Me kõik oleme üles kasvanud muinasjuttude saatel, kus üks peategelasi on suur kuri hunt. Elli Radinger ütles, et nii pole see aga kõigis kultuuriruumides.

"Ka meie Saksamaal kasvame üles Punamütsikese ja kurja hundiga, aga minu meelest on see kultuuride küsimus. Kui meie siin Kesk-Euroopas peame hunti kurjaks, siis näiteks Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjuttudes on hunt alati hea nõuandja, ka Põhjamaade saagades on hundid positiivsed," selgitas Radinger "Aktuaalsele kaamerale".

Juristiharidusega Radingeri hundihuvi sai alguse lapsepõlvest, mil peres peeti lambakoeri, kes väliselt on ju huntide sarnased.

"Kunagi on inimene hundi, ma ei tahaks öelda taltsutanud, aga ma kirjutan ka oma raamatus, kuidas üks suur saksa bioloog on rääkinud, kuidas kunagi üks naine võttis enda juurde hundikutsika. Kuna sel ajal polnud veel koduloomi, ei sigu ega lehmi ega kedagi muud, kes piima annaks, ning selleks et hüljatud hundikutsikat toita, räägitakse, et ta imetas teda ise, oma emapiimaga. Ning sellest ajast on naise ja hundi vahel tihe suhe," rääkis ta.

Elli Radinger on metsikuid hunte jälginud üle 30 aasta peamiselt Põhja-Ameerikas, Yellowstone'i rahvuspargis ning ta on huntidelt võtnud üle neli põhilist elureeglit.

Esimene: armasta oma perekonda.
Teine: hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde antud.
Kolmas: et ära iial anna alla
Neljas: ära kunagi lõpeta mängimist.

"Need on huntide reeglid, kes hoolitsevad väga andunult oma pere eest, nad armastavad seda, kasvatavad oma kutsikad armastusega suureks, hoolitsevad oma vanade, haigete ja vigastatute eest. Need on asjad, millest me võiksime eeskuju võtta," nentis Radinger.

Eesti keeles on võimalik lugeda kaht äsja ilmunud Elli Radingeri raamatut: "Huntide tarkus" ning "Vanade koerte tarkus".