalsed laulud ja Türgi päritolu pöörlevad dervišid, tuleb eksootilisi esinejaid nüüd Eestisse veel ka Jaapanist.

Ent nüüd festivalikavast ja kõigest lähemalt.

Tuva rituaalmuusika ja pärimuskultuur, mis Oriendi sisse juhatab, on kokku pandud mitmeosalise koondprogrammina. Alustuseks Tuva Rahvusorkester ja Kurgulaulukoor kontserdikavaga "Ürgväeline Tuva" (23. mail Tallinna Lauluväljaku Klaassaalis ja 24. mail Põlva kultuurikeskuses).

Seejärel "Šamanistlikud praktikad" ehk Tuva šamaanide rituaalsed laulud rahvusinstrumentide saatel (25. mail TAO Keskuses Rotermanni kvartalis Tallinnas) ja "Rituaalsed tantsud šamaanitrummi saatel" (26. mail sealsamas).

Ning esmaspäeval, 27. mail toimub midagi alternatiivse tervenduse huvilistele: "Šamanistlikud hingamispraktikad – hundihingamine, karuhingamine" TAO Keskuses Rotermanni kvartalis. Olgu öeldud, et kõik šamanistlikud praktikad on suunatud elusorganismi – antud juhul inimese – puhastamiseks ja tasakaalustamiseks. Õppida võivad kõik soovijad ning neid praktikaid on võimalik hiljem rakendada ka oma igapäevaelus. Pärast seminari valmistatakse ja õnnistatakse sisse isiklikud amuletid ja/või loitsud ning sooritatakse nn šamanistlik väeülekanne.

Kuid see pole veel kõik – Tuva-programmi lõpetab ürgväeline kava "Siberi šamaaniriitused" (29. mail Telliskivi loomelinnaku Vabal Laval), kus manatarkadena astuvad publiku ette Šii-oglu Adõgžõ − taevase päritoluga šamaan iidsest "Üheksa kurgaani" suguvõsast ning Tšerlik "Metsik" Ojun − taevase päritoluga šamaan, Kuningate orust pärit Tuva legendaarse šamaani Tšerlik Kami pojapoeg.

Tuva pärimuskultuurist rääkides tasub teada, et tuvalaste, samuti mongolite ja paljude teiste Sise-Aasia rahvaste pärimusse kuuluv kurgulaul ehk höömei ('kõri') on lahutamatult seotud nende rahvaste traditsioonilise maailmapildi ja nomaadliku elukorraldusega. Animistliku ettekujutuse järgi on igal mäel ja jõel − rääkimata siis juba taimedest, loomadest või inimestest − oma hing. Nii ongi tuva kurgulaul ja üldse kogu rahvamuusika suuresti välja kasvanud loodushäälte imiteerimisest. Seesuguse jäljendusmaagia abil on püütud leida kontakti loodusvaimudega, neid tänada ja lepitada ning neilt mõistagi ka kaitset paluda.

Tuva kurgulaul, mis kõlab kahe- kuni kolmehäälselt, vajab muusikalises mõttes muidugi hoopis teistsugust hääletehnikat kui näiteks ooperlik bel canto. Aga kuidas see rituaal-maagilisena mõjuv müstiline "jorisemine" siis ikkagi tekitatakse?

Tegelikult üsna lihtsalt – kõigepealt võtab tuva laulja tugeva ja forsseeritud burdoonheli, mis koosneb helikõrguslikust põhihelist ja tämbrit moodustavatest ülemhelidest. Seejärel võimendatakse pea ja suuõõne resonaatorite abil osahelisid valikuliselt, nii et need hakkavad kuulaja jaoks põhihelist eristuma. Ja need eristuvad ülemhelid moodustavadki lõppkokkuvõttes teise või koguni kolmandagi lisahääle.

Midagi müstilist siin tegelikult polegi ning sisuliselt ei erine kurgulaulu hääletehnika kuigivõrd parmupilli mängimisest. Küll aga nõuab selle meisterlik valdamine kindlasti palju harjutamist ja tõenäoliselt ka mõningaid anatoomilisi eeldusi.

Hoopis teist, kuigi samuti Aasiast pärit kultuuriruumi ja maailmapilti esindab Orient-festivalil aga kontsertetendus "Pöörlevad dervišid", kui 30. mail astub Alexela kontserdimajas publiku ette Istanbuli Ajalooline Türgi Muusika Ansambel. Kõnealuse ansambli koosseisus on viis muusikut türgi rahvuslikel instrumentidel, üks laulja ning kuus tantsijat. Sõna "tants" vajab siinkohal aga ümbermõtestamist, kuna tantsijad viivad etenduse käigus läbi pöörlevate dervišite sufistliku riituse.

