Airat Abusakhmanov: teatris pole "välismaalane" geograafiline, vaid esteetiline mõiste ({{commentsTotal}})

"Juuditi" esimene lugemine. Vasakul lavastaja Airat Abusakhmanov. Autor/allikas: R.A.A.A.M.

Tallinnas Püha Katariina kirikus esietendub 13. juunil Tammsaare piiblilegendist lähtuv näidend "Juudit", mille lavastab baškiir ja Kuldse Maski laureaat Airat Abusakhmanov, kes rääkis tööst eesti algupärandiga. Abusakhmanov märkis, et tema jaoks on "Juudit" rahvusteülene lugu ja ta leiab, et mõiste "välismaalane" on teatriringkonnas pigem esteetiline kui et geograafiline mõiste.

Kuivõrd truuks olete Tammsaare algupärandile jäänud?

Tammsaarele kuulub 90 protsenti lavastuse tekstist. Kõik lisatud tekstid järgivad Tammsaare vaimu ja mõtet Juuditist – lugu, mille aluseks on ta võtnud vana testamendi Juuditi raamatu.

Millised piirangud klassika kaasaegsele lavale toomine seab, kui üldse?

Dramaturgiaklassika on aktuaalne läbi aja. Tammsaare näidend "Juudit" on kahtlemata nii eesti kui ka maailmadramaturgia klassika. Ainus, mida me korrigeerisime, oli stseenide tempo ja dünaamika, sest meie aeg on palju kiirem ja tihedam. Näidendis aga on väga pikad dialoogid.

Mis te arvate, mida annab näidendi lavale toomisele see, et te saate ülesandele läheneda välislavastajana?

Ma ei tea täpselt. Võib-olla on mul veidi teine vaade. Ma lähtun sellest, et see on rahvusteülene lugu. Mitte ainult juutide, mitte ainult eestlaste lugu. Aga üldiselt ma arvan, et teatriringkondades ei ole "välismaalane" geograafiline mõiste. Pigem stilistiline, esteetiline.

"Juudit" näitab ühe naise vägagi komplitseeritud siseelu. Mida universaalset ütleb tema lugu inimeste kohta laiemalt?

Ma arvan, et Tammsaare ei tõlkinud asjata Dostojevskit. Ma tunnen nendes autorites palju ühist. Nii nagu Dostojevski räägib inimesest, kelles on hämmastaval moel põimunud pühadus ja patt, räägib ka Tammsaare Juuditi kaudu sellest, et iga meeletult uskliku inimese sees võib avaneda musta tühjuse kuristik. Veel tundub mulle, et Tammsaare paneb ette vaadata kriitiliselt "imele". Inimesed ihkavad sageli imet näha. Inimesed usuvad müütidesse. Tammsaare paljastab Juuditi kangelaslikkuse, teeb tema teo motiivid egosistlikeks. Tehes sellega ettepaneku loobuda müüdipõhisest mõtlemisest.

"Juuditit" kui näidendit ja Juuditit kui selle peategelast kirjeldab keeruline suhe jumalaga. Kuidas teie selle teema lahendamisele lähenesite?

Religiooni ajaloos on aruka inimese suhted Jumalaga olnud tihti keerulised. Õigemini Jumala suhted inimesega. Ma olen kuulnud isegi niisugust fraasi, et piibel – see on raamat Jumala pettumisest oma loodus. Probleem on selles, et inimene, mõeldes, et kogu võim on Jumala käes ja kogu vastutus seega Jumalal, unustab, et Jumal andis inimesele õiguse olla vaba. Ja andis õiguse valida ja olla vastutav oma valiku eest. Andis õiguse eksida. Milleks? Aga sellepärast, et Jumal ei vaja orje. Ta vajab sõpru.

Milline on olnud teie nägemuse lavale toomise juures suurimaid väljakutseid?

Kõige suurem väljakutse oli luua lühikese aja jooksul projektiteatri tingimustes näitlejate töögraafikute kõrvalt mõttekaaslaste grupp – mitte esitada valmis näidend, vaid luua etendus koos ja teha sellest ansamblilugu.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: