Ralf Sauteri filmisoovitused: "John Wick", "Päike on ju samuti täht" ja "Superkangelaste tõus"
"Terevisiooni" otsestuudios oli külas filmikriitik Ralf Sauter, kes andis kolm soovitust, mida kinno vaatama minna. Valikusse jõudsid märulifilm "John Wick 3: Parabellum", noortedraama "Päike on ju samuti täht" ja dokumentaalfilm "Superkangelaste tõus".
"John Wick 3: Parabellum", rež Chad Stahelski
Kaader filmist "John Wick 3".
"Keanu Reeves'i teatakse muidugi "Matrixi" filmidest, aga John Wicki tegelane, keda ta kehastab kolmandat korda "John Wick: Parabellumis" on mõnes mõttes saanud tema kuulsaimaks rolliks. Noorema põlvkonna inimesed kindlasti teavad teda John Wickina," rääkis Sauter.
"Eks ta on end väga sügavalt sellesse rolli pannud ja teinud läbi väga põhjalikud võitlus- ja relvatreeningud, et ei peaks kasutama kaskadööre. Ta ratsutab siin filmis näiteks hobusel ja teeb igasugu väga segaseid asju. Eks see ongi "John Wicki" filmide suur teene praegu märuližanrile. Eriti Hollywoodi märulifilmides näeb üha rohkem seda, kuidas kiire montaažiga tehakse raskesti nähtavad või raskesti arusaadavad märulistseenid," selgitas ta.
"John Wick on n-ö see harukordne teos, mis võtab inspiratsiooni aasia ja maailmakinost – need võitluskunstid, relvade, nugade ja püstolite kasutamine on väga detailselt näidatud ning korralikult läbi mõeldud. Siin on pikad kaadrivõtted ja kõik need võitlus- ja märulistseenid mõjuvad siin tõelise tantsuna, kus iga liigutus on põhjalikult läbi mõeldud ja läbi töödeldud ning Keanu Reeves teeb seda kõike siin päris ise," kirjeldas Sauter.
"Kolmas osa viib meid sügavamale sinna fiktiivsesse kriminaalsesse maailma, mille filmiseeria on ise välja kujundanud, siin taga on täitsa oma mütoloogia. Muidugi, lugu on selline, et lähme punktist A punkti B, et jõuda järgmise märulistseenini, aga selle filmi esteetika on päris lummav – kõik need värvid, siin on tunda väga palju aasia kino. Ühesõnaga, ta on visuaalselt väga nauditav vaatamine, kus need märulistseenid on tõesti väga kindla tekstuuri ja rütmiga."
"Päike on ju samuti täht", rež Ry Russo-Young
Kaader filmist "Päike on ju samuti täht".
"Päike on ju samuti täht" on Sauteri sõnul mõeldud ennekõike just teismelistele. "Aga tal on ka tõsisemaid teemasid. Ta on hästi südamlik ja kohati lummav, helge film kahest noorest, kes täiesti juhuslikult kohtuvad New Yorgis, ja see neiu, Natasha, peab järgmisel päeval naasma oma perega Jamaicale, kust ta algselt pärit on ja neil kahel noorel on üks päev, et koos aega veeta ja muidugi nad armuvad."
Ta märkis, et see film räägib hästi palju just saatusest ja juhuslikkusest. "Seal on selline teatav spirituaalne allhoovus ja isegi budistlik maailmapilt, ja kui need noored koos aega veedavad, siis nad käivad muu hulgas ka New Yorgis erinevates kohtades, mis just näitab, kui palju on New Yorki kujundanud teiste riikide kultuurid."
See film räägib tegelikult ka immigratsioonipoliitikast, mida peavad läbi elama noored, kes on juba enamuse oma elust elanud Ameerikas ja keda sunnitakse tagasi naasma oma kodumaale, lisas Sauter. "Selles filmis takistab see ka muidugi neil kahel noorel ka tulevikus koos olemast."
Ta tunnistas, et kuigi mõeldud ennekõike noortele, puudutas see film teda sellegipoolest. "Nende peategelaste vanus ei ole selles väga määrav. See, et nad on teismelised, ei ole väga teema. See võiks rääkida vabalt ka oluliselt vanematest inimestest, aga kuna nad on nii noored, siis on neis teatav naiivsus, optimism ja soojus, mida on selles filmis väga tore näha. Ta ei ole küüniline ega rumal film."
"Superkangelaste tõus", rež Tom O'Dell
Kaader filmist "Pimeduse rüütli taastulek".
Sauteri sõnul soovitaks ta seda filmi ennekõike just neile, kellest on mööda jooksnud kõik superkanglaste filmid ja see meeletu buum, mis on praegu oma kõrghetkes.
"Hiljuti tuli Marveli filmi unIversumilt see massiivne "Tasujate" lõppmäng. Marveli filmide kõrval teeb muidugi ka DC väga usinalt koomiksifilme, millel läheb samuti päris hästi. Käesolev dokumentaal annab võimaluse näha koomiksifilmide kaugemat ajalugu." Tegelikult pole koomiksifilmide ajalugu alati nii roosiline ja ilus olnud," märkis ta.
"On olnud ka väga palju äpardumisi, et jõuda sellesse punkti, kus filmitööstus nende koomiksifilmidega praegu on. Siin minnakse tagasi Supermani-aegadesse, kui 1970. aastatel tuli välja esimene "Supermani" film ja kui teistsugused olid eriefektid siis ja kuidas siis Superman näiteks lendama pandi," kirjeldas Sauter.
"Minu kui inimese jaoks, kes on näinud juba nii kaugemaid kui ka vanemaid filme, siis ta midagi väga originaalset või juurdetoovat ei andnud, aga just need, kes tahaksid täpsemalt teada, milles kogu see superkangelaste värk seisneb, nendele see tegelikult väga sobib," lisas ta.
Toimetaja: Merit Maarits