Kes on siis õigupoolest dervišid ning mis on sufism? Dervišid (pärsia k 'vaene", araabia k faqir) on askeetliku sufi vennaskonna liikmed, kes on tuntud oma äärmise vaesuse ja ranguse poolest.

Sufismi ehk araabiakeeli tasawwuf'i all mõistetakse aga islami sisemist, müstilist, esoteerilist või psühho-spirituaalset mõõdet. Vaatamata oma paljudele erinäolistele avaldumisvormidele on sufi praktikad põhiolemuselt lihtsad: sufi andub Jumalale armastuses ikka ja jälle, mis tähendab, et teadvuse olemus (taju, mõtted, tunded) kui Jumala kingitus või Jumala avaldumisvorm ümbritsetakse armastusega. Tariqa'd (sufi ordud) võivad olla seotud šiia, sunni või muude islami vooludega. Sufi filosoofiline koolkond tekkis Lähis-Idas 8. sajandil, ent tänapäeval eksisteerivad selle harud maailma paljudes paikades.

Üks suurim ja tuntuim sufismi haru on 13. sajandil Konyas (praeguse Türgi territooriumil) asutatud sufi ordu Mevlevi. Neid teatakse ka kui pöörlevaid dervišeid tänu oma kuulsale sema-nimelisele tantsu- ja muusikatseremooniale, milles dhikr ehk pöörlemine sümboliseerib Allahile pühendumist. Sufi pöörlemine, mis kujutab endast mõtlust keereldes, pärineb vanadelt India müstikutelt ja ning seda viivad tänini läbi Mevlevi ordu dervišid.

Dervišite pöörlemine on traditsioonist lähtuvalt reglementeeritud mitme kohustusliku elemendiga, milleks on: derviši eelnev paastumine, muusika saatel keerlemine vasakul jalal, üha kiirenev pöörlemine ja lõpuks põrandale maha langemine. Kusjuures see maha langemine pole mitte derviši teadlik otsustus, vaid on üha kiireneva keerlemise tagajärg. Tegelikult on selles riituses pöörlemise-aegseid ja -järgseid detaile muidugi märksa rohkem, kuid piirdugem siinkohal kõige üldisema kirjeldusega.

Kokkuvõtteks võib veel öelda, et sufidel on päris mitmeid pühendumistantsu tseremooniaid ning dervišite pöörlemine ehk dhikr on vaid üks paljudest.

Festivali Orient lõpetab 9. juunil Tallinna raekojas Jaapani ansambli Sakura Komachi kontsert "Kirsiõite lumi". Viiest virtuoossest muusikust koosnev jaapanlannade ansambel esitab tõusva päikese maa traditsioonilisi laule ja pillilugusid sellistel jaapani traditsioonilistel instrumentidel nagu koto (tsitter), shamisen (pika kaelaga lauto), shakuhachi (bambusflööt) ja wadaiko (väikesed trummid). Nii et eesti keeli võiks selle jaapanlannade ansambli nimi kõlada kui Kirsiõite Kaunitarid, kuna viis kaunitari astuvad publiku ette ajaloolistes värvikirevates jaapani rõivastes.

Samas vajab "kirsiõie" mõiste Jaapani kontekstis veidi lähemat käsitlemist, kuna sakura ehk kirsiõie kujund ning sellega seotud sümboolika koondavad endasse jaapani kultuuri mõningaid olulisi aluspõhimõtteid. Õied kirsipuul meenutavad pilvi, nende ilu ja haprus ning üürike eluiga sümboliseerivad kõige kaduvust ja n-ö tsükliliselt korduvat ainukordsust. Või siis budistliku maailmatunnetuse kohaselt öelduna – vaid nädala õitsevad kaunid kirsiõied näitavad kujukalt, kui püsitu on olemise ringkäik.

Kevadiste kirsiõite vaatlemise ehk hanami algusajaks võib pidada Heiani perioodi (8.−10. saj) ning see oli algselt vaid ülikute tava, kuid levis peagi laialdaselt üle kogu Jaapani ja on jaapanlaste seas kuni tänaseni väga populaarne.

Täpsemat infot Orient-festivali kontsertide kohta saab iga Ida muusika huviline lugeda festivali veebisaidil.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: